Päevad, mis ajasid segadusse

13.-14. jaanuaril sõideti Lätis, Aluksnes, autoralli meistrivõistluste esimene etapp. Reedel ja 13 stardi saanud ralli kujunes paljudele meeskondadele väga raskeks, sest ilmastikuolud olid väga muutlikud ning kiiruskatsed lõunaeestilikult keerulised.

Ma olen aasta ralliautost eemal olnud, seda vabal tahtel ja valikul ning möödunud hooajal sinna tagasi ei igatsenud ka. Aga möödunud päevad oli minu jaoks väga keerulised. Kummaliselt keerulised. Ma olin täiesti segaduses. No kõik sai ilmselt alguse sellest, et mul ei olnud võimalik kohapeale kaasa elama minna, seega pidin ma läbi ajama online-aegade jälgimisega ning GPS-i järgi „otsepilti“ vaatama. See oli KOHUTAV!

GPS-i jälgimine ajab vist iga inimese hulluks, nüüd ma saan aru, miks mu vanemad on öelnud, kui ise väljaspool Eestit sõitsin, et nad ei suuda seda vaadata, sest see polegi võimalik. Digi-ajastu my ass! See jookseb kogu aeg kokku ja siis sa lihtsalt minestad, sest just sinu meeskonnad on seal kaardil. Ja siis see krdi täpp lihtsalt seisab seal keset katset ja mitte midagi ei juhtu. Ja siis sa juba võtad telefoni ja mõtled, et kuhu või kellel nüüd helistada?! No ja siis värskendad tulemuste tabelit ja uhhhhhhhhh nad on siiski lõpus, kuigi see loll täpp seisab ikka keset katset. Ja niimoodi kõik need kümme kiiruskatset! KOHUTAV, KOHUTAV, KOHUTAV! See on inimõiguste räige rikkumine- suisa piinamine.

Ja hullemaks läheb muidugi siis, kui see täpp muutub punaseks, sinna ilmub hüüumärk ja kiiruseks näitab null, kuigi enne oli just pikalt üle 100 km/h.  No siis on kindel, et MIDAGI on juhtunud. Aga mis juhtus? Kas kõik on hästi? ERITI halb on siis, kui sinna täpi alla ilmub veel kiri accident ja tulemuste tabelile pealkirjaks Stage is stopped, sest siis sa tead, et kiirabi on rajale läinud ja midagi võib olla väga halvasti. Sel korral juhtus seda kolmel korral. Kujutate ette, KOLMEL ja kõik oma sõitjatega. Ja siis sa võtad jälle telefoni ja helistad igale poole, sest sa lihtsalt ei suuuuuuuuuuuuuda siin arvuti ees teadmatuses passida. Aitäh kõikidele, kes mu kõned, sõnumid ja messengeri-sõnumid ära kannatasid! See ei olnud kindlasti viimane kord :) 

Ma kavatsen edaspidi siiski kõikidel rallidel kohal olla, sest muidu tuleb mulle hooaja lõpuks hullumajas tuba broneerida. Ja üle mitme kuu tunnen ma esimest korda, et ma tahaksin autosse. Tagasi.

Aitäh kõikidele Eesti sõitjatele nende emotsioonide virrvarri eest! Kasvatage oma luukillud kokku, ravige sinikad ära ning remontige autod, maikuus sõidame juba kodusel Harju rallil.

Noh, tegelikult oli.... igav

27. ja 28. mail sõideti selle hooaja Eesti meistrivõistluste teine etapp- Harju Rally 2016. Nii nagu olen varem välja öelnud, et püüan sel aastal kaardilugeja toolist eemale hoida, see sel rallil ka õnnestus. Võtsin hoopis kahe- ja neljajalgsed rallifännid pardale ning põrutasin üle kümne aasta metsa rallit vaatama.

Alustuseks muidugi läksin juba kolmapäeva õhtul mandaati, et noh, kui sõita ei saa, siis vähemalt segan teisi :) Väga vahva oli üle pika aja taas paljusid sõitjaid näha ning natukene rallijuttu ajada. Ja pean täitsa ausalt ütlema, et ralliautosse ei isutanud üldse. Veel.

Stardipoodiumil



Neljapäeval elasin pool päeva telefoni otsas ja vastasin igasugustele küsimustele, et mis kell võib kus tutvuda või mitu korda võib tutvuda või mis rehvidega võib tehnilisse minna ja muud sellist. Mul oli lõpuks juba tegelikult küsimus, et kas võistlusjuhend on sõitjatele või niisama rallyreg-i kohatäiteks? Armsad, sõbrad! PALUN LUGEGE VÕISTLUSJUHENDIT! :)

Reedel oli minulgi juba kerge ärevus sees, nagu läheks ise ka sõitma, kuigi ralliautosse ikka veel ei isutanud. Aga paljud sõbrad ju läksid ja see oli põnev. Reedel ei hakanud metsa minema, saatsime Jussiga stardipoodiumilt sõitjaid ära, siis jutustasime natukene ralli toetajatele, kuidas toimib elu hoolduspargis ning seejärel nautisime Ülemiste Citys sõidetud linnakatset. Tegelikult on väga muljetavaldav, et Eesti pealinna ühes uuemas linnaosas on võimalik pidada rallikatset. Väga suur töö korraldajatelt ja suurepärased võimalused toetajatelt.

Laupäeval aga ärkasin veel varem, kui ise osalenuna ning põrutasin metsa. Juss oli ka kaasas. Ma natukene tegelikult põdesin, et kas koera ei häiri paugutajad või see mürin-kolin, sest Juss on küll kutsikast saadik garaažis töllerdanud, kuid reaalselt raja ääres olla oli see tema jaoks esimene kord. Aga tubli rallikoer on, autod teda ei huvitanud, müra veel vähem. Hoopis põnevam oli rajaäärseid lõhnu nuuskida ning rallipublikuga tutvust teha. Vahepeal anti süüa-juua ka ja pandi autosse tudule.

 

Kõigepealt tuleb pudel tühjaks juua ja siis ära nätsutada

 

Omadele elas Juss ilusti kaasa

Esimesena sattusime vaatama päris huvitavasse kohta. Laupäevase esimese katse kolmandasse pealtvaatajapunkti. Aeglane ja terav mahapööre, kuid juhtus igasugust huvitavat, sest sisenurgas oli betoon. Hakkasin siis mõtlema, et tõesti, inimesed suures osas tulevadki vaatama ainult seda, et midagi juhtuks. Sest muidu on igav. Et muudkui vaatad, kuidas kõik ilusti ja kiiresti sõidavad. Tartu maanteel saab ju samamoodi vaadata. Hoopis põnevam on, kui midagi toimub, kui eksitakse. Aga mulle meeldib küll vaadata, kui ilusti sõidetakse, võib-olla tuleneb see sellest, et ma tean eksimuse hinda. Ja see võib olla nii väga kallis kui väga valus.

Hundikutsikas?

Kümme aastat kõrvalistmel on mind laisaks teinud, ei jaksa enam päeva otsa metsas passida :) Seega kolisime vahepeal Ülemiste Citysse tagasi, et hoolduspargis omadelt muljeid uurida.

Autod hooldatud, aeg on teha väike tudu

Päeva lõpetuseks kolisime Väo karjääri. Jälle põnev koht, kus kiiruskatset sõita. Aga kõige põnevam oli tegelikult see, et kaks eelviimast katset olid teinud paremusjärjestuses korralikke muudatusi ning ralli esikolmikki ei olnud veel selge. Kahjuks tulid meie boksis kurvad uudised- nii Karel kui Kristo olid ralli katkestanud, esimesel mootori- ja teisel käigukastiprobleemid. Tehnikasport, jääb vaid tõdeda.

