Kömmmmdi söstrapöösasse ja vallmis

Saarlastest kähkusõitjad avaldasid talverallil kiiruse saladuse, mis seisnevat selles, et tuleb süüa tuhlist, notti ja kala. Tuhlis on kartul ja seda, mis on kala, teab iga mandriinimenegi. Meil kulus pisut aega, et selgitada välja, mis on nott, sest Mulgimaalt, kust mina pärit olen, on notiks kastme asemel hoopis hundijalavesi. Igatahes saime selgeks, et kui tahad rallis kiire olla, pead sööma kartulit-kastet ja kala :) Seega oli meil kuri plaan Saaremaal kiirust juurde saada ning tellisime kolmapäevaks hunniku suitsuahvenat ja –lesta. No ikka otse ahjust. Etteruttavalt võib öelda, et kiirust tuli vist liigagi palju, sest me endid iga katse põõsast leidsime :)

 

Tuhlis ja nott on veel puudu. Kala on olemas.

 

Traditsiooniliselt olin mina Saaremaa ralli ajaks pikema puhkuse planeerinud. Aga nagu ikka enamus minu planeeritust plaanidest, ei toiminud ka see, sest töö hakkas rallisõitmist segama :) ja Saaremaale jõudsin ma alles kolmapäeva ennelõunal. Asi seegi. Muhust saime Liiva poe lähedalt tulikuuma Muhu leiba, millega ma lausa käe ära kõrvetasin, sest üritasin seda juba autos manustama hakata. Ilm oli Saaremaal lihtsalt imeline! Päike rõõmustas kõik päevad, no muidugi reede hommikul kiskus väga talveks, kui hommikul kraadiklaas lausa miinus seitse näitas ja kõik ralliautod käivitamisel tõrkuma hakkasid. Meie Honda oli kõige leplikum, aga Tõnu Subaru sai hääled sisse alles lõuna ajal, pärast seda, kui temaga igasuguseid trikke oli tehtud. Nii, et Saaremaa oli Saaremaa- see köikse parem!

 

 

Karel saabus ka kolmapäeval, seega käisime õhtul kohe dokumentide kontrollis ära. Tunnistati kõlbulikeks ning GPS-kast anti ka kaasa, seega pidime olema väga eeskujulikud liiklejad. Kirjutamispäev kujunes väga pikaks, sest korduvkatseid oli ainult üks ning kirjutamiskilomeetreid palju. Minul oli õhtuks sellest ikka täielik kopp ees, sest mõned teed olid aukus ja siis tulid koledad tähed ja Karel julges veel parandusi teha ja ma pidin sodima ja päev otsa oli juba autos istutud ja jube palju koperdisi oli rajal jalus, kes mööda ei lasknud ja rütmi ära segasid ja ühesõnaga olin mina üleni jonni täis läinud :) Lisaks jätsime pikkade katsete kontrollringi veel reede hommikuks, et soe nii-öelda sees püsiks. Aga neljapäeva õhtune saun ja uni aitasid, seega ei olnud ma reedel enam nii plahvatusohtlik :) No tegelikult oli meil siiski päris chill see kirjutamine. Tõnu, kes saabus Saaremaale neljapäeva hommikul esimese praamiga pärast seda, kui ta eelnenud 40 tundi oli garaažis Subarut kokku ladunud, istus kirjutamisauto rooli ega mäletanud õhtuks sedagi, mis ta nimi on. Eks ta ülesõitudel ikka magas, aga sellised pisikesed sutsakad teevad vahel olukorra pigem just hullemaks. No igatahes kirja nad selle raja said. Ja lõpuks jõudsid tehnilisse ka, kui Subaru käivituda otsustas. Ja just enne tehnilisse minekut sõitis Tõnu Subaruga oma esimese kilomeetri.

 

Täidetud. 

 

