25.-26. septembril sõideti
eelviimane Eesti autoralli meistrivõistluste etapp ja sedakorda Tartus. Võin
kohe alguses ära öelda, et teine Tartu ralli oli väga hästi korraldatud,
põnevate ja keeruliste lisakatsete ning korraliku
konkurentsiga võistlus. Seega korraldajale ainult kiitust ja indu teha veel
kolmas, neljas ja viiekümnes Tartu ralli :)
Üle pika aja oli ka minu jaoks
tegemist Eesti ralliga, mida ma varem sõitnud ei olnud, seega olin üsna
põnevil. Mandaadist saime oma hunniku pabereid kätte ning läksime rada kirja
panema. No igatahes ei olnud mina absoluutselt mingi legendikirjutamise lainel,
sest polnud vist ühtki katset, mille starti otsides ma poleks eksinud. Okei,
natukene liialdan, aga tõesti eksisin korduvalt ära. Täiesti kummaline. Lisaks
suutsime ühel katsel kaks lehekülge suvalist rada kirja panna, aga no selles on
naaaaaaaatukene süüdi ka puuduolnud kurvimärgid :)
Ja kuna meie recce-auto loeb miile, mitte kilomeetreid, siis oli keerulisem ka
vahemaid jälgida, nii et seiklesime ka natukene katsel ringi. Ja ringi me
seiklesime ka Tartu linnas, sest Karel kohe kindlasti pidi üle uue Ihaste silla
sõitma, ainult, et sillale jõudmiseks läks meil umbes tunnikene, mille jooksul
suutsime ka Luunjas ära käia :)
No polnud hullu, ma sain samal ajal kõrval tööasjadega tegeleda. Ihaste silla
leidsime igatahes lõpuks üle, aga Võru tänava Statoili sissepääs jäigi leidmata :)
Raamat ootab kirjutamist.
Igal juhul olid juba kirjutamisel
selge, et katsed on väga head. Oli kiiret, tehnilist, metsa, lagedat, nukke, tõstvaid
trampliine ja pikkust! Laupäevased lühimad katsed olid 11,27 km ja pikimad
26,77 km ja siis veel kaks korda 17,16 km. Lisaks reedesed karussellis sõidetud
kruusakatsed soojenduseks ning Lauluväljaku katsed publiku rõõmuks.
Kirjutamisgraafik oli ka väga hea, nii et sai kõik pingevabalt kirjutatud.
Natukene häiris see, et katsetele tekkis kirjutamise ajal ja pärast kirjutamist
lisatakistusi, mis küll pandi selleks, et ei saaks lõigata ning kohalike
elanike põldusid ja murusid lõhkuda. Ma täiesti pooldan sellist asja, aga olen
ka absoluutselt seisukohale, et KÕIK takistused, mis rajale pannakse, peavad
olema paigas ENNE kirjutamist. Kuigi midagi ohtlikku sõitjate jaoks iseenesest ei
tekkinud, siis 1/2 kiiruskatse vasakpöördes olnud betoonblokk tuli küll halva
üllatusena. Nii, et kindlasti mõtlemisainet rajameistrile, kes lihtsalt peab
ette nägema, kust võidakse lõikama hakata ning need kohad juba enne
legendikirjutamist ära elimineerima. Kindlasti ei tohi tekkida praktika, kus
sõitjad panevad legendi kirja ja siis tuleb otsus, et me tegelikult panime nüüd
lisatakistusi ka rajale ja need on teile üllatuseks.
Reedel.
