Esikoht! (ja see ei loe, et katkestajate arvestuses :-))

26. oktoobril sõideti Pärnumaal käesoleva hooaja viimane rahvaralli. Panime end Raidoga kirja ja meil läks sellega päris napilt, sest osavõtusoove oli rohkem kui kohti stardirivis ning suisa 8 meeskonda jäidki nö ukse taha. Ja olgu veel mainitud, et nimekiri oli täis selleks hetkeks, kui muidu alles registreerimine hoogu koguma hakkab ehk juba 2 nädalat enne võistluse toimumist. Võistluskeskus asus Jõulumäel, kus lisaks majutusele, toitlustusele ja suurele valikule tervislike eluviiside harrastamisele, sai sõita ka vaieldamatult põnevaimat lisakatset, mis kulges mööda Jõulumäe asfaldist rullirada ning oli ikka korralik Lõuna-Eesti, suisa meenutas oma trampliinide tõttu lausa Ouninpohjat.

 

Meie Raidoga haakisime treileri sappa, panime Andruse rooli ning saabusime võistluspaika juba reede õhtupoolikul. Alati on tore varem kohal olla, saab jutustada ning puhata ja mängida ka. Andrus tegi ilusti autodele tehnilist kontrolli, meie käisime dokumentide kontrollis ning tehnilises, kus meid võistluskõlbulikeks tunnistati ning autole nr 80 peale kleebiti. Ilm oli super ning õhtu sisustasime Pärnus J

 

Laupäeva hommik oli aga pilves ja telefonigi ilmajaam ennustas, et kui sadama hakkab, siis sadama jääb. Kui esimene auto startis kell 9.20, siis meie stardiajaks oli 11.52 J ootamisaega jagus. Kell 9 keeratigi vihmakraanid lahti ning asfaldisõidust tundus kujunevat pigem ujumine. Ootamisajal lõbustasime ennast autos olnud vidinaga. Nimelt käisid Raido ja Tõnu sama autoga Saaremaa rallil safetyt sõitmas ning selle tarbeks muretses Raido autosse sireeni. Sireeniga aga tuli kaasa ka väike lisavidin, millega saab teha kuke, hobuse ja veel mõne looma häält. Ühesõnaga, meil endal oli sees küll vääääääääääääääga lõbus, kui möödakäijatele autost lehma ammumist või kukeleegu lasime J Aga jah, tundub, et vanad eestlased on ikka üks krdi tark rahvas olnud, sest juba nemad ütlesid, et pill tuleb pika ilu peale. Nii meilgi, sest meie Pärnumaa rahvaralli lõppes esimese ajakontrollpunkti ja esimese kiiruskatse vahelisel ülesõidul. Pooltelg lihtsalt ei pidanud vastu L Tehnikasport. Samas oli selle juures positiivseid asju ka: bensiin jäi alles, rehvid jäid kulumata, konkurente sai vaadata ning oluliselt varem sai pidutsema hakata J Lisaks on mind teist aastat järjest sellega õnnistatud, et ma olen pääsenud selle kohutava Jõulumäe lisakatse lugemisest :D Ei, tegelikult oli muidugi kahju, oleks ju tahtnud sõita ja oleks ju tahtnud kiiresti sõita ja siis oleks ju tahtnud hooaja kokkuvõttes ka poodiumikohta küsida. Aga eks midagi peab järgmiseks aastaks ka jääma, debüütaastal ei tohigi kohe lammutama hakata J

 

Nii, et esikoha saime me katkestajate arvestuses, aga ma usun, et poodiumil lõpetasime ka lõugadega raja ääres katsete sõitmises ning õhtuses pidutsemises :D

 

Uus hooaeg toob uued sõidud, võidud ja kaotused!

 

 

Hommikul on kõik veel hästi.

 

Enne esimest lisakatset.