Natukene hakkas juba ralliautosse ka isutama

Väo karjäärist sõitsime metsa omadele seltsiks, kes seal sääski söötsid ja treilereid ootasid. Täitsa kurb oli, aga autosse jälle ei isutanud, muidu oleks pidanud ise seal tehnikaspordi olemuse üle järele mõtlema :)

Autod katki ja mastid maas





 Kokkuvõtteks pean siiski tunnistama, et noh, tegelikult oli ... igav. Ralli ei olnud igav. Pealtvaataja olla oli igav :) Ise autos istuda ja võistelda on kordades adrenaliinirohkem ja põnevam. Ja natukene nagu isutas autosse ka päeva lõpuks. Aga Jussile meeldis! Sai metsas luusida, palju paisid ja mängijaid jagus ka, lisaks hunnikus maiuseid ja õhtu lõpetuseks ujuma küll ei viidud, aga kausis sai ikka solberdada.

Kuidas teha nii, et Lääne-Eesti ralli minu jaoks natukene põnevam oleks? ;)



 

Komplekt koos ja uued tuuled

 

25. novembril lõppes pidulikult autospordi hooaeg, kui Autospordi Tähed Galal anti parimatele üle väljateenitud medalid. Nii oli meilgi Kareliga põhjust end sellele üritusele sättida.

Tegelikult oli suurepärane hooaeg. Osalesime viiel rallil ja ühel rallisprindil.

Veebruaris sõidetud Võrumaa talveralli läks kohe hästi, olime kiirete saarlaste järel klassis kolmandad. See andis hooaja alguseks hea tunde, et kogemuste kogunedes saaksime veelgi kiiremad olla.

 

 

 

Harju rallil hoidsime kuni katkestamiseni samuti poodiumikohta, kuid kahjuks ei suutnud me ühel katsel rajal olnud kivi vältida, mis õnnetuseks kütusesüsteemile nii palju viga tegi, et Honda enam normaalset kogust bensiini kätte ei saanud ja streikima kukkus. Nii oli kõige mõistlikum katkestada, et autot hullemast säästa.

 

 

 

Katkestamine aga rikkus motivatsiooni ning selle tõstmiseks osalesime enne järgmist rallit Võrumaal sõidetud rallisprindil. Motivatsioon tuli tagasi, sest auto töötas jälle hästi. Lisaks olime muutnud legendi ning rallisprint oli ka heaks trenniks ja koostöö harjutamiseks. Lisaks saavutasime seal klassis kolmanda koha.

 

 

 

Tallinna rallile läksime hea tundega. Ja oligi hea ralli. Lõpetasime klassis teisel kohal ning jäime rahule enda kiirusega, mida olime suutnud uue legendiga juba pisut kasvatada.

 

 

  

Üle mitme aasta õnnestus mul teha ka üks debüütralli, nimelt oli Tartu minu jaoks selline võistlus, kus ma varem osalenud ei olnud. Tartu oli eriline ka põhjusel, et tegemist oli minu 50. suure ralli stardiga. Täitsa vahva. Tartu oli tegelikult üldse üks eriline ralli. Ütleks, et nende 50. hulgas kindlasti raskeim, eelkõige selle tõttu, et terve ralli võitlesime me tehnikaga. Vaatamata sellele suutsime taas poodiumile jõuda ning lõpetasime võistluse kolmanda kohaga.

 

 

 

Hooaja viimane etapp toimus traditsiooniliselt Saaremaal. Ja Saaremaa ralli kohe on eriline. Nii eriline, et me teisel kiiruskatsel põõsa kütsime ja seal peaaegu kaks minutit truubi otsas kinni istusime. Laupäeva esimesel katsel tegime samuti lollusi ning teise päeva teisel katsel leidsime rajaäärest ühe kurja kiviaia, mis meie ralli selleks korraks lõpetas. Edasi olime pealtvaatajad.

 

 

Aga hooaja kokkuvõttes kogusime piisavalt punkte, et saada 25. novembril kaela Eesti autoralli meistrivõistluste pronksmedalid! Minu esimene pronks J Nüüd on nii vahvalt komplekt ilusti koos: 2 kulda, 3 hõbedat ja 1 pronks. Päris uhke tunne J

 

 

 

Aitäh fotograafidele hea töö eest!

 

 

Mida toob uus hooaeg?

Palju põnevaid võistlusi ja sõitjatele kindlasti tihedat konkurentsi. Minul on aga uueks hooajaks pisut teistsugused plaanid. Kõige olulisemal plaanil on neli jalga, kõrvad ja saba J

 

 

Pilt by Marge

 

 

Üks korralik rallifännist koer tahab üleskasvatamist ja tegelemist. Nii, et kindlasti näeb meid koos rallidel tööd tegemas või metsas sõpradele kaasa elamas. Kõrvalistmel suure tõenäosusega mitte J  

 

 

Rahulikku jõuluaega ja meeleolukat aastavahetust!

Kohtumiseni uutel võistlustel uuel aastal!

 

 

 

 

Kömmmmdi söstrapöösasse ja vallmis

Saarlastest kähkusõitjad avaldasid talverallil kiiruse saladuse, mis seisnevat selles, et tuleb süüa tuhlist, notti ja kala. Tuhlis on kartul ja seda, mis on kala, teab iga mandriinimenegi. Meil kulus pisut aega, et selgitada välja, mis on nott, sest Mulgimaalt, kust mina pärit olen, on notiks kastme asemel hoopis hundijalavesi. Igatahes saime selgeks, et kui tahad rallis kiire olla, pead sööma kartulit-kastet ja kala :) Seega oli meil kuri plaan Saaremaal kiirust juurde saada ning tellisime kolmapäevaks hunniku suitsuahvenat ja –lesta. No ikka otse ahjust. Etteruttavalt võib öelda, et kiirust tuli vist liigagi palju, sest me endid iga katse põõsast leidsime :)

 

Tuhlis ja nott on veel puudu. Kala on olemas.

 

Traditsiooniliselt olin mina Saaremaa ralli ajaks pikema puhkuse planeerinud. Aga nagu ikka enamus minu planeeritust plaanidest, ei toiminud ka see, sest töö hakkas rallisõitmist segama :) ja Saaremaale jõudsin ma alles kolmapäeva ennelõunal. Asi seegi. Muhust saime Liiva poe lähedalt tulikuuma Muhu leiba, millega ma lausa käe ära kõrvetasin, sest üritasin seda juba autos manustama hakata. Ilm oli Saaremaal lihtsalt imeline! Päike rõõmustas kõik päevad, no muidugi reede hommikul kiskus väga talveks, kui hommikul kraadiklaas lausa miinus seitse näitas ja kõik ralliautod käivitamisel tõrkuma hakkasid. Meie Honda oli kõige leplikum, aga Tõnu Subaru sai hääled sisse alles lõuna ajal, pärast seda, kui temaga igasuguseid trikke oli tehtud. Nii, et Saaremaa oli Saaremaa- see köikse parem!

