Harjutamine teeb Eesti meistriks?

Juba vana-eestlased teadsid öelda, et harjutamine teeb meistriks. Aga kas ka Eesti autoralli meistriks? Olgu meistriks või mitte, aga kindel on see, et harjutamine aitab küll. Ja ralli on kindlasti ala, kus kogemus ja seeläbi ka kiirus tuleb ainult sõidetud kilomeetritest.

Karel on kurtnud, et keeruline on rada niimoodi kirja panna, et ralli ajal ka täpselt teaks, mis ees ootab. Ja kui täpselt ei tea, siis ei saa ju ka kiirust korralikult üleval hoida. Aga kus häda, seal ka abi. Nii juhtuski, et võtsime Egoni autosse ja läksime metsa legendi õppima. Kuus tundi ja mõnikümmend nö katsekilomeetrit hiljem sai see asi ikka paremaks küll :) Samas on kindel, et see ei olnud „esimene ja viimane“ taoline treening, vaid selleks, et muudatused korralikult nö kätte saada, tuleb olla järjepidev. Seega on üsna kindel, et meid näeb juba 12. juulil toimuval Võrumaa rallisprindil teooriat praktikas harjutamas :)

Kareli kolm kätt :) Alustuseks õppisime teooriat ja panime paika korraliku algbaasi. 

Koolituse põhjalikku sisu ma siin ei kirjuta, kes soovib, saab alati ise Egoniga ühendust võtta ja täpsemalt järgi uurida. Aga nii palju võin öelda küll, et meie muutsime legendi päris palju ja just kurvi kirjelduse osas. Tähtis on see, et algbaas oleks paigas ja see, kui palju muinasjuttu igale kurvile juurde kirjutada, on juba igaühe enda otsustada. Ilmselt ei olegi aga palju juttu juurde vaja, kui kurv (selle number)  on alati pandud kirja samadel alustel, sest siis on ju teada, et kui on näiteks 4, siis see on täpselt selline ja selline. Ja iga kord on täpselt selline ja selline. Ka meie alustasime täitsa algusest ja algus oli raske :) Väga keeruline on teistmoodi mõtlema hakata. Meie pidime muutma juba seda, et kas kirjutamise ajal keskenduda kurvi raadiusele, teistele kurvi elementidele või kurvi läbimise võimalikule kiirusele. Aga iga kilomeetriga läks paremaks ning ühel hetkel sai uus süsteem juba täitsa omaks. Eks me alguses püüdsime sellele vastu ka võidelda, no niimoodi sisemiselt :) aga hakkas vaikselt ikka külge jääma. Nüüd tuleb lihtsalt ise järjekindel olla ja võistlustele ning trennidele ei tohi pikka pausi vahele jätta. Targad vana-eestlased ütlesid ju sedagi, et järjekindlus viib sihile :) Ja teooriat praktikas proovida sihime me, nagu eespool öeldud, 12. juulil Võrumaa rallisprindil.

Õhtuks saime raamatutäie tarkusi. 

Siinkohal ka väike kiidulaul meie koolitajale. Egon on väga hea koolitaja. Rahulik ja on nõus põhjalikult selgitama, miks midagi muutma peaks ja mida see tegelikult praktikas juurde annab. Ja Egoni kogemusi ja nõuandeid tasub uskuda, on tal neid rallist ikka juba aastaid ning kindlasti on tegemist Eesti tippsõitjaga.

Kokkuvõttes tasub siis uskuda nii vana-eestlasi, kes on aegade jooksul palju tarkusi loopinud, kui ka neid, kellel rohkem kogemusi ja nõus neid ka teistega jagama. Aitäh Egonile hea koolituse eest! Ega muud olegi, kui harjutamine teeb meistriks, seega õppida, õppida, õppida!

Ahjaa, kas te teate, kuidas on kuulus Lenini eelmainitud lause läti keeles?

