Uuuuu, motivatsioon, kus sa oooooleeeeed?

Pühapäeval, 12. juulil, said Venemaa piiri ääres Luhamaal kokku hunnik kiirusesõltlasi, et osaleda Võrumaa rallisprindil. Passid panime ikka igaks juhuks taskusse :) Pigem oli tegemist miniralliga, sest sõita sai lausa 60 kilomeetrit ja seda kahel erinevalt kiiruskatsel. Võistlus ise oli suurepäraselt korraldatud, väga kompaktne ja puhtalt Lõuna-Eestine. Meie olime stardis plaaniga harjutada uut legendi ning katsetada muudetud rooli asendit ja nn kiiret rooli. Selline korralik trennipäev. Rallisprint on selles suhtes hea, et ei ole pinget sõita punktidele, samas on ikkagi korralik võistlus ja pingutama peab. Võistlus on alati parem trenn, kui niisama metsas sõitmine.

Ma absoluutselt armastan Lõuna-Eestit! Olen Viljandist pärit ja seegi linn jääb lõuna poole, kuid minu jaoks on eriti lummav just see päris alumine ots. Milline maastik ja loodus! Kahemilline :) Seega ei ole minu jaoks üldse suur probleem istuda enam kui kolm tundi autos, et Tallinnast sinna kohale jõuda. Mõnikord on minu käest küsitud, et kuidas ma julgen nii ohtliku alaga tegeleda. Mina küsin siis alati vastu, et kuidas sa julged Tallinn-Tartu maanteel sõita? Rallil istun ma ettevalmistatud autos, ümber turvapuur, peas korralik kiiver ja seljas spetsiaalne riietus, seevastu Tallinn-Tartu maanteel istun ma kilukarbis ja pean võitlema kodanikega, kes ilmselt kunagi ei tahagi hakata normaalselt sõitma. Ja tegelikult on häbi ka, sest enamus neist liiklusidiootidest on naised ja neid on palju :(  Aga see selleks, eks loodus teeb vajadusel omad korrektuurid.

 

 

Varude täiendamine Võrus.

 

Igatahes pakiti mind koos rallikaga hooldusbussi ja niimoodi me neli tundi hiljem Missos maandusimegi. Kui Tallinnas oli tol hommikul ilus suvi, siis juba Tartus tervitas meid korralik paduvihm, mis kestis ilusti Võruni välja. Missos sadas samamoodi. Sadas on isegi vähe öeldud, kallas, nagu pangest (ma olen ikkagi mulk, eks).

 

 

Las kallab...

 

Tegelikult võttis masti maha natukene, mulle lihtsalt ei meeldi vihmaga sõita, nähtavus on kehvem, ise oled niiske, auto läheb seest uduseks, jalad saavad sopaseks, ühesõnaga sada häda. Aga õhtul me veel ei teadnud, et korraldajal on selle vanamehega sealt ülevalt oma kokkulepped ning pühapäeval ainult paar korda tibutas, muidu oli sõitmiseks väga hea ilm, ei liiga palav ega liiga külm. Pakkisime siis killavooru hooldusplatsile lahti, et hommikul ei peaks pusima hakkama. Hiljem chillisime Rogosi mõisa külalistemajas. Karel, kes enne Harjut rääkis, et läheb kalale, ei täitnud siiski käsku ega toonud mulle suitsukala, oli nüüd Pärnumaalt värsket toodangut kaasa võtnud. Suitsulatikas, -angerjas ja absoluutselt imehea suitsutatud tuulehaug. Seega nautisime suitsukala ning mehed käisid ka kohalikku sauna proovimas. Kiitsid :)

Hommikune äratus oli vara. Mandaadis anti meile stardiluba ning saadeti metsa radasid kirja panema. Sõita sai sel korral siis kahte erinevat katset. Esimene oli 11,99 km ning mina olin seda varasemalt sõitnud vastupidises suunas. Teine oli ligi 9 kilomeetrit ja tuttav meile mõlemale selle aastaselt talverallilt. Väga lõunalikud ehk ikka paremale-vasakule ja üles-alla ning loomulikult kohe esimesel katsel ka ilusti tõstev trampliin. Aga mul ei tõrgu enam! Eks see kestab järgmise Kehala paarisraja suure hüppeni :) Esimesed kaks tutvumisringi sõitsime tänavaautoga, seejärel kontrollisime korra ka rallikaga, kuid 70 km/h oli sellega seal ikka päris igav sõita :) Ja siis tuligi oodata starti.

 

 

Lebos.