 

 

Karel saabus ka kolmapäeval, seega käisime õhtul kohe dokumentide kontrollis ära. Tunnistati kõlbulikeks ning GPS-kast anti ka kaasa, seega pidime olema väga eeskujulikud liiklejad. Kirjutamispäev kujunes väga pikaks, sest korduvkatseid oli ainult üks ning kirjutamiskilomeetreid palju. Minul oli õhtuks sellest ikka täielik kopp ees, sest mõned teed olid aukus ja siis tulid koledad tähed ja Karel julges veel parandusi teha ja ma pidin sodima ja päev otsa oli juba autos istutud ja jube palju koperdisi oli rajal jalus, kes mööda ei lasknud ja rütmi ära segasid ja ühesõnaga olin mina üleni jonni täis läinud :) Lisaks jätsime pikkade katsete kontrollringi veel reede hommikuks, et soe nii-öelda sees püsiks. Aga neljapäeva õhtune saun ja uni aitasid, seega ei olnud ma reedel enam nii plahvatusohtlik :) No tegelikult oli meil siiski päris chill see kirjutamine. Tõnu, kes saabus Saaremaale neljapäeva hommikul esimese praamiga pärast seda, kui ta eelnenud 40 tundi oli garaažis Subarut kokku ladunud, istus kirjutamisauto rooli ega mäletanud õhtuks sedagi, mis ta nimi on. Eks ta ülesõitudel ikka magas, aga sellised pisikesed sutsakad teevad vahel olukorra pigem just hullemaks. No igatahes kirja nad selle raja said. Ja lõpuks jõudsid tehnilisse ka, kui Subaru käivituda otsustas. Ja just enne tehnilisse minekut sõitis Tõnu Subaruga oma esimese kilomeetri.

 

Täidetud. 

 

Reedel tuli sõita siis kolm katset, kaks metsas ja kolmas taas Kuressaare linnatänavatel. Esimese kruusakatse saime meie sõita veel lisatuledeta ja see päästis ikka väga palju. Nimelt keeras tuul oma kraanid reede õhtuks täiesti kinni ning teedel tolm lihtsalt seisis. Teise katse stardis oleks võinud piloodile kohe koti pähe panna, tegi sama välja. Igatahes oli teine katse meie esimene ikaldus. Panime stardist punuma lisatuledega, kohe esimeses kurvis selgus, et nendega ei näe peale rajal oleva Hiina müüri mitte midagi, seega hakkas tuleralli ehk lisatuled, täistuled, pooltuled. Pooltega nägi umbes 20 meetrit, seega jälle proovisime täistulesid ja lisatulesid, ikka nähtavus null, uuesti pooltuled ja nii terve katse. No ja siis 200 V6. 200 oli, aga V6 jäi ära :) Panime raginaga võssa ja kui just tundus, et auto jäi seisma ja saab ilusti tagurdades välja, liikus see veel üks 10 cm ja jäi siis ilusti truubi otsa kõikuma. Mina kõrvalt muidugi, et noh, tehtud! :) Ja siis ilmus kõigepealt võsast üks nägu, siis teine ja õnneks oli ühel hetkel auto ümber umbes 50 organiseeritud soomlast. Kohe algas korralik väljasikutamine, kus üks neist juhendas, mida keegi tegema peab ning teised tegutsesid. Meid juhendati ka, nt ei tohtinud Karel gaasi anda ja mina pidin ukse lahti tegema, et nad saaksid puurist sikutada. Kusjuures, soomlaste kätte võib väljasikutamise alati julgelt usaldada, sest sa tead, et autole jäävad kõik tükid külge, nad saavad aru, kust tohib autost kinni võtta ja mida sikutada. Vaatamata sellele, et neid oli palju, kulus meil truubi otsast lahtisaamiseks ligi 2 minutit. No ja siis üritasime ju ikka katse lõpuni ka jõuda, võideldes taas tolmu, tulede ja iseendaga. Katse lõpus oli mast maas. Esimene päev ja juba kalender ees, mida tuleb hakata nii palju tagasi sõitma, kui vähegi võimalik. Eriti tigedaks ajas see, et Tartu rallist autosse tekkinud kotermann, mis segab normaalset juhitavust, oli endiselt alles ning tundus, et läheb järjest hullemaks, sest Karel pidi rooli taga ikka korralikult võimlema, et autot üldse rajal hoida. Seda oli hästi näha linnakatse, kus me pidime sõitma keset teed, sest oli täiesti võimatu ennustada, kus suunas Honda ühel hetkel minema võib hakata. Nii, et reede õhtuks jonnis Honda korralikult, mille peale ka mina jonnima kukkusin. Karelil on ikka raske J Ööseks panime Honda ilusti Oti Starleti kõrvale tuttu, et no las teevad tutvust ja äkki Starlet annab Hondale nõu, et kuidas niiiiiiiiiiii kiiresti sõita saab :) Aga tegelikult ajas mind see ka närvi, et sõitjad isegi juhendit lugeda ei viitsi, no tõesõna! Pärast reedest hooldust oli mõlemasse akp-sse lubatud varem saabuda ja isegi eraldi võistluse juhi otsus anti selle kohta, et ka mehaanik võib auto nendest akp-dest läbi viia ja kinnisesse parki panna. Ja siis muudkui seistakse akp-de juures järjekorras… Midagi ei ole teha, rallis on suur osa ka reeglitel, eriti nendel, mis puudutavad ajakanaleid ning ainult sellest ei piisa, kui katse stardis kiiver pähe panna. Ja no milleks see kaardilugeja siis üldse olemas on? Ma olen endiselt litsentsieksami poolt! Kui meil läks esimene päev koledasse kohta, siis Tõnu, kes võitles juba esimesel katsel lisatulede ja tolmuga, oli reede õhtuks säravate silmadega. Subaru olevat lihtsalt nii äge aparaat.

 

Tõnu arvas, et võiks kunagi niimoodi sõita proovida küll. Ma ei ole kindel, et see hea plaan on :)

 

Poodiumiootel. Esimene ohumärk, sest ütleb vanasõnagi, et pill tuleb pika ilu peale!

 

Stardipoodium.

Reporter: "Kumb teist autos rohkem karjub?"

Teele: "No mina olen näiteks täiesti vait. Hirmust"

Reporter: "Jah, maailma kõige ilusam asi on vaikiv naine kiiresti sõitvas autos!"

 

Tolm ja teised tumedad jõud.

 

Linnakatsel ilusti tee keskel, et Hondat vähegi ohjata.

 

Panime salaja Oti kõrvale tuttu, äkki võtab Honda teiseks päevaks kähkusõidušnitti :)

 

Laupäeva hommikul võisime Hondat käivitada koos mehaaniku ja abivahenditega ning neid läkski vaja. Miinuskraade tegelikult ei olnud, aga sinna nulli ligidale temperatuur hoidis. Ja ilm oli jälle täiesti tuuletu, seega tundus, et ees ootab veel päev otsa võitlemist tolmu ja muude tumedate jõududega. Hommikul saime hoolduses natukene ringutada ja siis suundusime juba Kaugatomale. Üle mitme aasta oli hommikul ka kõikidel võistlejatel kampaania „Kõik puhuvad“. Puhusid ka kaardilugejad, sest teadupärast ei ole ralliautos mitte juht ja kaardilugeja, vaid I juht ja II juht, kes võivad ka omavahel kohtasid vahetada. Muide, ma olen Karelilt ka mangunud, et laseks mul kasvõi ühe katse kuskil sõita. Keeldus. Mehed on arad :) No meie puhusime ilusti nulli ja tegelikult mul on rallikomitee esimehena siiras rõõm tõdeda, et kõik sõitjad puhusid nulli! Kes sõidab, see ei joo! Nii lihtne ongi.

Kaugatoma algus on paljulubav.