„Kukitas, kukitas, kukitas, mukitas Lenin“  

Lõbusat jaani! ;) 

Kaip nuėjau į Lietuvą

12.-13. juunil sõideti Leedus Utena maakonnas Leedu autoralli meistrivõistluste etapp, kus katseid lausa 150 kilomeetrit. Korraldajaks ECOM Motorspordi hea koostööpartner Samsonas Motorsport, lisaks on Tõnu Samsonase käigukastide ametlik esindaja Eestis (OÜ Jetson, kontakt). Nende faktide põhjal oli selge, et sinna rallile tuleb meil kõigil sõitma minna.

Tahtsime parimat, aga läks nii nagu alati ehk meie Kareliga starti siiski ei jõudnud. Maadlesime Harju rallil tehniliste probleemidega ning täpne põhjus ja võimalikud muud kahjud selgusid alles rallinädala esmaspäeval, seega oleks minek liiga kiireks läinud ja võtsime vastu otsuse, et me siiski Utena rallil ei stardi. See aga ei tähendanud, et Tõnu ja Tarvo kolmapäeva õhtul väikseid ja suuri fänne autodesse pakkinud poleks ega suunda Leetu keeranud. Nii, et ECOM Motorsporti läksid esindama Tõnu ja Tarvo oma Honda Civic Type-Ril.

Leedu poole punuma panime kolmapäeva õhtul pärast tööd. Vahepeatus Pärnus ja siis juba otse Utena linna. Niimoodi kergelt 7 tundi sõitu. Kui sõitmisest rääkida, siis kõige masendavam on liiklus Eestis, olukord läheb kordades paremaks juba Ikla piiripunkti ületades. Läti eripäraks on muidugi need nelja auto möödasõidud, mis kohati siiski üpris ohtlikud. Leedus on, vaatamata sellele, et Baltimaadest suurim riik, liiklus aga väga rahulik ja mõnusalt sujuv. Leedu liikluses jäi silma see, et autod on neil üldjuhul vanad, väga populaarne oli näiteks Audi 100. Vaadates leedukate kodusid ja autosid, siis on neil eestlastega vastupidi, leedukal peab olema kodu ilus ja korras ning auto võib olla vana, eestlasel peab ka aga kindlasti vägev ja uus auto olema ning kodu võib olla urgas, sest koju ei pea ju kedagi kutsuma, aga autot saab kõigile näidata :) Igatahes jõudsime pimedas öös Utena linna. Utena linn on samanimelise maakonna keskuseks, asub Ida-Leedus ning elab seal umbes 30 000 elanikku. Maakonna tunnuseks on kindlasti järved, mida leidub igas suuruses ja kõikjal, ka Utena linna keskel on suur järv, mille kallastel on mitmeid laste mänguväljakuid ja kontserdipaikasid. Linnake on vaikne ja rahulik ning rõõmustas meid kõik need päevad superilusate suveilmadega. Leedukad ise on ka väga külaliselahked ja sõbralikud ning seda saime tunda ka raja ääres rallit vaadates. 2015. aasta algusest on Leedus käibel euro ja poole aastaga ei ole hinnad veel nii palju tõusta jõudnud, igatahes on ostukorv Leedus veel tuntavalt odavam, samuti ööbimine ja väljas söömine. Kütus on pisut kallim. Utena puhul oli kõige kummalisemaks see, et kütust 98 ei müüdud mitte üheski linna ega linnaümbruse tanklas! Seega pidi Hondakene läbi ajama Eestist natukene kaasa võetud 98 ja kohaliku 95 seguga. No hakkama sai :)

Ööbisime tegelikult Utenast 42 kilomeetri kaugusel ja Ignalinast 9 km kaugusel ühes renditavas palkmajas. Ignalinaga sai ka nalja, nimelt otsustasime ühel õhtul, et kui me sellisele kuulsale kohale juba nii lähedal oleme, siis käime vaatame selle tuumajaama oma silmaga ära. Isa veel hoiatas, et ettevaatlikud oleksime, kuna sealkandis pidavat jänesed olema sama suured kui hundid :) Aga siis selgus hoopis, et Ignalina tuumajaam ei asu üldse Ignalinas, vaid sellest linnast hoopis 43 kilomeetri kaugusel Visaginas. Nii palju siis tuumajaama vaatamisest, aga samas saime palju targemaks, sest guugeldasime kõik info tuumajaama kohta enne läbi. Aga tulles tagasi ööbimise juurde, siis oleksime tahtnud küll Utenale lähemale ööbimist saada, aga kuna võistlusel osales palju välismaalasi, olid kõik vähegi lähemad ööbimiskohad kinni. Selle maja leidsime ka juhuse läbi, kui bookingu kaudu ülebroneeritud hotellist meile vabandades ühe inimese kontaktid anti. Aga sattusime ööbima väga ilusasse kohta, sooja järve äärde, kust kuumast puuküttega saunast otse vette sai hüpata ning vastu võttis meid väga lahke pererahvas, kelle lastega kaasasolnud väikesed fännid vaatamata keelebarjäärile kolm päev ideaalselt koos mängisid ning kohaliku vanaisa (deeduška) abiga kala püüdsid. Mängitakse ju maailmas igal pool samas keeles :) Igatahes pühapäeva hommikul tuli see kamp pisarate saatel laiali harutada ja autodesse toppida :) Streikimist, et „me ei taha Eestisse“ jagus Leedu-Läti piirini, siis tuli uni. Suhtluskeeleks üldse oli pigem vene keel, sest inglise keelt leedukad üldjuhul ei räägi, olgu vanad või noored. Ega nad vene keelt ka rääkida taha, eriti venelastega, noh nii põhimõtte pärast, aga eestlastega võivad vene keeles rääkida küll. Nii et vene keelega saab Leedus ilusti hakkama, inglise keelele tuleb lisaks kehakeel appi võtta. Aga nüüd asjast ka ehk võistlusest endast.

Allameetrimehed elasid sellises majas :) Kas sa ise tahaksid sealt mängimast ära tulla?

Rally Utenal tuli sõita 11 lisakatset kogupikkusega 143 kilomeetrit, ralli üldpikkus aga ainult 330, seega väga kompaktne ralli. Katsed olid profiililt meie Lõuna-Eesti sarnased, et ikka üles-alla ja paremale-vasakule. Märksõnaks kindlasti miljon trampliini. Tutvumine oli ühepäevane ja toimus neljapäeval. Reedel hakkas sõit õhtul, seega reede oli selline puhkepäev. Seda läks kindlasti vaja, sest laupäev oli korralik tööpäev ja seda veel väga sooja ilmaga. Tõnu, kes kolmeaastase võistluspausi järel teist korda Honda rooli istus ja seda koos kaardilugejaga, kellega samuti alles elu teine võistlus koos sõideti, kommenteeris, et Utena oli korralikuks legenditrenniks. Reedel oli Utena keskväljakul ka pidulik avatseremoonia, millest võistlejad viimasel minutil teada said :) Kui nüüd päris aus olla, siis paistis välja küll, et esimest korda sellist suurt võistlust korraldatakse. Igatahes tuli näiteks Tõnul ja Tarvol keset linna päikeselõõsas ligi kolm tundi passida.

Stardipoodiumi ootel Utena kesklinnas. Eesti ilus lipp paistis silma. 