Reedel tuli sõita siis kolm katset, kaks metsas ja kolmas taas Kuressaare linnatänavatel. Esimese kruusakatse saime meie sõita veel lisatuledeta ja see päästis ikka väga palju. Nimelt keeras tuul oma kraanid reede õhtuks täiesti kinni ning teedel tolm lihtsalt seisis. Teise katse stardis oleks võinud piloodile kohe koti pähe panna, tegi sama välja. Igatahes oli teine katse meie esimene ikaldus. Panime stardist punuma lisatuledega, kohe esimeses kurvis selgus, et nendega ei näe peale rajal oleva Hiina müüri mitte midagi, seega hakkas tuleralli ehk lisatuled, täistuled, pooltuled. Pooltega nägi umbes 20 meetrit, seega jälle proovisime täistulesid ja lisatulesid, ikka nähtavus null, uuesti pooltuled ja nii terve katse. No ja siis 200 V6. 200 oli, aga V6 jäi ära :) Panime raginaga võssa ja kui just tundus, et auto jäi seisma ja saab ilusti tagurdades välja, liikus see veel üks 10 cm ja jäi siis ilusti truubi otsa kõikuma. Mina kõrvalt muidugi, et noh, tehtud! :) Ja siis ilmus kõigepealt võsast üks nägu, siis teine ja õnneks oli ühel hetkel auto ümber umbes 50 organiseeritud soomlast. Kohe algas korralik väljasikutamine, kus üks neist juhendas, mida keegi tegema peab ning teised tegutsesid. Meid juhendati ka, nt ei tohtinud Karel gaasi anda ja mina pidin ukse lahti tegema, et nad saaksid puurist sikutada. Kusjuures, soomlaste kätte võib väljasikutamise alati julgelt usaldada, sest sa tead, et autole jäävad kõik tükid külge, nad saavad aru, kust tohib autost kinni võtta ja mida sikutada. Vaatamata sellele, et neid oli palju, kulus meil truubi otsast lahtisaamiseks ligi 2 minutit. No ja siis üritasime ju ikka katse lõpuni ka jõuda, võideldes taas tolmu, tulede ja iseendaga. Katse lõpus oli mast maas. Esimene päev ja juba kalender ees, mida tuleb hakata nii palju tagasi sõitma, kui vähegi võimalik. Eriti tigedaks ajas see, et Tartu rallist autosse tekkinud kotermann, mis segab normaalset juhitavust, oli endiselt alles ning tundus, et läheb järjest hullemaks, sest Karel pidi rooli taga ikka korralikult võimlema, et autot üldse rajal hoida. Seda oli hästi näha linnakatse, kus me pidime sõitma keset teed, sest oli täiesti võimatu ennustada, kus suunas Honda ühel hetkel minema võib hakata. Nii, et reede õhtuks jonnis Honda korralikult, mille peale ka mina jonnima kukkusin. Karelil on ikka raske J Ööseks panime Honda ilusti Oti Starleti kõrvale tuttu, et no las teevad tutvust ja äkki Starlet annab Hondale nõu, et kuidas niiiiiiiiiiii kiiresti sõita saab :) Aga tegelikult ajas mind see ka närvi, et sõitjad isegi juhendit lugeda ei viitsi, no tõesõna! Pärast reedest hooldust oli mõlemasse akp-sse lubatud varem saabuda ja isegi eraldi võistluse juhi otsus anti selle kohta, et ka mehaanik võib auto nendest akp-dest läbi viia ja kinnisesse parki panna. Ja siis muudkui seistakse akp-de juures järjekorras… Midagi ei ole teha, rallis on suur osa ka reeglitel, eriti nendel, mis puudutavad ajakanaleid ning ainult sellest ei piisa, kui katse stardis kiiver pähe panna. Ja no milleks see kaardilugeja siis üldse olemas on? Ma olen endiselt litsentsieksami poolt! Kui meil läks esimene päev koledasse kohta, siis Tõnu, kes võitles juba esimesel katsel lisatulede ja tolmuga, oli reede õhtuks säravate silmadega. Subaru olevat lihtsalt nii äge aparaat.

 

Tõnu arvas, et võiks kunagi niimoodi sõita proovida küll. Ma ei ole kindel, et see hea plaan on :)

 

Poodiumiootel. Esimene ohumärk, sest ütleb vanasõnagi, et pill tuleb pika ilu peale!

 

Stardipoodium.

Reporter: "Kumb teist autos rohkem karjub?"

Teele: "No mina olen näiteks täiesti vait. Hirmust"

Reporter: "Jah, maailma kõige ilusam asi on vaikiv naine kiiresti sõitvas autos!"

 

Tolm ja teised tumedad jõud.

 

Linnakatsel ilusti tee keskel, et Hondat vähegi ohjata.

 

Panime salaja Oti kõrvale tuttu, äkki võtab Honda teiseks päevaks kähkusõidušnitti :)

 

Laupäeva hommikul võisime Hondat käivitada koos mehaaniku ja abivahenditega ning neid läkski vaja. Miinuskraade tegelikult ei olnud, aga sinna nulli ligidale temperatuur hoidis. Ja ilm oli jälle täiesti tuuletu, seega tundus, et ees ootab veel päev otsa võitlemist tolmu ja muude tumedate jõududega. Hommikul saime hoolduses natukene ringutada ja siis suundusime juba Kaugatomale. Üle mitme aasta oli hommikul ka kõikidel võistlejatel kampaania „Kõik puhuvad“. Puhusid ka kaardilugejad, sest teadupärast ei ole ralliautos mitte juht ja kaardilugeja, vaid I juht ja II juht, kes võivad ka omavahel kohtasid vahetada. Muide, ma olen Karelilt ka mangunud, et laseks mul kasvõi ühe katse kuskil sõita. Keeldus. Mehed on arad :) No meie puhusime ilusti nulli ja tegelikult mul on rallikomitee esimehena siiras rõõm tõdeda, et kõik sõitjad puhusid nulli! Kes sõidab, see ei joo! Nii lihtne ongi.