 

Meie teine ikaldus saabus kohe ralli neljandal ehk laupäevasel esimesel katsel. Natukene segas ka tolm, palju segas see, et rool elas oma elu ning kaasa aitas ka see, et meil oli vaja reedene kalender tagasi sõita, mis lõppes sellega, et me ühte kurvi natukene liiga palju lõikasime :) Väliskurvi siis :) Aga seal oli meil veel õnne, sest auto jäi terveks. Nii mõnelgi teisel läks samas kohas kahjuks hoopis kehvemini. Kuidas kõik juhtus, on näha SIIT

 

Finišis vaatasime auto kiirel pilgul üle ja suundusime viiendale katsele. No ja seal saabus kolmas ikaldus. Kolm pidi ju mingi seadus kah olema. Igal juhul kiviaedade lõigus võitlesime korralikult Hondaga, kes oli pähe võtnud sõita sinna, kus temal tahtmist, mitte sinna, kuhu meie Kareliga teda suunata proovisime ning kohe laiale teele tagasi jõudes sõitsime paremkurvis PISUT teepeenrale :) Aga vot Saaremaal on eriti kurjad kiviaiad, mis lausa heinast ja võsast otsekui ketikoerad ise autole kallale kargavad. Ja nii hüppaski üks kurivaim Hondale tagasäärde, nii et teisel õõts katki ja ratas lääbakil. Edasi olime juba pealtvaatajad. Vaatasime siis ilusti kõik sõitjad ära ja siis vaatasime kaks tundi Saaremaa metsa ja taevast, kuni mehaanikud meile järele tulid ja Honda treilerile sikutasid. Mina vajutasin ilusti kõiki ettenähtud nuppe, teavitasin katkestamisest keskust ja andsin ajakaardi lõpuautole, kust ka tehniline autole pilgu peale viskas. Olime Saaremaa ralli katkestanud.

Lõika. Aga no mitte väliskurvi :)

 

Tutvume kohaliku flooraga.

 

Edasi suundusime konkurentidele kaasa elama ning läksime vaatama viimast lisakatset. Ma ei taha enam väga pikka aega pealtvaataja olla. See oli hirmus! Nagu oleks sattunud hommikul vara kuhugi ööklubisse, kus need kõige vastupidavamad veel ringi kakerdavad. Ja muide, soome keelt ei kuulnud kuskil, ikka puhas eesti keel. Ilmselt oli alkohol paljudel ka silmanägemise võtnud, et keeluala- ja peatumiskeelumärke üldse ei näinud. Tegelikult oli ka ikka päris nutune see olukord. Ja ma teen siinkohal sügava kummarduse kõikidele rajaturvajatele, turvapealikele ja ohutusülematele, kes peavad sellistega raja ääres võitlema ja nende eest vastutust kandma. Aitäh teile, sest ainult tänu sellele on meil veel võimalik rallisid sõita!

 

Honda läks katki :( 

 

Vend Tõnul ei õnnestunud ka oma esimene nelivedune Saaremaa ralli lõpetada. Nimelt said temal kuuendal katsel pidurid otsa. Ikka just siis, kui kiiruse- ja autotunnetus rohkem tulema hakkasid. Eks ta neil piduritel natukene palju seljas ka elas :) Ise väitis muidugi, et külmusid katki :) mulk ju ei tunnista kunagi, et tema viga on. Igatahes Tõnul oli rõõmust saba rõngas ja mast püsti ka vaatamata katkestamisele, sest need kuus katset olid pakkunud korralikku sõidumõnu ja närvikõdi. Uued pidurid on tänaseks juba tellitud ning uue hooaja kalender ka ju olemas.

 

Meie Honda kükitab praegu oma kolme jalaga kurvalt garaažis. Ootab temagi tõsisemat talvist hooldust, et siis uuel hooajal juba võistlusvalmis olla. Hetkel on muidugi uuest hooajast vara rääkida, tuleb enne käesolev ära lõpetada :)

 

Aitäh kõikidele, kes meile pöialt hoidsid ja kaasa elasid, kes meid pildile püüdsid ning meid rajale aitasid!          

Natukene palju eriline võistlus

25.-26. septembril sõideti eelviimane Eesti autoralli meistrivõistluste etapp ja sedakorda Tartus. Võin kohe alguses ära öelda, et teine Tartu ralli oli väga hästi korraldatud, põnevate  ja keeruliste lisakatsete ning korraliku konkurentsiga võistlus. Seega korraldajale ainult kiitust ja indu teha veel kolmas, neljas ja viiekümnes Tartu ralli :)

Üle pika aja oli ka minu jaoks tegemist Eesti ralliga, mida ma varem sõitnud ei olnud, seega olin üsna põnevil. Mandaadist saime oma hunniku pabereid kätte ning läksime rada kirja panema. No igatahes ei olnud mina absoluutselt mingi legendikirjutamise lainel, sest polnud vist ühtki katset, mille starti otsides ma poleks eksinud. Okei, natukene liialdan, aga tõesti eksisin korduvalt ära. Täiesti kummaline. Lisaks suutsime ühel katsel kaks lehekülge suvalist rada kirja panna, aga no selles on naaaaaaaatukene süüdi ka puuduolnud kurvimärgid :) Ja kuna meie recce-auto loeb miile, mitte kilomeetreid, siis oli keerulisem ka vahemaid jälgida, nii et seiklesime ka natukene katsel ringi. Ja ringi me seiklesime ka Tartu linnas, sest Karel kohe kindlasti pidi üle uue Ihaste silla sõitma, ainult, et sillale jõudmiseks läks meil umbes tunnikene, mille jooksul suutsime ka Luunjas ära käia :) No polnud hullu, ma sain samal ajal kõrval tööasjadega tegeleda. Ihaste silla leidsime igatahes lõpuks üle, aga Võru tänava Statoili sissepääs jäigi leidmata :) 

 

Raamat ootab kirjutamist.

Igal juhul olid juba kirjutamisel selge, et katsed on väga head. Oli kiiret, tehnilist, metsa, lagedat, nukke, tõstvaid trampliine ja pikkust! Laupäevased lühimad katsed olid 11,27 km ja pikimad 26,77 km ja siis veel kaks korda 17,16 km. Lisaks reedesed karussellis sõidetud kruusakatsed soojenduseks ning Lauluväljaku katsed publiku rõõmuks. Kirjutamisgraafik oli ka väga hea, nii et sai kõik pingevabalt kirjutatud. Natukene häiris see, et katsetele tekkis kirjutamise ajal ja pärast kirjutamist lisatakistusi, mis küll pandi selleks, et ei saaks lõigata ning kohalike elanike põldusid ja murusid lõhkuda. Ma täiesti pooldan sellist asja, aga olen ka absoluutselt seisukohale, et KÕIK takistused, mis rajale pannakse, peavad olema paigas ENNE kirjutamist. Kuigi midagi ohtlikku sõitjate jaoks iseenesest ei tekkinud, siis 1/2 kiiruskatse vasakpöördes olnud betoonblokk tuli küll halva üllatusena. Nii, et kindlasti mõtlemisainet rajameistrile, kes lihtsalt peab ette nägema, kust võidakse lõikama hakata ning need kohad juba enne legendikirjutamist ära elimineerima. Kindlasti ei tohi tekkida praktika, kus sõitjad panevad legendi kirja ja siis tuleb otsus, et me tegelikult panime nüüd lisatakistusi ka rajale ja need on teile üllatuseks.

 

Reedel.

Reedene päev oli selline mõnusalt rahulik. Panime hommikul veel Lauluväljaku katse kirja ja siis oli õhtuni täiesti vaba aeg. Mehaanikud toimetasid tehnilises ja tegid autole viimased ettevalmistused. Tartu vanalinnast saadeti meid rajale kell 18 õhtul ning esimesena suundusime Lähte taha kruusakatsele, kus korralikult soojaks sai. No mina sain ikka väga soojaks, sest minu suureks rõõmuks oli katsel kaks põhjagaasiga läbitavat tõstvat trampliini. Viimased rallid olen tähele pannud, et mul ei tõrgu trampliinid, mis on seotud kurvides või kohas, kus legend on tihe ja tegemist palju, aga tõrgub just neil, mida ma pikalt ette näen, sest siis pean seal kõrval vaikselt ootama ja tundma, kuidas auto hoogu kogub ja nägema, kuidas munamägi teele kerkib. Igatahes esimese nendest elasin üle ja sain hakkama, hirmsaks kiskus küll, sest autol oli enne seda viies käik põhjas ja tuled kõik põlesid juba, aga ma teadsin, et seal taga on lage maa ja hüppe profiili järgi ei tundunud see ka väga kaugele ja kõrgele viskavat. Aga see teine, mis oli metsavahel ja selline, kust tuli nö viltu üle hüpata, vot see tõrkus ikka niimoodi, et ma oleksin teinud mida iganes, et oleksin saanud auto liikumiskiirust mõjutada. Kuigi legendis oli kirjas ainult see, kust kuhu hüpata tuleb, siis täiesti tahtmatult suutsin ma mõnikümmend meetrit enne trampliini kõrvalt ikka südantlõhestava „pidurdaaaaaaaaaaaaaaa“ öelda. Karel muidugi absoluutselt ei pidurdanud! Ja ma siiralt arvasin, et vot sel hetkel ma lihtsalt suren hirmu kätte ära! See oli meeletu, ma püüdsin isegi autost hoo pealt väljuda, aga traksid hoidsid kinni :) Ja see hirm mõjus nii, et mul hakkas juba sama katse finišis kõht valutama. Närvidest ilmselt. Sama katse teise läbimise elasin kergemini üle, sest siis ma juba ju teadsin, et see trampliin pole pooltki nii hull kui paistis. Igatahes sain mina reedel kohe adrenaliini korralikult voolama. Ja kui minul tõrkus trampliinidel, siis tundus, et Honda on minuga solidaarne, sest teise katse teisel trampliinil tuli viies käik välja ja algas võitlus, kes annab enne alla, kas viies käik, mis sees ei seisnud või Karel, kes seda sees üritas hoida. Kaotas Karel. Õigemini andis alla, sest kui sa pead pidevalt viiendat käiku sisse panema, kaob rütm ning kaotad ka kiiruses. Etteruttavalt võib öelda, et kuigi me laupäeva hommikul pidasime veel paaril katsel sama võitlust, siis hiljem loobusime ja sõitsime neljandaga. Ometi õnnestus katsete aegasid parandada, aga noh, kui meie sõitsime 6/8 katsel kilomeetreid neljas piirajas, siis teised sõitsid viies piirajas. Ja niimoodi kaotussekunditest minutid saidki. Aga reede juurde tagasi tulles, siis ei olnud meie probleemid veel lõppenud. Lauluväljaku katse eel keerati vihmakraanid ka lahi ning katse neljandaks kurviks oli meie esiklaas udune. Kui mina nägin natukenegi klaasi alt äärde tekkinud uduaugust teed, siis Karelil oli täiesti lootusetu olukord. Esimesel ringil viimasest laskumisest alla minnes oleksime all paremkurvis ka oma ralli lõpetanud, päästsid Kareli kiired käed :) Teine ring saime klaasi umbes poole jagu puhtamaks ja ka oma aega parandada. Nii, et esimese päeva lõpetasime arvestusklassi teisel kohal, kaotades esimesele juba nädala jagu :) Ja läksime laupäevale vastu otsusega, et peame hoidma nii kõrget kohta, kui nelja käiguga suudame. Ahjaa, reedel kolasime ka MotoShow-l ringi. Ma ei tea, minu jaoks oli igav, nagu tavaline autopood. Aga mulle meeldibki ju rohkem nukkudega mängida :)

 

Lauluväljakul oli kujundujumine.

Laupäevane hommik oli Tartus jahe ja udune. Öö otsa sadas vihma, aga hommikuks jäi õnneks järele. Esimesele katsele läks ülesõidul kiireks, esiteks markeeriti rehve, teiseks pidime paagi täis tankima ja kolmandaks on Tartu liiklus ikka oluliselt aeglasem kui Tallinnas ning hommikused ummikud häirisid ka. Ülesõidud olid üldse natukene liiga kiireks tehtud, seega läks väga rabelemiseks, kui oli vaja näiteks rehvi vahetada. Mina arvan, et ülesõiduks võib alati pigem mõne minuti rohkem aega anda, saavad sõitjad korra hinge tõmmata, vajadusel rehvi vahetada ning kogu liikluses jääb ralliautodest ka parem mulje, kui nad mööda ei trügi või muud sellist ei tee. Lõuna ajal sattusime katsetelt tulles juba Reola sillal korralikku ummikusse, kui Ameerika autode kolonn maantee ummistas, mis tavaliiklejad päris ära ehmatas. Õnneks jõudsime igal pool ilusti aega, aga närvirakke kulus rohkem kui muidu. Laupäeval oli esimeseks äratuseks lühem katse ja siis paljuräägitud postitee lõiku läbiv pikk katse. Tänase põlvkonna sõitjatest ei ole ilmselt enamus kunagi postiteel võidu kihutanud, seega ei osanud palju ka oodata, kui suureks seal kiirused kasvavad ja mida teevad kruusarehvid nii pikalt asfaldil sõidetaval lõigul. Ka meie olime rohkem ära hirmutatud kui asi väärt oli. Võib-olla „aitas“ meil kaasa see, et viiendat käiku polnud ja seega ka hoog väiksem, kuid asfaldilõik oli väga vinge sõita, sai ikka külg ees üle nukkide hüpata, kohe mõnus J Katse ise oli ka vaheldusrikas ja kuigi keskmine kiirus veidi üle normi läks, ei ütle mina küll, et tegemist oleks kuidagimoodi eriliselt ohtliku katsega. Mulle on muidugi alati kiiremad katsed meeldinudki, saab kaardilugeja ka puhata vahepeal. Ja kuigi meil tuli katse lõpus kaotust minutiga lugeda, olime enda sooritusega rahul, sel korral lihtsalt Honda jonnis. Lisaks viiendale käigule hakkas tõrkuma ka roolivõim. Oleks siis ära kadunud, aga ei, kord oli ja siis ei olnud, mis tähendas, et me pärast mahapööret sirgel kiirendades ootamatus suunas sõita võisime. Karel sai korraliku jõutrenni igatahes. Niimoodi me siis oma neljanda käigu tempos liikusime ning püüdsime võimalikult palju konkurente selja taga hoida. Viimasele katsele sõites hakkas auto juba ülesõidul kummaliselt käituma ja viimase katse teisel kilomeetril tõrkus juba korralikult, mis tähendas, et me ohutuled peale panime, kiirusel 100-120 kogu katse läbi veeresime ja lootsime, et ikka lõpuni ära sõita suudame. Hirmus oli! Tagumistega oli küll üpris turvaline vahe tekkinud, kuid viimasel katsel olime ikka väga aeglased ja kaotust tuli enam kui minutiga. Poodiumil saime aga teada, et meie klassi liider on viimasel katkestanud, seega olime tõusnud teiseks. Iseenesest väga rõõmsaks ei teinudki, sest Powerstage punktidest jäime ju täiesti ilma. Samas on meistrivõistluste arvestuses kõik veel täiesti lahtine ja Saaremaa ralli otsustada. Oi-oi, kui põnev ja pingeline saab olema :)  Ja seda juba kahe nädala pärast!

 

Trampliine jagus igale katsele.

 

Postitee suur hüpe, mis tegelikult nii suur ei olnudki.

 

Minu jaoks oli Tartu ralli eriline veel põhjusel, et tegemist oli minu 50. suure ralli stardiga. Nendest viiekümnest stardist olen ma 39 lõpetanud ja nendest omakorda 33 poodiumil. Tehnilistel põhjustel olen katkestanud üheteistkümnest korrast üheksal ning kahel korral on juhtunud avarii. Autorallis olen üle elanud ühe katuse, aga selles eest oli too üpris korralik :) Nii, et statistiliselt on ju täitsa vahvad numbrid. Kindlasti ei oleks seda statistikat olemas, kui mul ei oleks nii toetavat pere ning toredaid sõpru! Seega võttis SALAJA pisara silma küll, kui 50. ralli finišis üliäge üllatus ootas :) AITÄH!