 

Vähemalt milleski on esikoht. Esimesed katkestajad

 

 

Punkt. Võib-olla ka koma

Eesti meistrivõistlusi lõpetav Saaremaa ralli toimus sel aastal 11. ja 12. oktoobril. Traditsiooniliselt varusin mina endale selleks puhuks pikema puhkuse ning sõudsin saarele juba eelneval pühapäeval. No Saaremaal kohe on kena olla! Vaikne, rahulik ja väga pimedad ööd, sest kadakate vahel ei ole ühtegi tänavavalgustust ega möödavoorivat autodevoolu. Värskest kalast keedetud uhhaa oli ka superhea ning loomulikult otse ahjust suitsulestad. Mida veel elult tahta! J

Tegelikult alguses ei olnudki kõik nii roosiline, sest kaks nädalat tagasi Kehalas tehtud karussell oli mingis mõttes oma jälje jätnud. Ma tundsin end pisut ebakindlana, kuigi õnnetuse järel garaažis autosse istumine ei tekitanud mingeid erilisi emotsioone, tundus suur kiirus siiski hirmutav. Ja ma tegin enda jaoks otsuse, et kui nüüd on trampliinitõrkest, mis kahjuks tagasi, saanud üleüldine rallitõrge, ei ole mõtet edaspidi lolli mängida ja eneseületuslikult autos istuda. Nii, et proovisin vältida ülemõtlemist ja jäin pigem ootama seda hetke, kui tuleb esimese katse start J  Õnneks juhtus aga nii, et kolmapäeval helistas Kristo ja teatas, et olgu ma poole tunni pärast Valjalas, kuna me lähme trenni sõitma. Mul ei jäänud aega muretsema hakata, sõitsin kohale, vahetasin riided, istusin autosse ja läksime. Esimese testisõidu stardis oli pulss vist küll 200 ja isegi käed värisesid, aga see kõik kadus, kui auto liikuma hakkas. Esimene lugemine oli muidugi katastroof, jäin ise millegipärast kogu aeg välja vaatama ning mingist rütmist ei olnud juttugi, tõstva trampliini ajal oleksin tahtnud hoo pealt autost lahkuda. Õnneks oli ka Kristo ise toores, sest tema istus autos viimati Rally Estonial 2 ja pool kuud tagasi ning esimene läbimine seetõttu üpris aeglane. Teine ja kolmas testisõit olid juba paremad, hoog oli suurem, legend rütmis ja tunne kodune. Tagantjärele võib öelda, et testima minek oli meie mõlema jaoks kindlasti väga õige otsus. Kristo sai natukene käe soojemaks ja mina tundsin, et SELLES ÕIGES autos suudan ma istuda küll J

 

Neljapäeval käisime kirjutamas. Siinkohal SUUR TÄNU Raul Mõlderile ja Alar Kuusele, kes meile kirjutamiseks oma rahvaralli BMW lubasid. Väga hea oli kirjutada ning Kristole hakkas tagavedu kohe meeldima J Kirjutamispäev kujunes pikaks, hommikul sõitsime 8.30 linnast minema ja kodus maandusime tagasi 21 paiku, olles kõik katsed kirja pannud ja kõiki kaks korda kontrollinud ehk tegime maksimumi. Aga selle eest oli reedel hommik vaba ja sai enne võistlust puhata ja rahulikult võtta. Auto eest hoolitsesid mehaanikud, kes selle Saaremaale tõid ja kõik asjad ise organiseerisid. Mõnusalt murevaba oli! Aitäh, Sven ja Martinid J Kirjutamisel midagi erilist ei juhtunud. Teed olid heas seisukorras, mis tähendas, et väga ei raputanud ja sai normaalse käekirjaga kirjutada, endal oli meil päris lõbus ja ma juba vaikselt kartsin, et pärast pill selle pika ilu peale ei tuleks. Õhtuks olime muidugi mõlemad väsinud ja torisesime. Kõige kehvem oli see, et meil ei olnud sel korral kirjutamisautos trippi sees, seega said vahemaad puhtalt silma järgi pandud, aga mis tähendas ka seda, et ralli ajal ei ole ka võimalik eriti vahemaid trippida. Hirmutas see, et neljapäeva õhtul tekkis meeletu udu, nähtavus oli hea juhul 30 meetrit, mis aga tähendas, et kui reedel pimedas samamoodi sõita tuleb, on see trippimata päris keeruline. Aga tundub, et Saaremaa ralli korraldajad olid ka ilma osas kokkuleppe sõlminud, sest täiesti super ilmaga nädalavahetus oli.

 

Reedene päev oli põhimõtteliselt vaba, starti tuli meil minna pisut enne kella kuute õhtul. Ometi kulusid need vabad tunnid oluliselt kiiremini, kui tahtnud oleks ja tundus, et justkui kohe pärast ärkamist tuli kombe selga panna. Stardipoodiumil muretseti, et mul trakside vahel liiga valus ei ole ning Kristole loeti sõnad peale, et peab mind ikka hoidma ilusti J Ja niimoodi me siis esimesele katsele jõudsimegi. Halb üllatus tabas meid vahetult enne starti, kui lisatuledest pooled (äärmised) ära kadusid. Proovisime küll kõik kaitsmed üle kontrollida ja juhtmeid tirida-sikutada, aga üles me neid enne linnakatset ei leidnud. See aga tähendas, et pimedas sõidetud teine ja kolmas katse saavad pisut keerulisemad olema. Vähemalt ei olnud ees päris kottpime. Esimene katse oli meie traditsioonilise aeglase alguse kohta täiesti normaalne. Muidugi saime Siniorult peksa, aga ka see on normaalne J Nooruse uljusega meie vanad inimesed enam ei võistle. Teine katse oli aga katastroof. Esiteks olin mina ülikrambis ja lugesin nagu robot ja selline asi häirib Kristot, teiseks oli Kristo ise ka kuidagi endast väljas ega saanud rütmi ja kolmandaks häiris see, et tuled olid poolikud ja kõik kurvitagused ja muud nurgad jäid pimedaks, mis samuti häiris. Ühesõnaga, see sigade ja külmunud maa teema. Trampliiniga läks hästi. Ma vargsi ülesõidul küsisin, et kas ta ikka pidurdab seal. Selle peale selgitas Kristo mulle ilusti, et mina mitte pidama muretsema, sest ta kindlasti pidurdab, aga teeb seda vahetult enne trampliini ja mina võima teda uskuma. No ma siis uskusin! Sõidame siis sinna trampliini poole kena hoog sees, loen mina ilusti ära, mis seal nukil teha tuleb ja selle ka, mis pärast juhtuma hakkan ja jään siis vait. Mis ma ikka tühja lobisen. Enne nukki panin igaks juhuks silmad ka kinni J Kristo tõesti pidurdas ja üle selle künka saime väikese hüppe ja pehme maandumisega. Katse lõpus ütleb Kristo muidugi, et ma ju ütlesin sulle, et ma pidurdan. Ma siis vastu, et jah, ma ju uskusin. Mille peale ütleb Kristo, et oli täiesti veendunud, et ma hakkan kõrval enne nukki piiksuma teemal, et palun, ära hüppa või rõve on või muud sellist, aga kuna ma vait olin, siis oli tema arvanud, et ma nii šokis olen, et ei suuda midagi öelda J Pealesõit oli küll vastik, sest trampliini on nii pikalt ette näha, aga hüpe ise oli normaalne, seega elasin üle. Katse lõpus selgus muidugi, et saime kõigi käest peksa J Kolmas katse oli samasugune. Profiililt meenutas pigem rahvarallit ning kuivõrd väljas oli juba täiesti pimedaks läinud ning meil tuled endiselt kadunud, sai ka sellest katsest hunnik õnnetust. Aga vähemalt saime lõpuni! Pärast kolmandat katsed käisime hoolduses, vahetasime rehvid ning mehaanikud leidsid ka meie kadunukesed üles, seejärel suundusime linna. Linnakatse peatati umbes 10 autot enne meid, sest keegi oli mingile betoonile või postile pihta saanud ja rajal oli takistus. Muidugi stardiootel levisid igasugused põnevad jutud sellest, mis juhtunud on. Enne startimist saime ka info, et ühes teravas vasakpöördes on õli rohkelt maas ning ülilibe. Linnakatse ise oli päris vinge, nii aeglast kui kiiremat osa, muidugi lühike, aga miki-hiired ei olegi mõeldud sõitjatele, vaid toetajatele ja fännidele. Arusaadav. Seal saime oma absoluudikoht mõned kohad parandatud ning kokkuvõttes jäime esimese päevaga rahule. Meile täiesti harjumuspärane ning teisele päevale startisime oma klassi teiselt kohalt, kaotusega 35 sekundit. Palju.