 

Esimese katse esimene läbimine oli… hmmm… toores. Väga toores. Muudetud legend häiris mõlemat ja tahab veel harjumist. Ütles ju Egongi, et peame olema järjekindlad ning võistlus- või trennipausid ei tohiks olla tegelikult suuremad kui kaks nädalat. Mina ei saanud ka üldse rütmi ja hoogu ka ei olnud. Kuigi kohe esimese lisatakistuse juures oli hoogu liigagi palju ja Honda tahtis kohalikku floorat uurima minna. Igatahes saime klassis neljanda koha ning hunniku kaotussekundeid. Vähemalt oli see hea, et Karel oli rooli asendiga rahul, ütles, et autotunnetus on hoopis teine. Kui tavapäraselt on sprintidel selline arvestus, et katse läbimise eest saab punkte ja võidab see, kes kolmest voorust kahe parima koha põhjal on kogunud kõige vähem punkte, siis sel korral tuli sõita kõik kolm vooru mõlemal katsel ning liideti kõik ajad. Nagu rallil. Mulle isiklikult meeldib selline variant rohkem ja minu arvates on see ka ausam ja konkurentsivõimelisem. Miski ei jää siis juhuse ega õnne hooleks, vaid võidelda tuleb esimesest katsest viimaseni. Esimese ringi teine katse tuli pisut paremini, saime rütmi ning hoogu ka natukene juurde. Tasuks klassi kolmas koht. Edasi toimetasime tunnikese hoolduspargis, et seejärel samale ringile suunduda.

 

 

 

Teised läbimised läksid paremini. Hoog hakkas juba tulema ning kaotus kolmandale kohale järjepidevalt vähenes, kuni lõppes neljanda katse järel sellega, et olime tõusnud kolmandaks ja seda 1,7-sekundilise eduga. Kaks katset jäi veel sõita. Ma veel aasisin Karelit, et nüüd saame näha, kummal meeskonnal närvid vastu peavad :) 

Vot viienda katse kohta võin öelda, et esimest korda tundsin ma Kareli kõrval istudes seda, et asja võetakse ikka väga tõsiselt :) Krt, mul tuli isegi hirm peale. Eks kaasa aitas ka muudetud legend, mis tähendas, et varasemad ühed olid nüüd kahed ja seega võõras, et kaks kurvis üldse ei pidurdata. Ja hirm ka rööbaste ees, mis selleks ajaks olid juba korralikud, sest nii mõnegi korra lendas Honda kurvis üsnagi ootamatus suunas. Aga adrenaliini saime igatahes ülesse, mul hakkas katse lõpus lausa palav :) Ja selle võistluse oma parima katsega olime sõitnud lähimast konkurendist ligi 10 sekundit kiiremini ja suurendanud edu. Aga ärevus jäi enne viimast katset sisse, sest olime viiendal ühte auku veidi kehvasti tabanud ning esimene vasak ratas oli natukene lööbakil. Eks ikka mõtled, et on seal nüüd amort katki või käändtelg ja see päris mõnes mõttes ka kiirust, ei taha ju ometi viimasel katkestada. Aga kõik läks ilusti ja finišis oli hea meel, olime edu veel paar sekundit kasvatanud ning lõpetanud Võrumaa rallisprindi omas arvestusklassis kolmandal kohal. Ja ratas oli ka nagu normaalsemas asendis :) Eks mehaanik nüüd uurib, mis seal juhtus või ei juhtunud.

 

 

Üles-alla-vasakule-paremale. Lõuna-Eesti

 

 

Siiralt oli hea meel. Pärast Harju rallit, mil me tegelikult ühtegi katset normaalselt sõita ei saanud ja lõpuks hoopis katkestada tuli, oli mast natukene maas. Võrumaa aga andis lootust, et kes õpib, see oskab! :) Ja motivatsioon kükitas ka seal küngaste vahel, aga saime kätte :)  

Karikad anti ka. Nagu mu väike vennapoeg ütles, et mul on nüüd terve külmkapp ka karikaid täis (tegelikult on need küll külmkapi peal), aga tuleb vist tõesti uuele riiulile mõtlema hakata :) Ja kui ma siis 23 paiku Tallinnas kodus maandusin, soovisin et oleks alles laupäev ja esmaspäeva hommikul tööle ei peaks minema.

Aitäh piltide eest!

PS! Meil oli esimest korda kaamera autos ja kuivõrd see sai autosse napid minutid enne starti ja keegi ei suutnud meenutada Gopro parooli, et telefoniga seadistada saaks, on kaamera asukoht ikka väga vale. Ühesõnaga, õppige siit seda, kuidas kaamera autos olema ei peaks :) Mina olen ka kahtlase nurga all ja istun nagu esireas :) Ühesõnaga, kes tahab, see vaatab, kes ei taha, see ei vaata. Lihtne.

 

VIDEO

 

Mis edasi? Ikka edasi. Enne Tallinna rallit lihtsalt PEAB mingi trenni tegema. Eks näis.