Parima emotsiooniga karikas

Eile, see on 26. veebruaril, sõideti Järvamaal järjekordne Koeru rahvaralli. 17 starti läinud neliveolise hulgas olime ka meie Gerdiga. Eks ikka selleks, et katsekilomeetreid saada ning konkurentsi pakkuda.

Hommikune äratus oli varajane, mistõttu jäi öö päris lühikeseks, aga selle vastu aitas, nagu ikka, Statoili latte. Hommikul kell 6.30 lihtsalt ei saa ju Komeedist veel. Hea muusika ning tüüpiliselt pikad telefonikõned Olaviga aitasid leevendada 117 kilomeetri pikkust sõitu Kristiinest Vao külla. Tore on see, et 8 kraadine külm tundus varasema pikalt kestnud 30 kõrval suisa sulana ning isegi hõlmad lahti kannatas ringi käia. Mina seda muidugi igaks juhuks eriti ei praktiseerinud, mul on ju kohe hääl läinud siis. Igatahes olime mõlemad Gerdiga üpriski varakult kohal, tegime dokumendid ära, Gert vahetas rehvid ning siis oli piisavalt aega, et üks katse jala läbi kõmpida. Tuli hiljem kasuks, saime sellelt katselt ühel korral absoluudi võidu ja loomulikult ka klassi esikoha ning teistelgi kordadel olime eesotsas.

Rallil tuli kokku sõita 12 kiiruskatsel, millest meie jaoks kolm viimast täiesti kottpimedas toimusid. Kolmel korral läbiti nelja erinevat katset.

Esimesel katsel läks kohe hästi, saime nii absoluudis kui klassis teise koha, esimesel kaotust kolm sekundit. Enda arvates nagu nii hästi välja ei tulnud, kohutavalt libe oli ning mõned tagasipöörded ikka korralikult ebaõnnestusid. Teine katse oli katastroof, kuigi me ise siiani aru ei saa, kust tuli 10,1 sekundiline kaotus klassiliidrile.

Suuri vigu me ei teinud, ei tagurdanud, kinni ei istunud, sõitsime samamoodi, kui esimesel. Kolmas katse oli järjekordne katastroof, ralli kõige kehvema tulemusega katse ja jälle on meil endil siiani hämming, et kuidas see võimalik on. Neljas katse aga jälle õnnestus, absoluudi teine aeg. Sel rallil saime võitjale vaid ühel korral vastu. Esimese katse kolmandal läbimisel, mil sisetunne ka ütles, et vot nüüd tuli küll hästi. Stopi kohtunikud kiitsid ka takka, et see on küll väga hea aeg :) Teine ja kolmas ring, mil sõitsime samu katseid veel kaks korda, tulid ajad sarnaselt ehk ringi esimesel ja viimasel katsel tegime teiselt ja kolmandalt katselt saadud kaotust tagasi.

Pärast esimest ringi ehk nelja katset olime absoluudis ja klassis neljandal kohal. Pärast teist ringi ehk kaheksat katset olime absoluudis ja klassis ühe koha võrra tõusnud- kolmandad. Sõita jäi veel 4 katset. Selleks ajaks kruvis Gert korraliku tulepaketi ka ette, et ikka näha oleks, sest viimased kolm katset tuli meil pimedas sõita. Nagu varem mainitud, siis ralli üheksandalt katselt saime oma esimese absoluudivõidu Evoga võisteldes. Kõige ärevam hetk ootas meid aga kümnendal kiiruskatsel, mil viimasel kolmandikul auto nina valli libises ja sealt auto keset rada risti viskas. Niimoodi me pidimegi seal edasi-tagasi sikerdades võtma vastu vähemalt 10-sekundilise kaotuse. See nähtus ka finišis, olime enda eelmisele läbimisele kaotanud üle 10 sekundi. Masti lõi hetkega maha. Enne viimast nelja katset olime küll kolmandad, kuid edu neljanda koha ees oli kõigest 0,5 sekundit ehk olematu. Ma ei läinud järgmise katse stardis isegi kellegi aegu uurima, sest lootus, et teised samamoodi hanges istuvad, oli väike. Ralli kaks viimast katset sõitsime oma sõitu, viimaselt saime jälle väga hea aja. Viisime ajakaardi viimasesse AKP-sse ning hakkasime hoolduspargis asju kokku pakkima ning rehve vahetama. Aga hing ei andnud rahu, pidin ikka ise veenduma, et kas tõesti ebaõnn siis sel korral meid kimbutas ning helistasin tulemuste teada saamiseks võistluse juhile. Aga sealt tulid head uudised- olime oma kolmanda koha säilitanud ning KUI me tagurdama ei oleks pidanud, OLEKSIME võinud isegi absoluudi ja klassi teised olla. Aga see pole oluline.