Karaski hüpe.

Aga kokkuvõttes võib öelda, et see 50. ralli oli üks keerulisemaid, kuid mul on väga hea meel, et meil õnnestus see hea tulemusega lõpetada. Tartu ralli oli väga hästi korraldatud ning ma siiralt loodan, et 2. oktoobriks on rallikomitee laual avaldus pealkirjaga 3. Tartu Rally 2016!

Aitäh perele, sõpradele, mehaanikutele, toetajatele, kes meid rajale saatsid ja tagasi ootasid ning kõikidele fotograafidele, kes ei pidanud paljuks meid aparaadi sisse püüda. Suurimad tänud emale-isale, kes mu hullu hobi endiselt taluda suudavad ning vennale, kes mu rumalatele tehnilistele küsimustele (nt "Roolivõim on kadunud, kas õlis asi?!" või "Viies käik on kadunud, kas selle saab kohe korda teha?!") isegi teises linnas viibides vastama peab :)  

Kohtume Saaremaal, kus on alati kena olla ning kähkusõiduks pakutakse tuhlist, notti ja kala! :)  

 

 

 

 

Vaasikollektsiooni täiendus

Vaatamata soovile ja isegi algsetele plaanidele kindlasti pärast Võrumaa rallisprinti ja enne Tallinna rallit kasvõi legenditrenni teha, jäid need siiski vaid plaanideks ja soovideks. Suvised toimetused ja puhkusejärgne tööleminek lihtsalt ei jäta muule enam suurt võimalust. Aga samas me liigselt ei muretsenud, sest eelmise aasta Tallinna rallit oli Karel sõitnud ning kursis sellega, mis meid seal ees ootamas. Minul oli seekordne Tallinn kuues ning võin kohe alguses ära öelda, et nii häid kiiruskatseid saime küll esimest korda sõita. Suur kiitus rajameistrile! Tõesti olid põnevad katsed ning kui Russalu teine metsavahel välja arvata, pidasid kõik ka korduvatele läbimistele väga hästi vastu. Aga olgem ausad, et mitte ühelgi Eesti rallil ei ole selliseid korduvkatseid, mis katki ei lähe. Aga see selleks. Igatahes olime pärast Võrumaal leitud motivatsiooni ja pisut ka suurenenud kiirust üsnagi lootusrikkad.

Paistab, et selle katse on Karel üksinda sõitnud. 

Kirjutamine oli sel korral reedel ehk ainult samal päeval, kui õhtul esimene katse. Kirjutamine oli minu jaoks kuidagi ikaldus. Absoluutselt kõik asjad häirisid ja nii ma siis terve kirjutamise aja vingusin. Küll oli palav, siis oli külm, siis oli tolmune, siis oli aukus ja raputas, siis tulid koledad tähed, siis paistis päike silma ja siis ajas Karel kogu aeg parema ja vasaku segi, nii et ma pidin legendi sodima, kui ise kohe jaole ei saanud. Ja Vasalemma katse tundus ka liiga vastik, kolm tõstvat trampliini ja peaaegu terve rada aedasid ja betoonblokke. Kõige lõpuks sunniti mind veel Lauluväljaku katse jala läbi vantsima, mille tagajärjel ma endale varbale villi ka sain! Lauluväljaku katse kirjutamine on aga alati lõbus, muudkui vaatad, kuidas mehed paarikaupa ilusti jalutavad, ühel veel mingil põhjusel vihik käes ja hoolega märkmeid teeb :) Igatahes saime lõpuks kirjutatud ja Karel elas minu vingumised ka üle. Mehed on ikka vaprad :) Edasi sõitsime Viimsisse boksi, kus meid Hondakene juba ootas, ilusti kleepsud peal ja võistlusrehvid all.

Uurin, kas on ka hea raamat mulle kätte sattunud. 

Palav oli! Ainuüksi ralliriiete vaatamine tegi olemise veel palavamaks. Vingumine jätkus :) Aga pääsemist polnud tulemas, seega toppisime end kombedesse ja kimasime Lauluväljakule. Läksime ka pisut varem kohale, et teiste sõitu vaadata ja oli põnev. Mitmed spinnid ja muud äpardused, isegi üks katus. 1,6 kilomeetrit ja nii palju vaatemängu. Meie otsustasime, et kuna kaotada on seal oluliselt rohkem, kui võita, siis sõidame pigem rahulikumalt, aga kindlasti puhtalt. Nii ka läks, aga kui aegasid vaadata, no siis jälle tuli mõte, et oleks võinud ju kasvõi ühes kohas natukene rohkem pingutada ja katsevõit võtta. Samas olime oma teise kohaga ka rahul ning õhtu lõppes positiivselt ning sai hea tundega magama ja laupäevale vastu minna. Reedene pikk päev lõppes meile parc fermest McDonaldsisse minemisega, vaadati küll imelikult, aga me ei olnudki ainsad, kes seal kombedega olid :) Öö oli minu jaoks üle pika aja väga rahulik, sai ju oma kodus ja oma voodis magada.

Fännipilt Gustaviga.

Laupäeva hommikul sai sooja Rocca Al Marest Keilasse sõites, kus hoolduspargis meile uued rehvid alla kruviti, bensiini juurde kallati ja järgmisele viiele katsele saadeti. Teise päeva esimesena sõitsime Vaimõisa katset. See on tüüpiline Tallinna ralli katse, kus laiad ja kiired lõigud vahelduvad kitsa metsavahega. Hondale see katse ka kuidagi sobib ja nii õnnestus meil hoida seal oma kohta ning sõita välja kiire klassi teine aeg. Ja Tornile ei kaotanudki kalendriga! :) Selle katse lõpuosas olid meil fännid metsas, kelle hulgas ka seljavalu käes vaevlev vend Tõnu, kes seljavigastuse pärast selle ralli pidi lausa vahele jätma. Igatahes suutis ta minu jaoks ootamatult metsast välja karata, et meile kaasa elada, nii et ma lausa võpatasin ja hea, et legendi käest lahti ei lasknud. Isa nägin ka kaugemal metsas, aga ema oli nii puude taha komandeeritud, et temast ei paistnud jupikestki :)

Metsavend ehk vend metsas :)

Ajad katse lõpus loomulikult rõõmustasid. Olime ilusti kõrges konkurentsis ja sel hetkel ka klassi juhtimas. Edasi suundusime keerulisemale katsele Russallu. Seal ei saanud kumbki kord klappima. Mina olin rütmitu ja suutsin pärast ühe kurvi lugemist mingil põhjusel endas kahtlema jääda, justkui oleksin vale kurvi lugenud, kui siis Karel ühel hetkel ütles, et loetud kurv oli just ja tuleb edasi lugeda. Pole varem sellist asja olnud, hästi kummaline. Lisaks jäime ühes teravas kurvis pidurdamise hiljaks ja proovisime ka natukene Harjumaa metsa tugevust. Pärast katset avastasime lisatankimisalas, et meie tagumise parema velje ja rehvi vahel on suur kivi, aga kuna sõita tuli veel kolm katset, otsustasime rehvi vahetada. Sõitsime tankimisalast välja ja vahetasime rehvi. Peamehaanik kõrval kamandamas, sest ise ta käsi külge panna ei tohtinud. Päris kiiresti saime hakkama :) Edasi siis taas sama ring, et Vaimõisa ja Russalu teised läbimised. Vaimõisa oli endiselt hea ja tuli jälle hästi välja, kuid Russalu teine läbimine oli ralli meie kõige kehvem sooritus. Metsas olid suured rööpad, milles ka parasjagu palju suuri kive, seega hoidsime rohkem autot ja rehve ning püüdsime rööbaste peal sõita. Aga nii kaotab kiiruses. Muret tekitas ka see, et Karel hakkas Vaimõisa katsel kurtma, et sidur ei ole enam normaalne, pedaal jäi täitsa põhja ega ise enam nö üles tõusnud. Ilmselt sellest olid põhjustatud ka mõned käiguapsud Russalu teisel katsel. Aga vähemalt saime sõidetud ning sellel ringil jäi siis veel Vasalemma, mida mina natukene põdesin.