Reedene päev oli selline mõnusalt
rahulik. Panime hommikul veel Lauluväljaku katse kirja ja siis oli õhtuni
täiesti vaba aeg. Mehaanikud toimetasid tehnilises ja tegid autole viimased
ettevalmistused. Tartu vanalinnast saadeti meid rajale kell 18 õhtul ning
esimesena suundusime Lähte taha kruusakatsele, kus korralikult soojaks sai. No
mina sain ikka väga soojaks, sest minu suureks rõõmuks oli katsel kaks
põhjagaasiga läbitavat tõstvat trampliini. Viimased rallid olen tähele pannud,
et mul ei tõrgu trampliinid, mis on seotud kurvides või kohas, kus legend on
tihe ja tegemist palju, aga tõrgub just neil, mida ma pikalt ette näen, sest siis
pean seal kõrval vaikselt ootama ja tundma, kuidas auto hoogu kogub ja nägema,
kuidas munamägi teele kerkib. Igatahes esimese nendest elasin üle ja sain
hakkama, hirmsaks kiskus küll, sest autol oli enne seda viies käik põhjas ja
tuled kõik põlesid juba, aga ma teadsin, et seal taga on lage maa ja hüppe
profiili järgi ei tundunud see ka väga kaugele ja kõrgele viskavat. Aga see
teine, mis oli metsavahel ja selline, kust tuli nö viltu üle hüpata, vot see
tõrkus ikka niimoodi, et ma oleksin teinud mida iganes, et oleksin saanud auto
liikumiskiirust mõjutada. Kuigi legendis oli kirjas ainult see, kust kuhu
hüpata tuleb, siis täiesti tahtmatult suutsin ma mõnikümmend meetrit enne
trampliini kõrvalt ikka südantlõhestava „pidurdaaaaaaaaaaaaaaa“ öelda. Karel
muidugi absoluutselt ei pidurdanud! Ja ma siiralt arvasin, et vot sel hetkel ma
lihtsalt suren hirmu kätte ära! See oli meeletu, ma püüdsin isegi autost hoo
pealt väljuda, aga traksid hoidsid kinni :)
Ja see hirm mõjus nii, et mul hakkas juba sama katse finišis kõht valutama.
Närvidest ilmselt. Sama katse teise läbimise elasin kergemini üle, sest siis ma
juba ju teadsin, et see trampliin pole pooltki nii hull kui paistis. Igatahes
sain mina reedel kohe adrenaliini korralikult voolama. Ja kui minul tõrkus
trampliinidel, siis tundus, et Honda on minuga solidaarne, sest teise katse
teisel trampliinil tuli viies käik välja ja algas võitlus, kes annab enne alla,
kas viies käik, mis sees ei seisnud või Karel, kes seda sees üritas hoida.
Kaotas Karel. Õigemini andis alla, sest kui sa pead pidevalt viiendat käiku
sisse panema, kaob rütm ning kaotad ka kiiruses. Etteruttavalt võib öelda, et
kuigi me laupäeva hommikul pidasime veel paaril katsel sama võitlust, siis
hiljem loobusime ja sõitsime neljandaga. Ometi õnnestus katsete aegasid
parandada, aga noh, kui meie sõitsime 6/8 katsel kilomeetreid neljas piirajas,
siis teised sõitsid viies piirajas. Ja niimoodi kaotussekunditest minutid
saidki. Aga reede juurde tagasi tulles, siis ei olnud meie probleemid veel
lõppenud. Lauluväljaku katse eel keerati vihmakraanid ka lahi ning katse
neljandaks kurviks oli meie esiklaas udune. Kui mina nägin natukenegi klaasi
alt äärde tekkinud uduaugust teed, siis Karelil oli täiesti lootusetu olukord. Esimesel
ringil viimasest laskumisest alla minnes oleksime all paremkurvis ka oma ralli
lõpetanud, päästsid Kareli kiired käed :)
Teine ring saime klaasi umbes poole jagu puhtamaks ja ka oma aega parandada.
Nii, et esimese päeva lõpetasime arvestusklassi teisel kohal, kaotades
esimesele juba nädala jagu :) Ja läksime laupäevale vastu otsusega, et peame hoidma nii kõrget kohta, kui
nelja käiguga suudame. Ahjaa, reedel kolasime ka MotoShow-l ringi. Ma ei tea,
minu jaoks oli igav, nagu tavaline autopood. Aga mulle meeldibki ju rohkem
nukkudega mängida :)
Lauluväljakul oli kujundujumine.