Saime oma esimese poodiumi juba teisel rallil kätte. Koht iseenesest pole üldse oluline. Meie rahvaralliaja kõrgeim absoluudikoht ning seetõttu parima emotsiooniga karikas, mille saanud olen. Tõsiselt kohe hea meel selle väikese plekist asjanduse üle. Ei tulnud üldse kergelt, aga andis lootuse, et nii hakkabki olema. Neliveolistes on konkurents küll väga tihe ning tihti tuleb sekund-sekundis sõita, kuid ilmselgelt on näha, et Gert autoga harjub ning kiirus kasvab. Ja see meile meeldib!

Rahvarallis tuleb nüüd pikem paus. Järgmine sõidetakse juba suvekuumuses kruusateedel ning seal oleme taas stardis ning me lihtsalt peame sel aastal ühe rallivõidu ka saama :) Minu jaoks on vahepeal Tallinna ja Viru rallid, seega kui just mingitel hetkel veel teadmata asjaoludel varem ei kohtu, siis näeme juba mai esimesel nädalavahetusel Harjumaa metsades!

Rahvaralli hooaeg ka avatud!

See ei olnud minu esimene võistlus neljaveolises autos. Esimene oli mõned aastad tagasi Valga rahvarallil koos Ranno Bundseniga. Siis küll võistlusmomenti ei olnud, kuna Ranno oli ise korraldaja ning külgedel olid VIP kirjed. Aga hirmus oli küll, see hoog oli seal ikka väga raju. Sellepärast ootasin samasugust emotsiooni ka Kõpu rahvarallilt (12.02.2011 Viljandimaal). PS tegemist on järjekorras juba kolmanda! Kõpu rahvaralliga ning pole mitte võimatu, et neljaski veel sel aastal toimuma saab. Ette kiirustades võin siiski öelda, et ega emotsioon siis tulemata jäänudki.

Alustan aga algusest. Täpselt minule omaselt PLAANISIN ma Kõppu jõuda mõistlikul ajal, seda enam, et kogu mandaadimaterjal minu käes oli, aga ma JÕUDSIN Kõppu viimasel minutil ning selleks ajaks olid esimesed agarad võistlejad ning sekretär Rimmel juba ootel. Oma tegur kohalejõudmiseks kulunud rohkele ajale oli ka libedusel. Meie juba neljandat kuud kestev pakane ei vedanud ka sel korral alt ning jäistele teeoludele pakkus konkurents külma udu. Aga kohale ma siiski jõudsin ning hiljaks tegelikult ei jäänudki. Vahemärkusena veel, et sel talvel on külm minu jaoks kohe kuidagi eriti vastumeelne. Varem ei kandnud salli ega kindaid, nüüd tuleb ellujäämiseks end silmini kinni mässida ning tööl ei kannata ka muudmoodi olla, kui kuuma teed lürpides.

Jäin jälle jutustama. Igatahes sel reede õhtul läbisime meie ka mandaadi ning hommikul tuli veel tehnilised käia ning siis rajale minna. Algselt pidi neliveolised taga startima, kuid korraldaja pelgas, et kõige ette planeeritud väikesed kaheveolised võivad öösel tekkinud tuisuvaaludesse kinni jääda ning keeras stardijärjekorra pea peale, seega startisime meie juba kolmanda autona. Ei olnud häda midagi, rajad olid väga head. Meil endil tuleb veel uue autoga antukene harjuda. Kokku läks rajale suisa 17 neliveolist autot ning meie saavutasime sealhulgas 7. koha. Olime esimese ringi järel küll tublil viiendal kohal ning näidanud isegi poodiumiaegu, kuid viimasel katsel õnnestus meil vallis käia ning tagurdada, seetõttu tuli kaks kohta tagasi anda. Kui varasemalt kaheveoliste suures klassis oli meil teise koha ees alati üsna turvaline edu ning vahel võis endale täitsa väljasõitu lubada, siis nüüd tuleb võidelda iga sajandiku pärast, sest siin juba midagi andeks ei anta. Mis iseenesest on väga tore. See ongi ju võidusõit ja võidab kiireim.

Kokkuvõttes jäime ise rahule. Kiirus läks järjest paremaks ning pidurdusmaad lühemaks. Kõrval on hea kerge muigega vaadata, kuidas Gerdil bemm ikka nii käes sees on, aga Kõpu rahvaralli ning hiljuti sõidetud öine Simuna rahvasprint, kus Gert juba neljanda koha saavutas, näitavad seda, et adraseadmiseks nii palju aega ei kulu, kui ma ise arvestanud olin. Hakkab tulema. Tuleb.
Igatahes aitäh korraldajale väga kompaktse ralli ning suurepärast talviste radade eest ning eks näis, mis selle neljandaga siis saab või ei saa. Loodame, et saab.

Aga praegu hakkan ma magama sättima. Jah, on küll reede ja iga normaalne inimene sätib end praegu kuhugi pidutsema, kuid minul tuleb homme 5.30 ärgata, et asjad pakkida ning järgmisele võistlusele sõita. Osaleme Gerdiga Koeru rahvarallil. Plaanis on Kõpu kohta parandada. Ning kindlasti suudame teistele head konkurentsi pakkuda. Rallil näeme, rsk :)

Avapauk Võrus

Tegelikult oli nii, et hooaeg 2010 ei olnud veel lõppenud, kui juba avati registreerimine 2011. hooaja esimesele etapile. Esimesele seitsmest.

Me ei olnud Kristoga pärast Saaremaa rallit kordagi uuest hooajast rääkinud. Mina plaanisin tõsimeeli „karjääri“ lõpetamist, püüdes seda vihjamisi ka teistele öelda. Registreerimine Võru talverallile kestis ning aeg muudkui läks. Endiselt ei rääkinud meist kumbki uuest hooajast. Nädal enne võistlus Kristo mulle meili küsimusega „Kas osaleme?“ Ma ei vastanud mitte midagi ja mõtlesin tõsiselt kaks päeva oma elu üle järele, kas ma tahan seda, kas mul on selleks piisavalt ajaressurssi jne. Aga noh, mis mu vastus oli, seda teate juba niigi ja niimoodi me 15. jaanuaril stardis olimegi.

Kirjutamine oli suisa rõõm, vahepealne puhkus kulus ilmselt meile mõlemale ära. Saime kohe raja kirja, parandusi oli minimaalselt ning mina ei olnud kuri. Ajakava oli hea, jõudsime kõik tehtud ning õhtul isegi normaalsel ajal magama. Uneaega oli küll vähe, ma lihtsalt ei suuda võõras kohas magada, aga päris kogu ööd ka lakke ei vahtinud. Hommik oli külm, kohe kuidagi ei suutnud enne autosse istumist jopest, mütsist ja sallist loobuda. Vähemalt said need kaasa pakitud, sest katkestamise korral oleks tulnud muidu korralikult külmetada. Ja külma ma saada ei tohtinud. Olin niigi nädala alguses palaviku ja köhaga võidelnud.

Rajale saadeti meid kesklinna poodiumilt, ees ootasid kahekatselised osad, kokku kaheksa 15 kilomeetrist katset. Esimesel katsel ei saanud mina rütmi, tegelikult ei saanud ma sel katsel ka kirjutamise ajal kordagi rütmi. No kohe üldse ei sobinud. Aeg ei olnud ka kõige parem, saime küll klassis kolmanda aja, kuid katsevõitjale kohe 9 sekundit kaotust ka. Aga no tüüpilised meie ju, alguses ei saa kohe üldse vedama.

Tagaveoli Honda Civic Type-R. Uues kuues.

Teine katse oli juba parem, mina olin rütmis ja kiirus hakkas ka tulema, sellelt katselt klassi teine aeg. Kaotust esimesele kogunes siiski juurde. Kahe katse järel oli väike puhkepaus hooldusalal ja seejärel tuli samad katsed uuesti sõita. Kolmandal katsel tegi õnneliku lõpuga avarii Remmak, kelle auto rajale takistuseks jäi, mistõttu katse tühistati. Ja mulle see meeldis! Sest mulle see katse ei meeldinud. Neljanda algus oli väga hea, mina olin rütmis, kiirus oli super, kuni ühel hetkel auto enam lihtsalt edasi ei läinud, ka sirge peal. Gaas oli põhjas, pöörded samuti, aga rattad käisid enam-vähem koha peal lihtsalt ringi. Saime katse ikka lõpuni ja hoolduspargis selgus ka tõde, esimestest piikidest olid saanud lamellid. Lisaks lamellidele saime suure kaotuse ka. Einoh, väga hull veel polnud, neli katset ju sõita ja pool rallit alles ees.

See maandumine oli valus. Ausalt.

Järgmisel neljal katsel juhtus igasuguseid asju, alustades sellest, et sõitsime näiteks kergelt valli, mis kahjuks lõppes siiski nii stange kui esitule purunemisega, lõpetades sellega, et viimase katse viis viimast kilomeetrit eessõitja lumetolmus seiklesime, võttes sellega vastu suure kaotuse. Aga sisuliselt miski midagi ei muutnud, alustasime rallit kolmandal kohal ja sealsamas ka lõpetasime. Meistrivõistluste arvestuses tuli küll veel ühe võrra kehvema koha ja punktidega leppida, kuid vähemalt saime punktid kirja ning kogu aasta on ju veel ees.

Sportrallis nüüd siis pisut pikem paus. Kui vahepeal just sprinti ei sõida, siis kohtume Tallinnas. Ja Tallinn meile meeldib!

Siin on natukene liikuvat pilti. Ja minu äärmiselt emotsionaalne piloot :)