Aga passitud nad said ja leedukeelse tervituse saatel ka teele saadeti. Fännid olid sel ajal juba metsas ootel, ilusti sinimustvalged kaasas ja puha. Reedel sõideti kolm katset ja nii, et esimene ja kolmas oli sama. Meie läksime vaatama teist ja siis jõudsime ilusti kolmandale ka. Kolmanda katse eel lükati stardivahed kaheminutiliseks, sest tekkis tuulevaikus ning kogu tolm lihtsalt seisis ka lagedal väljal. Tõnu kommenteeris, et kui talle oleks stardis kott pähe pandud, oleks see umbes sama välja teinud, sest juba stardist minnes ei olnud mitte midagi näha. Aga see tähendas jällegi väga korralikku legenditrenni :) Teisel katsel jõudsid nad veel järgi eesstartinud soomlastele, kes tehnikaga hädas olid, aga möödasõitmine oli võimatu, sest nähtavus null. Ja niimoodi tuli paar korda end ka põõsast leida :) 

Põõsastest leitud ja kaasavõetud lint :)

Ahjaa, see jäi mainimata, et stardinimekirja kanti neli Eesti meeskonda, kellest kahjuks starti jõudis lisaks Tõnule-Tarvole vaid Toomas Vask- Taaniel Tigas BMW M3-ga. Toomas ja Taaniel olid sunnitud aga ralli tehniliste probleemide pärast katkestama, kuid senini näitasid nad väga kiiret sõitu ning häid aegasid ja olid omas arvestuses kindlalt poodiumil. 

Reedel tundus meile, fännidele, et ralli ei ole Leedus üldse populaarne, kuna pealtvaatajaid oli väga vähe. No hiljem selgus muidugi, et meie ise olime lihtsalt nii igavate kohtade peal vaatamas :) Aga kodutööd me katsete osas ei teinud ning sõitsime jagatud üldkaardi järgi, millel oli kahjuks väga kehv kvaliteet, seega püüdsime ikka sinna minna, kuhu autoga võimalikult hea ligipääs oli. Reede õhtul võtsin end siiski kokku ja tegin laupäevaks paremat kodutööd ning sattusime siis laupäeval ikka headele kohtadele vaatama, kus ka kohalikke palju oli. Kui mõelda sealsele kohalikule rallikultuurile, siis on mõneti meil jälle õppimist. Kahe päeva jooksul nägin ma raja ääres ühte! purjus inimest. Ausalt! Eestis on ju kahjuks vastupidi. Pealtvaatajad olid väga viisakad, rahulikud ja nautisid rallit mitte alkoholi. Leedukas tuli katse äärde, kaasas fännilipud ja fotokad, eestlane läheb kotitäie õlle ja viinaga. Ainuke asi, millega kohalike pealtvaatajate kallal norida, on parkimisoskus või õigemini selle puudumine ja eriti jube on see, et näiteks neljanda katse ääres olnud kõrge rukkipõld sõideti ja pargiti täiesti segi. Seda oli hirmus vaadata, aga tõesti, põldu ei läinud üks auto, vaid kümneid. Õnneks meil sellist asja (enam) ei tehta. Lisakatsete turvamine on meil kindlasti paremal tasemel, no üldse rallikorraldus. Utenas oli näiteks kolmanda lisakatsel mahapöördel nii, et mahapöörde otse viival teel seisid pealtvaatajad kurvist umbes 30 meetri kaugusel ühe lindi taga, ei olnud seal ümbrikke ega midagi. Ja kui mõnel sõitjal siis pikaks läks, astuti lihtsalt natukene kõrvale. Julged inimesed! Lisaks seisis keelualas ka turvameeste auto, kus neli vestiga meest terve ralli ajal sees istus ja muusikat kuulas J Aga samas, Leedu pealtvaataja ei vaja turvamees nämmutama seda, mida isegi teadma peaks, Leedu pealtvaataja seisab lubatud kohas ja elab omadele kaasa. Ja meile, kes me omadele kaasa elasime, elati ka kaasa. Näiteks jalutasime kolmandal katsel raja äärde, kui varem kohalolnud leedukad toolidelt püsti kargasid ja meile rõõmsalt plaksutama hakkasid. Tuldi lausa kallistama ja ema, kes päris raja äärde kunagi tulla ei julge, pidi kohalikega elu ja olu arutama. Estija pidi nende sõber olema ja sinimustvalge lipp näitas ju ära, et me eestlased oleme. Nii et Leedus võib julgelt käia omadele kaasa elamas, peksa kindlasti ei saa, pigem tullakse jutustama ja pakutakse ka kaasasolevat head ja paremat. Vahva :)

"Estija.... juhuuuuu"

Kohalikud pakuvad isale samakat. Viisakalt sõrmkübaraga. Leedus vaadatakse katseääres rallit ning alkoholi pruugitakse minimaalselt, Eestil on sellest õppida!