See oli tore trampliin. 

See oli natukene vähem toreda trampliini tagajärg. 

Huvitav, kas mõni piloot enda poolega ka kunagi kuhugi kütab? :)

"Seal ei ole mõtet hüpata".

Vasalemmas sõideti paaris, meie olime stardis koos E11 klassi BMWga sõitva Raiko Aruga ja alustasime välimiselt rajalt ehk läksime alguses nö pikemale ringile. See osa rajast oli väga lahe, sai hooga sõita ja sellised seotud kurvid. Ma kujutan ette, kuidas tagaveoga seal mõnnata oli :)  No ringi lõpus oli siis Vasalemma suur trampliin, kus tee sisuliselt alt ära kaob. Meie suutsime sinna laekuda natukene liiga suure hooga ning vale trajektooriga, mis lõppes raja ääres vallis. Oeh, jälle minu rõõmuks! Mul nende trampliinidega kohe on omamoodi suhe. Õnneks siiski ei juhtunud hullu midagi ja kimasime edasi. Sisemiselt ringilt tulles jõudsime ülemisse kitsaskohta sekund enne Aru, seega õnnestus meil sealt tolmukotti jäämata läbi saada ning ühtlasi katse paarissõidus võita. Vahva :)  Oma arvestuses kolmas aeg, aga kokkuvõttes olime siiski teised ning seda 49-sekundilise eduga Kristo ees. Kurvaks ei teinud. Edasi passisime ligi tunni Vasalemmas regrupis, et sealt hooldusesse sõita ja siis õhtustele katsetele siirduda. Hoolduses saime õnneks siduri ka korda, mingi vidin oli katki, aga mina selle nime enam ei mäleta, keda huvitab, siis küsige mehaanik Martinilt :)

Vaimõisa esimese läbimise tagasipööre. 

Õhtupoole ootasid ees Paldiski ja Klooga, mida mõlemat kaks korda sõitsime. Kokku oli katsekilomeetreid ees veel ligi 40. Paldiski väga kiire ning Klooga mitme sellise „kutsuja“ kohaga. Paldiski sobis ning saime taas väga hea aja, pärast seda tuli ka suurem kindlus, et sellel rallil Kristo sõiduga meid enam ei püüa. Edasi jäi sõita oma sõitu ning hoida autot. Klooga kutsus aga kohe teises paremkurvis, mis Honda korralikult põllule saatis :) Ma maalisin legendis selle kurvi kohe kangemaks. Edasi midagi erilist ei juhtunudki, Paldiski teisel sõitsime kindla peale ning Kloogal kaotasime powerpointi punkti, sest meid peeti kohe katse alguses rajal kinni. Ei saanudki sõidu ajal aru, mis seal toimus, teel oli meeletu tolm ja rahvas paaniliselt vehkis, et me kiiruse täiesti maha võtaks. Samas rajal ei olnud midagi. Hiljem selgus, et Ubinhain oli metsas, aga autost ei olnud mitte midagi ega kedagi näha. Hea, et neil õnnelik õnnetus oli, piltide pealt paistis täitsa kole. Katsed sõidetud liikusime korraks veel hooldusesse ja sealt tagasi Tallinnasse parc fermesse ja autasustamisele. Aga siinkohal tuleb väga paljudel kaardilugejatel pisut piinlikust tunda, sest mina, kes ma istusin üldjärjestuses umbes 25. autos, olin esimene, kes hooldusesse sisenevasse akp-sse jõudes kohtunikule märkuse tegi, et kohtunikul jäi ajakaardile üks aeg märkimata. Hmm… mis aja järgi te, kallid kaaskannatajad, siis hooldusest välja tulite? :) Muide, see, et ajakaardile kõik ajad ja kõik õiged ajad pannakse, on meeskonna tagada. Ka sel juhul, kui kohtunik ise täpselt ei tea, mis ta tegema peab. Nii, et hea õppetund kõigile. Mina olen alati seda meelt olnud, et rallil ei tohi saada kaardilugeja hooletuse või teadmatuse tõttu ajalisi karistusi. Mida see piloot seal katsetel siis pingutab, kui kaardilugeja oma tööga kaotussekundeid korjaks?

Nii, et oma esimese ühise Tallinna ralli lõpetasime Kareliga klassi teisel kohal. Eriti vahva oli aga see, et absoluutarvestuses olime lausa esikümnes ning kaheveoliste autode arvestuses kolmandad. Nii tore, nii tore, nii tore. Autasustamine oli ka tore :) Ja õhtul oli ka tore vara magama minna :)

MV6 autasustamine

Tallinna rallide vaasid. Sel korral täiendus ka võistkondliku vaasiga ECOM Motorspordile. 

Aitäh pildimeistritele ja kõikidele toredatele fännidele, kes meile metsas ja kodudes kaasa elasid!

Vaasid täideti juba pühapäeval ja esmaspäeval lilledega :) 

Mis edasi? Septembri lõpus on Tartu ralli, mida me kumbki sõitnud ei ole, seega saab kindlasti uus ja huvitav olema. Hetkel oleme meistrivõistluste arvestuses hõbedal ning püüame seda kohta hoida.

PS! Vasalemma sisevideo panin ka juutuubi. Kaamera on endiselt vales asendis, aga kes ei taha, see ei vaata. Lihtne :) Video on SIIN

Uuuuu, motivatsioon, kus sa oooooleeeeed?

Pühapäeval, 12. juulil, said Venemaa piiri ääres Luhamaal kokku hunnik kiirusesõltlasi, et osaleda Võrumaa rallisprindil. Passid panime ikka igaks juhuks taskusse :) Pigem oli tegemist miniralliga, sest sõita sai lausa 60 kilomeetrit ja seda kahel erinevalt kiiruskatsel. Võistlus ise oli suurepäraselt korraldatud, väga kompaktne ja puhtalt Lõuna-Eestine. Meie olime stardis plaaniga harjutada uut legendi ning katsetada muudetud rooli asendit ja nn kiiret rooli. Selline korralik trennipäev. Rallisprint on selles suhtes hea, et ei ole pinget sõita punktidele, samas on ikkagi korralik võistlus ja pingutama peab. Võistlus on alati parem trenn, kui niisama metsas sõitmine.

Ma absoluutselt armastan Lõuna-Eestit! Olen Viljandist pärit ja seegi linn jääb lõuna poole, kuid minu jaoks on eriti lummav just see päris alumine ots. Milline maastik ja loodus! Kahemilline :) Seega ei ole minu jaoks üldse suur probleem istuda enam kui kolm tundi autos, et Tallinnast sinna kohale jõuda. Mõnikord on minu käest küsitud, et kuidas ma julgen nii ohtliku alaga tegeleda. Mina küsin siis alati vastu, et kuidas sa julged Tallinn-Tartu maanteel sõita? Rallil istun ma ettevalmistatud autos, ümber turvapuur, peas korralik kiiver ja seljas spetsiaalne riietus, seevastu Tallinn-Tartu maanteel istun ma kilukarbis ja pean võitlema kodanikega, kes ilmselt kunagi ei tahagi hakata normaalselt sõitma. Ja tegelikult on häbi ka, sest enamus neist liiklusidiootidest on naised ja neid on palju :(  Aga see selleks, eks loodus teeb vajadusel omad korrektuurid.