Kaugatoma algus on paljulubav.

 

Meie teine ikaldus saabus kohe ralli neljandal ehk laupäevasel esimesel katsel. Natukene segas ka tolm, palju segas see, et rool elas oma elu ning kaasa aitas ka see, et meil oli vaja reedene kalender tagasi sõita, mis lõppes sellega, et me ühte kurvi natukene liiga palju lõikasime :) Väliskurvi siis :) Aga seal oli meil veel õnne, sest auto jäi terveks. Nii mõnelgi teisel läks samas kohas kahjuks hoopis kehvemini. Kuidas kõik juhtus, on näha SIIT

 

Finišis vaatasime auto kiirel pilgul üle ja suundusime viiendale katsele. No ja seal saabus kolmas ikaldus. Kolm pidi ju mingi seadus kah olema. Igal juhul kiviaedade lõigus võitlesime korralikult Hondaga, kes oli pähe võtnud sõita sinna, kus temal tahtmist, mitte sinna, kuhu meie Kareliga teda suunata proovisime ning kohe laiale teele tagasi jõudes sõitsime paremkurvis PISUT teepeenrale :) Aga vot Saaremaal on eriti kurjad kiviaiad, mis lausa heinast ja võsast otsekui ketikoerad ise autole kallale kargavad. Ja nii hüppaski üks kurivaim Hondale tagasäärde, nii et teisel õõts katki ja ratas lääbakil. Edasi olime juba pealtvaatajad. Vaatasime siis ilusti kõik sõitjad ära ja siis vaatasime kaks tundi Saaremaa metsa ja taevast, kuni mehaanikud meile järele tulid ja Honda treilerile sikutasid. Mina vajutasin ilusti kõiki ettenähtud nuppe, teavitasin katkestamisest keskust ja andsin ajakaardi lõpuautole, kust ka tehniline autole pilgu peale viskas. Olime Saaremaa ralli katkestanud.

Lõika. Aga no mitte väliskurvi :)

 

Tutvume kohaliku flooraga.

 

Edasi suundusime konkurentidele kaasa elama ning läksime vaatama viimast lisakatset. Ma ei taha enam väga pikka aega pealtvaataja olla. See oli hirmus! Nagu oleks sattunud hommikul vara kuhugi ööklubisse, kus need kõige vastupidavamad veel ringi kakerdavad. Ja muide, soome keelt ei kuulnud kuskil, ikka puhas eesti keel. Ilmselt oli alkohol paljudel ka silmanägemise võtnud, et keeluala- ja peatumiskeelumärke üldse ei näinud. Tegelikult oli ka ikka päris nutune see olukord. Ja ma teen siinkohal sügava kummarduse kõikidele rajaturvajatele, turvapealikele ja ohutusülematele, kes peavad sellistega raja ääres võitlema ja nende eest vastutust kandma. Aitäh teile, sest ainult tänu sellele on meil veel võimalik rallisid sõita!

 

Honda läks katki :( 

 

Vend Tõnul ei õnnestunud ka oma esimene nelivedune Saaremaa ralli lõpetada. Nimelt said temal kuuendal katsel pidurid otsa. Ikka just siis, kui kiiruse- ja autotunnetus rohkem tulema hakkasid. Eks ta neil piduritel natukene palju seljas ka elas :) Ise väitis muidugi, et külmusid katki :) mulk ju ei tunnista kunagi, et tema viga on. Igatahes Tõnul oli rõõmust saba rõngas ja mast püsti ka vaatamata katkestamisele, sest need kuus katset olid pakkunud korralikku sõidumõnu ja närvikõdi. Uued pidurid on tänaseks juba tellitud ning uue hooaja kalender ka ju olemas.

 

Meie Honda kükitab praegu oma kolme jalaga kurvalt garaažis. Ootab temagi tõsisemat talvist hooldust, et siis uuel hooajal juba võistlusvalmis olla. Hetkel on muidugi uuest hooajast vara rääkida, tuleb enne käesolev ära lõpetada :)

 

Aitäh kõikidele, kes meile pöialt hoidsid ja kaasa elasid, kes meid pildile püüdsid ning meid rajale aitasid!