Sõbralikud olid ka kõik sõitjad, olgu siis leedukad või iirlased või soomlased. Sinimustvalgele lehvitasid kõik vastu ning jutustasid ka alati hea meelega. Nii saime teada, et iirlased käivad Baltimaades rallit sõitmas, sest neil kohalikud võistlused pidid olema väga halvasti korraldatud ning katsedki igavad. Ja kui saab veel sõita nii kompaktsel võistlusel, on kõik nõus hea meelega tulema. Muide, olgu siinkohal mainitud, et meie sinimustvalge lipp on ikka väga ilus ja silmapaistev seal teiste punakirjude taustal :) Kohe uhke tunne oli lipuga ringi käia. Nii, et veelkord, Leetu võib alati minna rallidele osalema ja vaatama, emotsioonid on head, kohalikud toredad ja lisakatsed põnevad.

Tõnu ja Tarvo musta-valgekirju Honda jäi silma. Kindlasti aitas kaasa ka suur Samsonase kiri. Igatahes pilte leiab Internetist kordades rohkem kui kohalikelt rallidelt :) 

Aga nüüd ka põhiasjast ehk kuidas Tõnul ja Tarvol võistlusel läks :)

Kuuenda katse läbimist saab vaadata SIIT

Lõpptulemuseks jäi oma arvestusklassi kaheksas koht ja seda parimate välismaalastena. Mehed ise jäid rahule, auto pidas väga hästi vastu, kuigi mitmed rehvid said surma :) Koostöö hakkas ralli edenedes järjest enam klappima ning Tõnu ütles, et tunne hakkab ka tagasi tulema. 

Ralli on meeskonnatöö. 

Siit ka mõte, et kui nüüd veel trenni ka teha jõuaks enne võistlusi. Sõita sai palju, enam-vähem 1,5 Eesti rallit korraga ning katsete profiil oli huvitav ja keeruline. Plaan Leetu või näiteks lausa Pihkvasse sel aastal veel sõitma minna, on üpriski kindel :) 

Mehed, nii suured kui väiksemad, on väsinud ja natukene haisevad (lõpuks sain võimaluse vennale kätte maksta ja ta korralikult šampust täis lasta), kuid õnnelikud. Oli hea ralli!

Pildid on pärid Internetist või Teele telefonist :) 

Mõni hetk on elus...

On hetki, mis tuletavad meelde, et elu on habras ning see, mida me armastame, võib olla ohtlik ja julm.

29.-30. mail sõideti Harju- ja Järvamaa teedel järjekordne Eesti meistrivõistluste etapp. 

Ralli algas meie jaoks päris hea neljanda tulemusega Väo karjäärikatselt. Kui tutvumise ajal tundus, et see saab üks hirmus katse olema, siis tegelikult hooga ja heade amortidega sõites oli katse vägagi nauditav. Ja kõik asjad olid seal korraga olemas: kurvid, sirged, nukid, kivid, augud, vesi, madal päike, tolm ning kiired konkurendid :) Ja adrenaliini sai ka ilusti verre. Öö oli minu jaoks aga rahutu ja praktiliselt magamata. Natukene veel harjumatu legend hoiab närvid pinges :) Kirjutamise ajal oli endiselt raske rütmi saada, hooga sõites aga jookseb küll. No on kurivaim!

