Mõni hetk on elus...

On hetki, mis tuletavad meelde, et elu on habras ning see, mida me armastame, võib olla ohtlik ja julm.

29.-30. mail sõideti Harju- ja Järvamaa teedel järjekordne Eesti meistrivõistluste etapp. 

Ralli algas meie jaoks päris hea neljanda tulemusega Väo karjäärikatselt. Kui tutvumise ajal tundus, et see saab üks hirmus katse olema, siis tegelikult hooga ja heade amortidega sõites oli katse vägagi nauditav. Ja kõik asjad olid seal korraga olemas: kurvid, sirged, nukid, kivid, augud, vesi, madal päike, tolm ning kiired konkurendid :) Ja adrenaliini sai ka ilusti verre. Öö oli minu jaoks aga rahutu ja praktiliselt magamata. Natukene veel harjumatu legend hoiab närvid pinges :) Kirjutamise ajal oli endiselt raske rütmi saada, hooga sõites aga jookseb küll. No on kurivaim!

Teise päeva algus oli tagasihoidlik. Ralli teine katse oli väga libe ning auto tundus ka jauravat, sest isegi sirgel lõigul oli teda võimatu otse sõitma saada. Lisaks mõned natukene liiga pikaks läinud kurvid, kus põllult lisa tuli napsata. Kirja läks alles klassi kuues aeg. Kolmandal katsel suutsime end kokku võtta ja Honda hakkas ka vist kruusaga harjuma, igatahes läks see paremini ja ajagi saime esikolmikusse. Kokkuvõttes olime tõusnud samuti kolmandaks. Ringi viimane, ralli neljas kiiruskatse, läks samuti paremini, hoidsime kolmandat kohta ning suurendasime natukene tagumistega vahet. Seejärel saime hoolduspargis ka pisut lustielu elada. Viiendal katsel hakkas hoogu ka tulema, parandasime enda aega 10 sekundit ning suurendasime tagumistega vahet veel mõne sekundi. Samas läksid noored järjest rohkem eest :) Meil vanainimestel on see noortega võitlemine ikka järjest keerulisem, no nad lihtsalt on nii kiired :)

Meie ralli lõppes sisuliselt juba kuuenda kiiruskatse lõpuosas, kui mootorist jõud kadus. Seitsmenda katse veeresime läbi, näiteks keeldus Honda pikal sirgel kiirust üle 160 kogumast, mis tähendas, et sellel kiirel katsel kogusime hulga kaotussekundeid. Jõudsime küll ilusti hooldusparki mehaanikute hoole alla, kuid 45 minutit ei olnud piisav, et viga leida. Paremaks nagu läks, vähemalt otsustasime hooldusest kaheksandale katsele sõitma hakata, kuid juba mõnisada meetrit hiljem pöörasime tagasi, sest nii-öelda pooliku autoga ei ole mõtet metsavahele minna. Koha oleksime niikuinii kaotanud, lisaks oleksime riskinud suuremate tehniliste kahjudega. Tänaseks teame, et kuuendal katsel põhja alt läbi käinud Ülemiste järvest metsa eksinud Linda kivi :) tegi kütusepumbale liiga ning Honda ei olnud nõus väiksema kütusekogusega endast parimat andma ning kukkus jonnima. Ja niimoodi ma täitsingi katkestamisteate ning tuletasin meelde, mis tunne see katkestamine üldse on. Seejärel saime minna teistele raja äärde kaasa elama. Meie boksi Hondadest oli rajal veel vaid vend Tõnu, kes ralli tubli viienda tulemusega lõpetas. Ise muljetas, et kolmeaastane võistluspaus on oma jälje jätnud, kuid viimastel hakkas juba nagu natukene meelde ka tulema.

Enda sõiduga saame kokkuvõttes rahule jääda. Sõitsime ilusti esikolmikus ning parandasime korduvatel katsetel iseenda aegasid, kuni… jah, kui pidi nii minema, siis pidi. Hea kogemus oli kindlasti, sõitsime esimest korda kruusal ning Karel sai minu ja autoga koostööd harjutada. Saime hakkama küll.

Edasised plaanid ei ole veel täpselt paigas. Sobivate asjaolude korral sõidame äkki isegi Leetu, 12.-13. juunil peetavale Samsonas Racing Rally Utenale vennale konkurentsi pakkuma. Augustis toimuval Tallinna rallil oleme aga kindlasti stardis. Meistrivõistluste seis läks nüüd pingelisemaks, seega on selles osas veel kolmel rallil võimalik tulemust parandada.

Aitäh mehaanikutele Sven, Andrus ja Martin, vahvatele fännidele (pssst… ärge kõvasti rääkige, aga minu ema-isa käisid ka raja ääres piilumas ning mõlemale lapsele pöialt hoidmas, kuigi alguses lubati muude asjadega tegeleda :)) ning fotograafidele, kes meid kaamera sisse kinni püüdsid.

Laupäev, 30. mai, oli rallispordis väga traagiline.

" ... mõni hetk on elus valusam kui teine, mõni hetk on kohe väga-väga valus…"

Jaan Tätte