 

Öö oli rahutu. Und lihtsalt ei tulnud ning lõpuks jäin vist lausa pool neli alles magama, et kell 7 uuesti ärgata. Hommik oli külm, esimesed miinuskraadid sel aastal ja isegi parc fermes sai rallika klaasidelt jääd kraapida. Enne esimest lisakatset saime väikse ärkamispausi hoolduses ning siis tuli minna sõitma kõige hirmsamat katset üldse. Jah, ma tean, et sõitjatele oli see ülipõnev ja äge katse, aga no kõrval oli küll päris hirmus istuda. Katse oli kiire, aga kohati väga kitsas metsas, kus kurvid olid nukkidel ja nende taga ning hoog oli kogu aeg üleval. Meil õnnestus ka rehvivalikuga alt minna (mingil kummalisel kombel ei saa me Saaremaal sellega üldse hakkama) ning Kristo ütles, et auto esimene ots on esiveoline ja tagumine on tagaveoline ja tema lihtsalt ei suuda neid omavahel koostööd tegema panna J Nii, et see katse oli meie jaoks ka ülilibe. Vähemalt saime sõidetud, aeg kõige parem ei tulnud. Sellel katsel Siniorg katkestas ning Kuusik, kes oli parema rehvisegu valinud, sai meist mööda, seega olime endiselt klassis teised, kuid liider oli vahetanud. Esimesele Undvale läksime 1,7-sekundilise kaotusega. Undva tuli juba paremini, selleks ajaks oli päike ka teed nii palju soojendanud, et isegi keskmise rehviseguga kannatas sõita. Mulle Undva meeldib. Õnnestus ka Kuusikut natukene edestada ning liidrikoht endale saada. Pärast Undvat käisime tankimas ning siis jäi sõita teistpidi keeratud Taritu. Sel aastal olid üldse kõik katsed teistpidi. Muidu polnud viga, aga esimese Undva peal häiris päike päris korralikult. Seitsmendal katsel oli meil jälle endal mingi häda ning Kuusik vähendas vahe 1,7-sekundini. Tundus, et nüüd kisub küll põnevaks, neli katset oli veel sõita ning nendest neljast oli sobilikke katseid nii taiperile kui cliole. Põnev-põnev.

 

Pikal hoolduspausil sai puhata ning siis ootasid ees kolm katset, neist esimene kohe kõige pikem Undva. Undval meil midagi väga ärevat ei juhtunud, kuigi me olime saanud alla neli uut rehvi, siis kurtis Kristo, et ei oska üldse enam sõita, et ta küll lasi hooga üle sellest kohast, kus varem pidurdas, aga ikkagi oli vara pidurdada J Katse lõpus võeti Kristolt intervjuu ja muu hulgas küsiti, et kuhu Kuusik jäi? Kristo ütles, et läks Lembit Soega raja äärde vestlema. Nii, et jah, kahjuks lõppes esikohaheitlus just sellel katsel, kui Kuusik katkestas. Mina neid katsel ei näinudki, ju oli muud tegemist, aga igatahes tegid nad päris raske avarii ja loomulikult on hea meel, et meestega kõik korras on. Samasse auku sõitsid ka Lembit Soe ja Kristian Pints. Meil oli see auk legendis kirjas, see tekib sinna igal aastal ning ei ole vahet, kumba pidi Undvat sõita. Nii, et pärast Undvat olime endiselt klassi juhatamas ja seda juba peaaegu kaheminutilise eduga. Tuli kindla peale lõpuni sõita. Sellega on ka kummalised lood, nimelt kui sa sõidad sekund-sekundisse, siis on kõik kuidagi parem, oled rütmis ja pingutad, aga kui edu on suhteliselt turvaline, siis on üliraske korralikult sõita, tekivad rumalad vead ning kogu sõit on kaootiline. Nii, et püüdsime ilusti oma sõitu sõita, lihtsalt riske võtmata. Edasistelt katsetelt tulid võidud ning finišipoodiumil ootas meid klassivõit ja korralik šampusedušš fännidelt. Ütleme nii, et päris valus on, kui seda jooki silma ja kõrva läheb ning hais on ka kole J

 

Olime rõõmsad. Kehvale hooajale sai ilus punkt ning tore on olla kahekordne Saaremaa ralli võitja omas arvestuses. On tegemist ju ikkagi Eesti eliitvõistlusega. Õhtune autasustamine ja pidu olid ka vahvad. Öö jäi muidugi taas lühikeseks, kuid eks pensionieas ole aega magada (kaugel see enam ongi J). Pühapäeval oli isegi natukene kurb Saaremaalt mandrile purjetada, kuid emotsioonid olid head ning aasta pärast saab seal jälle võidu sõita.

 

Meie hooaeg on selleks aastaks läbi. Ei olnud teine just kõige parem, kuid klassivõidud Tallinnast ja Saaremaalt teevad tuju paremaks, lisaks teine koht talverallilt ning kolmas Rally Estonialt. Viru katkestasime tehnilistel põhjustel ning Läti rallil ajapuudusel ei osalenud. Mida toob uus hooaeg? Kes teab, kes teab J

 

Kniks fotograafidele heade piltide eest ning SUURED-SUURED tänud meie toetajatele, fännidele ja sõpradele, kelle abil ja toel saime endast parima anda! Te olete parimad!!  

Minu rahvaspordihooaeg veel kestab J Nimelt lähme Raidoga juba kahe nädala pärast Pärnumaale sõitma, et hooaja viimasel rahvarallil kihutada. Ja pärast seda tuleb veel mõlema spordiala lõpetamine üle elada ning siis on aega kõigest paar kuud, kui uus hooaeg uue hooga peale hakkab.

 

Start.

 

 

Linnakatse.

 

Vahel oli natukene hoogu ka.

 

Ja põõsaid.

Isegi rehve kasvas otse rajal.

 

Ikka finiši poole.

 

Võidu- ja fännidušš :)

 

Natukene ka SISEKAAMERAT

Karussell, karussell, karussell (aga kus šašlõkk on?!)

Jää seisma, jää seisma, jää seisma

… need olid mõtted, mis keerlesid peas, kui me koos autoga mõned tiirud üle katuse rullusime. Tegelikult sõna otseses mõttes üle katuse ei rullunudki, pigem lendas auto nagu saba kinni ja nokk lahti ja siis jälle vastupidi üle kapoti ja pagasniku.

Kehala rallisprint, mis oli ühtlasi ka viimaseks etapiks selle hooaja karika- ja noorteralli meistrivõistlustele, toimus 28. septembril Eesti suurimal paarisrajal Lääne-Virumaal. Reedel helistas Andrus ja ütles, et kuna tema kaardilugeja Alo on korralikult haigeks jäänud, tuleb minul taas BMW-sse istuda ja kolm korda kuus kilomeetrit kaasa sõita. Mul olid küll laupäevaks pisut teised plaanid tehtud, kuid sain oma asjad nii sättida, et võisin endale vabama päeva lubada. Nii, et loomulikult ütlesin ma jah, kuigi meil Andrusega on vist juba nii, et üks ei küsi ja teine ei vasta, sest mingid asjad lihtsalt on loomulikud. Olen mina ju koos Andrusega enam-vähem oma kaardilugeja karjääri alustanudki ning meid on koos ka meistrivõistluste hõbemedali ja karikavõistluste esikohaga pärjatud, nii et ühist ajalugu jätkub.