 

 

Varude täiendamine Võrus.

 

Igatahes pakiti mind koos rallikaga hooldusbussi ja niimoodi me neli tundi hiljem Missos maandusimegi. Kui Tallinnas oli tol hommikul ilus suvi, siis juba Tartus tervitas meid korralik paduvihm, mis kestis ilusti Võruni välja. Missos sadas samamoodi. Sadas on isegi vähe öeldud, kallas, nagu pangest (ma olen ikkagi mulk, eks).

 

 

Las kallab...

 

Tegelikult võttis masti maha natukene, mulle lihtsalt ei meeldi vihmaga sõita, nähtavus on kehvem, ise oled niiske, auto läheb seest uduseks, jalad saavad sopaseks, ühesõnaga sada häda. Aga õhtul me veel ei teadnud, et korraldajal on selle vanamehega sealt ülevalt oma kokkulepped ning pühapäeval ainult paar korda tibutas, muidu oli sõitmiseks väga hea ilm, ei liiga palav ega liiga külm. Pakkisime siis killavooru hooldusplatsile lahti, et hommikul ei peaks pusima hakkama. Hiljem chillisime Rogosi mõisa külalistemajas. Karel, kes enne Harjut rääkis, et läheb kalale, ei täitnud siiski käsku ega toonud mulle suitsukala, oli nüüd Pärnumaalt värsket toodangut kaasa võtnud. Suitsulatikas, -angerjas ja absoluutselt imehea suitsutatud tuulehaug. Seega nautisime suitsukala ning mehed käisid ka kohalikku sauna proovimas. Kiitsid :)

Hommikune äratus oli vara. Mandaadis anti meile stardiluba ning saadeti metsa radasid kirja panema. Sõita sai sel korral siis kahte erinevat katset. Esimene oli 11,99 km ning mina olin seda varasemalt sõitnud vastupidises suunas. Teine oli ligi 9 kilomeetrit ja tuttav meile mõlemale selle aastaselt talverallilt. Väga lõunalikud ehk ikka paremale-vasakule ja üles-alla ning loomulikult kohe esimesel katsel ka ilusti tõstev trampliin. Aga mul ei tõrgu enam! Eks see kestab järgmise Kehala paarisraja suure hüppeni :) Esimesed kaks tutvumisringi sõitsime tänavaautoga, seejärel kontrollisime korra ka rallikaga, kuid 70 km/h oli sellega seal ikka päris igav sõita :) Ja siis tuligi oodata starti.

 

 

Lebos.

 

Esimese katse esimene läbimine oli… hmmm… toores. Väga toores. Muudetud legend häiris mõlemat ja tahab veel harjumist. Ütles ju Egongi, et peame olema järjekindlad ning võistlus- või trennipausid ei tohiks olla tegelikult suuremad kui kaks nädalat. Mina ei saanud ka üldse rütmi ja hoogu ka ei olnud. Kuigi kohe esimese lisatakistuse juures oli hoogu liigagi palju ja Honda tahtis kohalikku floorat uurima minna. Igatahes saime klassis neljanda koha ning hunniku kaotussekundeid. Vähemalt oli see hea, et Karel oli rooli asendiga rahul, ütles, et autotunnetus on hoopis teine. Kui tavapäraselt on sprintidel selline arvestus, et katse läbimise eest saab punkte ja võidab see, kes kolmest voorust kahe parima koha põhjal on kogunud kõige vähem punkte, siis sel korral tuli sõita kõik kolm vooru mõlemal katsel ning liideti kõik ajad. Nagu rallil. Mulle isiklikult meeldib selline variant rohkem ja minu arvates on see ka ausam ja konkurentsivõimelisem. Miski ei jää siis juhuse ega õnne hooleks, vaid võidelda tuleb esimesest katsest viimaseni. Esimese ringi teine katse tuli pisut paremini, saime rütmi ning hoogu ka natukene juurde. Tasuks klassi kolmas koht. Edasi toimetasime tunnikese hoolduspargis, et seejärel samale ringile suunduda.

 

 

 

Teised läbimised läksid paremini. Hoog hakkas juba tulema ning kaotus kolmandale kohale järjepidevalt vähenes, kuni lõppes neljanda katse järel sellega, et olime tõusnud kolmandaks ja seda 1,7-sekundilise eduga. Kaks katset jäi veel sõita. Ma veel aasisin Karelit, et nüüd saame näha, kummal meeskonnal närvid vastu peavad :) 

Vot viienda katse kohta võin öelda, et esimest korda tundsin ma Kareli kõrval istudes seda, et asja võetakse ikka väga tõsiselt :) Krt, mul tuli isegi hirm peale. Eks kaasa aitas ka muudetud legend, mis tähendas, et varasemad ühed olid nüüd kahed ja seega võõras, et kaks kurvis üldse ei pidurdata. Ja hirm ka rööbaste ees, mis selleks ajaks olid juba korralikud, sest nii mõnegi korra lendas Honda kurvis üsnagi ootamatus suunas. Aga adrenaliini saime igatahes ülesse, mul hakkas katse lõpus lausa palav :) Ja selle võistluse oma parima katsega olime sõitnud lähimast konkurendist ligi 10 sekundit kiiremini ja suurendanud edu. Aga ärevus jäi enne viimast katset sisse, sest olime viiendal ühte auku veidi kehvasti tabanud ning esimene vasak ratas oli natukene lööbakil. Eks ikka mõtled, et on seal nüüd amort katki või käändtelg ja see päris mõnes mõttes ka kiirust, ei taha ju ometi viimasel katkestada. Aga kõik läks ilusti ja finišis oli hea meel, olime edu veel paar sekundit kasvatanud ning lõpetanud Võrumaa rallisprindi omas arvestusklassis kolmandal kohal. Ja ratas oli ka nagu normaalsemas asendis :) Eks mehaanik nüüd uurib, mis seal juhtus või ei juhtunud.

 

 

Üles-alla-vasakule-paremale. Lõuna-Eesti

 

 

Siiralt oli hea meel. Pärast Harju rallit, mil me tegelikult ühtegi katset normaalselt sõita ei saanud ja lõpuks hoopis katkestada tuli, oli mast natukene maas. Võrumaa aga andis lootust, et kes õpib, see oskab! :) Ja motivatsioon kükitas ka seal küngaste vahel, aga saime kätte :)  

Karikad anti ka. Nagu mu väike vennapoeg ütles, et mul on nüüd terve külmkapp ka karikaid täis (tegelikult on need küll külmkapi peal), aga tuleb vist tõesti uuele riiulile mõtlema hakata :) Ja kui ma siis 23 paiku Tallinnas kodus maandusin, soovisin et oleks alles laupäev ja esmaspäeva hommikul tööle ei peaks minema.

Aitäh piltide eest!

PS! Meil oli esimest korda kaamera autos ja kuivõrd see sai autosse napid minutid enne starti ja keegi ei suutnud meenutada Gopro parooli, et telefoniga seadistada saaks, on kaamera asukoht ikka väga vale. Ühesõnaga, õppige siit seda, kuidas kaamera autos olema ei peaks :) Mina olen ka kahtlase nurga all ja istun nagu esireas :) Ühesõnaga, kes tahab, see vaatab, kes ei taha, see ei vaata. Lihtne.

 

VIDEO

 

Mis edasi? Ikka edasi. Enne Tallinna rallit lihtsalt PEAB mingi trenni tegema. Eks näis.