Teise päeva algus oli tagasihoidlik. Ralli teine katse oli väga libe ning auto tundus ka jauravat, sest isegi sirgel lõigul oli teda võimatu otse sõitma saada. Lisaks mõned natukene liiga pikaks läinud kurvid, kus põllult lisa tuli napsata. Kirja läks alles klassi kuues aeg. Kolmandal katsel suutsime end kokku võtta ja Honda hakkas ka vist kruusaga harjuma, igatahes läks see paremini ja ajagi saime esikolmikusse. Kokkuvõttes olime tõusnud samuti kolmandaks. Ringi viimane, ralli neljas kiiruskatse, läks samuti paremini, hoidsime kolmandat kohta ning suurendasime natukene tagumistega vahet. Seejärel saime hoolduspargis ka pisut lustielu elada. Viiendal katsel hakkas hoogu ka tulema, parandasime enda aega 10 sekundit ning suurendasime tagumistega vahet veel mõne sekundi. Samas läksid noored järjest rohkem eest :) Meil vanainimestel on see noortega võitlemine ikka järjest keerulisem, no nad lihtsalt on nii kiired :)

Meie ralli lõppes sisuliselt juba kuuenda kiiruskatse lõpuosas, kui mootorist jõud kadus. Seitsmenda katse veeresime läbi, näiteks keeldus Honda pikal sirgel kiirust üle 160 kogumast, mis tähendas, et sellel kiirel katsel kogusime hulga kaotussekundeid. Jõudsime küll ilusti hooldusparki mehaanikute hoole alla, kuid 45 minutit ei olnud piisav, et viga leida. Paremaks nagu läks, vähemalt otsustasime hooldusest kaheksandale katsele sõitma hakata, kuid juba mõnisada meetrit hiljem pöörasime tagasi, sest nii-öelda pooliku autoga ei ole mõtet metsavahele minna. Koha oleksime niikuinii kaotanud, lisaks oleksime riskinud suuremate tehniliste kahjudega. Tänaseks teame, et kuuendal katsel põhja alt läbi käinud Ülemiste järvest metsa eksinud Linda kivi :) tegi kütusepumbale liiga ning Honda ei olnud nõus väiksema kütusekogusega endast parimat andma ning kukkus jonnima. Ja niimoodi ma täitsingi katkestamisteate ning tuletasin meelde, mis tunne see katkestamine üldse on. Seejärel saime minna teistele raja äärde kaasa elama. Meie boksi Hondadest oli rajal veel vaid vend Tõnu, kes ralli tubli viienda tulemusega lõpetas. Ise muljetas, et kolmeaastane võistluspaus on oma jälje jätnud, kuid viimastel hakkas juba nagu natukene meelde ka tulema.

Enda sõiduga saame kokkuvõttes rahule jääda. Sõitsime ilusti esikolmikus ning parandasime korduvatel katsetel iseenda aegasid, kuni… jah, kui pidi nii minema, siis pidi. Hea kogemus oli kindlasti, sõitsime esimest korda kruusal ning Karel sai minu ja autoga koostööd harjutada. Saime hakkama küll.

Edasised plaanid ei ole veel täpselt paigas. Sobivate asjaolude korral sõidame äkki isegi Leetu, 12.-13. juunil peetavale Samsonas Racing Rally Utenale vennale konkurentsi pakkuma. Augustis toimuval Tallinna rallil oleme aga kindlasti stardis. Meistrivõistluste seis läks nüüd pingelisemaks, seega on selles osas veel kolmel rallil võimalik tulemust parandada.

Aitäh mehaanikutele Sven, Andrus ja Martin, vahvatele fännidele (pssst… ärge kõvasti rääkige, aga minu ema-isa käisid ka raja ääres piilumas ning mõlemale lapsele pöialt hoidmas, kuigi alguses lubati muude asjadega tegeleda :)) ning fotograafidele, kes meid kaamera sisse kinni püüdsid.

Laupäev, 30. mai, oli rallispordis väga traagiline.

" ... mõni hetk on elus valusam kui teine, mõni hetk on kohe väga-väga valus…"

Jaan Tätte