Laupäeva hommikul oli kergelt vihmane, kuid tundus, et päris lausvihma sadama ei hakka. Rajaga sai tutvuda kolm korda ning kahjuks pean siinkohal ütlema, et nii kehvas seisus Kehala paarisrada ei ole mina varem näinud. Eks oma töö oli teinud ka seal nädal aega sadanud vihm. Ja kuigi ma olin Rally Estonial justkui oma just sealsamas Kehalas 2011. aastal Kristoga liiga kaugele hüpates külge saadud trampliinitõrjest jagu saanud, hakkas see tasapisi juba teisel kirjutamisringil tagasi tulema. Kolmas ring tõrkus juba päris korralikult ja ma arutlesin mõtteis, et eks siis tuleb jälle silmad kinni trampliine sõites ennast ületada. Samas sellist võistlusnärvi ei olnud üldse sees. Ma olin rahulik ja pigem unine. Ja niimoodi suundusimegi esimese vooru starti.

Stardiminutil oli kerge ärevus ehk nagu ikka tundsin, kuidas pulss tuiksoones taob. Eks seda tekitas ka olukord, et lugeda tuli võõrast legendi ja teistmoodi kui viimased kuus aastat Kristole. Lisaks on BMW palju kiirem kui Civic. Ja selles veendusin ma kohe stardisirgel, sest see auto kaapis sellise hooga minema, et ma jõudsin veel mõelda, kuidas me Civicuga alles stardijoonelt liikuma hakkaks, kui bemari juba poolel sirgel oli J Ja hoogu kogus see ainult juurde. Juba esimese ehk väikese trampliini hüpe oli oluliselt pikem kui Civicuga, aga samas maandus uskumatult pehmelt ja tagaotsale, nii et seal mul väga ei tõrkunudki. Munamäele sõitu püüdsin vältida sellega, et lugesin ära ka järgneva kurvi ja siis tuli lend. Ma tean, et see tegelikkuse kestis sekundi, kuid sees tundus siiralt, et see auto ei kuku enam kunagi alla tagasi. Kukkus. Samuti hästi pehmelt ja tagaratastele, ei põrutanud ega midagi. Aga natukene liiga kaugele kukkus, räägitakse, et viimastena mahamärgitud 50-meetri märkidest lendas üle. Võib-olla tõesti. Edasi käis kõik kähku. Oli selge, et hoogu on liiga palju ja korralikult enam järgnevasse kurvi sisse keerata ei saa. Andrus püüdis päästa, sest ta jõudis käigu alla vahetada, auto risti keerata ja hoidis peal. Kahjuks sai tee enne otsa, kui BMW end välja oleks jõudnud vedada.

Mäletan selgelt esimest tiiru, sest pärast seda tundus, et auto jääb seisma, kuid siis oleks nagu keegi sellele veel suurema hoo sisse lükanud, sest seisma jäämise asemel hakkas see hoopis kiiremini tiirutama. Kolme ringi ma mäletan, kuigi need ei pruukinud üldse järjestikused olla. Ja ma mäletan, et mõtlesin, et jää ometi seisma. Seda kõike mäletan ka selgelt, mis siis toimus, kui seisma jäi. Ega suurt toimunudki, mina ütlesin, et tahan välja ja Andrus käskis kannatada J Me ei saanud ise uksi lahti, minu uksel me küljega seisime ja Andruse poolne oli nii palju mõlkis, et seest ei jõudnud seda lahti lükata. Seda ma mäleta ka, kui rahvas kohale tuli ja küsis, kas meiega on kõik korras, ma mäletan, kuidas auto ratastele lükati ja isegi seda, et Janek mul sidejuhtme kiivri küljest lahti tegi ja ma autost välja sain. Aga edasist ei mäleta, isegi seda mitte, kuidas ma kiivri ära sain või kuidas me auto juurest ära läksime. Järgmine hetk mäletan ma võistluse juhiga rääkimist hoolduspargis ja sealt edasi, kuidas Andrus kiirabisse viidi ja kuidas Rainer mulle laialilennanud kaamerad tõi ning kõike muudki. Aga täiesti müstilisel kombel ei mäleta ma seda, mis toimus autost väljasaamise ja hooldusparki jõudmise vahel.