Laupäevane hommik oli Tartus jahe
ja udune. Öö otsa sadas vihma, aga hommikuks jäi õnneks järele. Esimesele
katsele läks ülesõidul kiireks, esiteks markeeriti rehve, teiseks pidime paagi
täis tankima ja kolmandaks on Tartu liiklus ikka oluliselt aeglasem kui Tallinnas
ning hommikused ummikud häirisid ka. Ülesõidud olid üldse natukene liiga
kiireks tehtud, seega läks väga rabelemiseks, kui oli vaja näiteks rehvi
vahetada. Mina arvan, et ülesõiduks võib alati pigem mõne minuti rohkem aega
anda, saavad sõitjad korra hinge tõmmata, vajadusel rehvi vahetada ning kogu
liikluses jääb ralliautodest ka parem mulje, kui nad mööda ei trügi või muud
sellist ei tee. Lõuna ajal sattusime katsetelt tulles juba Reola sillal
korralikku ummikusse, kui Ameerika autode kolonn maantee ummistas, mis
tavaliiklejad päris ära ehmatas. Õnneks jõudsime igal pool ilusti aega, aga närvirakke
kulus rohkem kui muidu. Laupäeval oli esimeseks äratuseks lühem katse ja siis
paljuräägitud postitee lõiku läbiv pikk katse. Tänase põlvkonna sõitjatest ei
ole ilmselt enamus kunagi postiteel võidu kihutanud, seega ei osanud palju ka
oodata, kui suureks seal kiirused kasvavad ja mida teevad kruusarehvid nii pikalt
asfaldil sõidetaval lõigul. Ka meie olime rohkem ära hirmutatud kui asi väärt
oli. Võib-olla „aitas“ meil kaasa see, et viiendat käiku polnud ja seega ka
hoog väiksem, kuid asfaldilõik oli väga vinge sõita, sai ikka külg ees üle
nukkide hüpata, kohe mõnus J
Katse ise oli ka vaheldusrikas ja kuigi keskmine kiirus veidi üle normi läks,
ei ütle mina küll, et tegemist oleks kuidagimoodi eriliselt ohtliku katsega.
Mulle on muidugi alati kiiremad katsed meeldinudki, saab kaardilugeja ka puhata
vahepeal. Ja kuigi meil tuli katse lõpus kaotust minutiga lugeda, olime enda
sooritusega rahul, sel korral lihtsalt Honda jonnis. Lisaks viiendale käigule
hakkas tõrkuma ka roolivõim. Oleks siis ära kadunud, aga ei, kord oli ja siis
ei olnud, mis tähendas, et me pärast mahapööret sirgel kiirendades ootamatus
suunas sõita võisime. Karel sai korraliku jõutrenni igatahes. Niimoodi me siis
oma neljanda käigu tempos liikusime ning püüdsime võimalikult palju konkurente
selja taga hoida. Viimasele katsele sõites hakkas auto juba ülesõidul
kummaliselt käituma ja viimase katse teisel kilomeetril tõrkus juba
korralikult, mis tähendas, et me ohutuled peale panime, kiirusel 100-120 kogu
katse läbi veeresime ja lootsime, et ikka lõpuni ära sõita suudame. Hirmus oli!
Tagumistega oli küll üpris turvaline vahe tekkinud, kuid viimasel katsel olime
ikka väga aeglased ja kaotust tuli enam kui minutiga. Poodiumil saime aga
teada, et meie klassi liider on viimasel katkestanud, seega olime tõusnud
teiseks. Iseenesest väga rõõmsaks ei teinudki, sest Powerstage punktidest jäime
ju täiesti ilma. Samas on meistrivõistluste arvestuses kõik veel täiesti
lahtine ja Saaremaa ralli otsustada. Oi-oi, kui põnev ja pingeline saab olema :) Ja seda juba kahe nädala pärast!
Trampliine jagus igale katsele.
Postitee suur hüpe, mis tegelikult nii suur ei olnudki.
Karaski hüpe.
Aga kokkuvõttes võib öelda, et
see 50. ralli oli üks keerulisemaid, kuid mul on väga hea meel, et meil
õnnestus see hea tulemusega lõpetada. Tartu ralli oli väga hästi korraldatud
ning ma siiralt loodan, et 2. oktoobriks on rallikomitee laual avaldus
pealkirjaga 3. Tartu Rally 2016!
Aitäh perele, sõpradele, mehaanikutele, toetajatele, kes meid rajale saatsid ja tagasi ootasid ning kõikidele fotograafidele, kes ei pidanud paljuks meid aparaadi
sisse püüda. Suurimad tänud emale-isale, kes mu hullu hobi endiselt taluda suudavad ning vennale, kes mu rumalatele tehnilistele küsimustele (nt "Roolivõim on kadunud, kas õlis asi?!" või "Viies käik on kadunud, kas selle saab kohe korda teha?!") isegi teises linnas viibides vastama peab :)
Kohtume Saaremaal, kus on alati
kena olla ning kähkusõiduks pakutakse tuhlist, notti ja kala! :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar