Avapauk Võrus

Tegelikult oli nii, et hooaeg 2010 ei olnud veel lõppenud, kui juba avati registreerimine 2011. hooaja esimesele etapile. Esimesele seitsmest.

Me ei olnud Kristoga pärast Saaremaa rallit kordagi uuest hooajast rääkinud. Mina plaanisin tõsimeeli „karjääri“ lõpetamist, püüdes seda vihjamisi ka teistele öelda. Registreerimine Võru talverallile kestis ning aeg muudkui läks. Endiselt ei rääkinud meist kumbki uuest hooajast. Nädal enne võistlus Kristo mulle meili küsimusega „Kas osaleme?“ Ma ei vastanud mitte midagi ja mõtlesin tõsiselt kaks päeva oma elu üle järele, kas ma tahan seda, kas mul on selleks piisavalt ajaressurssi jne. Aga noh, mis mu vastus oli, seda teate juba niigi ja niimoodi me 15. jaanuaril stardis olimegi.

Kirjutamine oli suisa rõõm, vahepealne puhkus kulus ilmselt meile mõlemale ära. Saime kohe raja kirja, parandusi oli minimaalselt ning mina ei olnud kuri. Ajakava oli hea, jõudsime kõik tehtud ning õhtul isegi normaalsel ajal magama. Uneaega oli küll vähe, ma lihtsalt ei suuda võõras kohas magada, aga päris kogu ööd ka lakke ei vahtinud. Hommik oli külm, kohe kuidagi ei suutnud enne autosse istumist jopest, mütsist ja sallist loobuda. Vähemalt said need kaasa pakitud, sest katkestamise korral oleks tulnud muidu korralikult külmetada. Ja külma ma saada ei tohtinud. Olin niigi nädala alguses palaviku ja köhaga võidelnud.

Rajale saadeti meid kesklinna poodiumilt, ees ootasid kahekatselised osad, kokku kaheksa 15 kilomeetrist katset. Esimesel katsel ei saanud mina rütmi, tegelikult ei saanud ma sel katsel ka kirjutamise ajal kordagi rütmi. No kohe üldse ei sobinud. Aeg ei olnud ka kõige parem, saime küll klassis kolmanda aja, kuid katsevõitjale kohe 9 sekundit kaotust ka. Aga no tüüpilised meie ju, alguses ei saa kohe üldse vedama.

Tagaveoli Honda Civic Type-R. Uues kuues.

Teine katse oli juba parem, mina olin rütmis ja kiirus hakkas ka tulema, sellelt katselt klassi teine aeg. Kaotust esimesele kogunes siiski juurde. Kahe katse järel oli väike puhkepaus hooldusalal ja seejärel tuli samad katsed uuesti sõita. Kolmandal katsel tegi õnneliku lõpuga avarii Remmak, kelle auto rajale takistuseks jäi, mistõttu katse tühistati. Ja mulle see meeldis! Sest mulle see katse ei meeldinud. Neljanda algus oli väga hea, mina olin rütmis, kiirus oli super, kuni ühel hetkel auto enam lihtsalt edasi ei läinud, ka sirge peal. Gaas oli põhjas, pöörded samuti, aga rattad käisid enam-vähem koha peal lihtsalt ringi. Saime katse ikka lõpuni ja hoolduspargis selgus ka tõde, esimestest piikidest olid saanud lamellid. Lisaks lamellidele saime suure kaotuse ka. Einoh, väga hull veel polnud, neli katset ju sõita ja pool rallit alles ees.

See maandumine oli valus. Ausalt.

Järgmisel neljal katsel juhtus igasuguseid asju, alustades sellest, et sõitsime näiteks kergelt valli, mis kahjuks lõppes siiski nii stange kui esitule purunemisega, lõpetades sellega, et viimase katse viis viimast kilomeetrit eessõitja lumetolmus seiklesime, võttes sellega vastu suure kaotuse. Aga sisuliselt miski midagi ei muutnud, alustasime rallit kolmandal kohal ja sealsamas ka lõpetasime. Meistrivõistluste arvestuses tuli küll veel ühe võrra kehvema koha ja punktidega leppida, kuid vähemalt saime punktid kirja ning kogu aasta on ju veel ees.

Sportrallis nüüd siis pisut pikem paus. Kui vahepeal just sprinti ei sõida, siis kohtume Tallinnas. Ja Tallinn meile meeldib!

Siin on natukene liikuvat pilti. Ja minu äärmiselt emotsionaalne piloot :)