Mõne aja pärast hakkas kõik kuidagi valusamaks minema, hingata oli raskem ja seest valutas. Selle peale võtsid vend ja isa mind kinni, toppisid autosse ja vedasid Rakvere haiglasse Andrusele seltsiks J Iseenesest huvitav kogemus, eriti see, et kui sa seal haiglas EMO-sse sisse kõnnid, siis mitte keegi sind vastu ei võta, nii et istud seal maha, hangid järjekorranumbri ja ootad. Mina ootasin umbes tunnikese ja kedagi ei huvita, kas sa voolad verest tühjaks või kurdad lihtsalt peavalu. Nii, et selleks ajaks, kui mina arstile sain, oli Andrus olnud seal üle kahe tunni ja selle ajaga oli suudetud temast röntgenpilt teha. See näitas, et kaks roiet on katki. Lõpuks anti meile mõlemale topsike tablettidega ja saadeti koju. Noh, päris head tabletid olid, igatahes päris kõbus oli olla Tallinna jõudes.

Esmaspäeval käisime autot vaatamas. Päris katki teine. Istmed, traksid, turvapuur ja muu ohutusvarustus tegi oma tööd korralikult, kuid nende päevad on loetud. See konkreetne isend läheb parematele jahimaadele, kuid Andrus on juba uued plaanid välja mõelnud ja loodab talverallil taas konkurentsi pakkuda. Kusjuures, esmaspäeval seal auto juures tekkis päris õõvastav tunne. Noh, et vaatad seda käkki ja siis mõtled, et sa tulid sealt välja, pühkisid tolmu maha ja kõndisid minema. Sellisest autost?! Ei tundu reaalne. Ja sinikad on tänaseks juba peaaegu roheliseks läinud ning magada kannatab nii selili kui kõhuli. Elu on lill J

Aga sellel loo on ka kolm moraali: 

Esiteks, SUUR AITÄH sõpradele rallisõitjatele ja mehaanikutele, kes meile appi jooksid, meid autost välja aitasid ja hiljem ka meie asjade ja autoga toimetasid. Samas on nüüd jälle teada, et meie rajaturvajad vajavad koolitust ning sellega tuleb esmajärjekorras tegeleda.

Teiseks, ärge ostke kunagi kasutatud turvavarustust ega püüdke sellelt kokku hoida. Loomulikult me keegi ei taha, et meiega midagi juhtub, kuid juhtub. Kõigiga. Ning ühel hetkel on just needsamad kallid istmed, traksid, kiivrid ja hansid need, mis su elu päästavad. Samuti korralikult ehitatud turvapuur, kinnitatud asjad (nt jäid seal autos tulekustuti ja tagavararatas ilusti oma kohale, üldse lendas autos ringi ainult kotis olnud manomeeter). Kõik, mis on raha eest saadud, on odavalt saadud!

Kolmandaks, armsad sõbrad rahvasportlased, pange oma prioriteedid paika. Kehala on hea näide sellest, kuidas me sõidame seda rada nii eriettevalmistusega autoga kui ka tänavasõiduautoga. Oleks olnud tol päeval seal meil see viimane variant, siis te seda juttu ei loeks. Auto võimsamaks ehitamise asemel valige sellele hoopis korralikud amordid, tutikate kruusakate asemel hoopis korralik kiiver, mis on investeering iseenda ellu. Ja rahvaspordiürituste korraldajad, te peate hakkama jälle radade valikut tehes ja neid üles ehitades vaeva nägema. 90 km/h kaheveolise keskmine kiirus rahvasprindis EI OLE normaalne. See on väga üle piiri. Ja seda piiri tuleb meil endil nihutada enne kui selleks on mingi traagiline põhjus.

Nii, et turvalisi võistlusi!

Fotograafidele kniks piltide eest!     

Hommik on ilus. 

Hüpe oli natukene liiga pikk. Pille sõnul on see pilt tehtud 35.meetril ja siis on auto veel inimese kõrgusel.

Teekond teelt mahasõitmise ja seisma autoni on üle poolesaja meetri. 

Auto ise on ka õnnetu. Publikule pakkus huvi. 

Mehed peavad plaani.  

Ja niimoodi me koju saimegi. 

Liikuvat pilti SEEST ja VÄLJAST

Aga teate ju, et kõik, mis ei .... jne. Mina istun nädala pärast Kristo kõrval Saaremaa rallil ja Andrus on taas stardis talvel. Sest me armastame rallit! :)