Punkt. Võib-olla ka koma

Eesti meistrivõistlusi lõpetav Saaremaa ralli toimus sel aastal 11. ja 12. oktoobril. Traditsiooniliselt varusin mina endale selleks puhuks pikema puhkuse ning sõudsin saarele juba eelneval pühapäeval. No Saaremaal kohe on kena olla! Vaikne, rahulik ja väga pimedad ööd, sest kadakate vahel ei ole ühtegi tänavavalgustust ega möödavoorivat autodevoolu. Värskest kalast keedetud uhhaa oli ka superhea ning loomulikult otse ahjust suitsulestad. Mida veel elult tahta! J

Tegelikult alguses ei olnudki kõik nii roosiline, sest kaks nädalat tagasi Kehalas tehtud karussell oli mingis mõttes oma jälje jätnud. Ma tundsin end pisut ebakindlana, kuigi õnnetuse järel garaažis autosse istumine ei tekitanud mingeid erilisi emotsioone, tundus suur kiirus siiski hirmutav. Ja ma tegin enda jaoks otsuse, et kui nüüd on trampliinitõrkest, mis kahjuks tagasi, saanud üleüldine rallitõrge, ei ole mõtet edaspidi lolli mängida ja eneseületuslikult autos istuda. Nii, et proovisin vältida ülemõtlemist ja jäin pigem ootama seda hetke, kui tuleb esimese katse start J  Õnneks juhtus aga nii, et kolmapäeval helistas Kristo ja teatas, et olgu ma poole tunni pärast Valjalas, kuna me lähme trenni sõitma. Mul ei jäänud aega muretsema hakata, sõitsin kohale, vahetasin riided, istusin autosse ja läksime. Esimese testisõidu stardis oli pulss vist küll 200 ja isegi käed värisesid, aga see kõik kadus, kui auto liikuma hakkas. Esimene lugemine oli muidugi katastroof, jäin ise millegipärast kogu aeg välja vaatama ning mingist rütmist ei olnud juttugi, tõstva trampliini ajal oleksin tahtnud hoo pealt autost lahkuda. Õnneks oli ka Kristo ise toores, sest tema istus autos viimati Rally Estonial 2 ja pool kuud tagasi ning esimene läbimine seetõttu üpris aeglane. Teine ja kolmas testisõit olid juba paremad, hoog oli suurem, legend rütmis ja tunne kodune. Tagantjärele võib öelda, et testima minek oli meie mõlema jaoks kindlasti väga õige otsus. Kristo sai natukene käe soojemaks ja mina tundsin, et SELLES ÕIGES autos suudan ma istuda küll J

 

Neljapäeval käisime kirjutamas. Siinkohal SUUR TÄNU Raul Mõlderile ja Alar Kuusele, kes meile kirjutamiseks oma rahvaralli BMW lubasid. Väga hea oli kirjutada ning Kristole hakkas tagavedu kohe meeldima J Kirjutamispäev kujunes pikaks, hommikul sõitsime 8.30 linnast minema ja kodus maandusime tagasi 21 paiku, olles kõik katsed kirja pannud ja kõiki kaks korda kontrollinud ehk tegime maksimumi. Aga selle eest oli reedel hommik vaba ja sai enne võistlust puhata ja rahulikult võtta. Auto eest hoolitsesid mehaanikud, kes selle Saaremaale tõid ja kõik asjad ise organiseerisid. Mõnusalt murevaba oli! Aitäh, Sven ja Martinid J Kirjutamisel midagi erilist ei juhtunud. Teed olid heas seisukorras, mis tähendas, et väga ei raputanud ja sai normaalse käekirjaga kirjutada, endal oli meil päris lõbus ja ma juba vaikselt kartsin, et pärast pill selle pika ilu peale ei tuleks. Õhtuks olime muidugi mõlemad väsinud ja torisesime. Kõige kehvem oli see, et meil ei olnud sel korral kirjutamisautos trippi sees, seega said vahemaad puhtalt silma järgi pandud, aga mis tähendas ka seda, et ralli ajal ei ole ka võimalik eriti vahemaid trippida. Hirmutas see, et neljapäeva õhtul tekkis meeletu udu, nähtavus oli hea juhul 30 meetrit, mis aga tähendas, et kui reedel pimedas samamoodi sõita tuleb, on see trippimata päris keeruline. Aga tundub, et Saaremaa ralli korraldajad olid ka ilma osas kokkuleppe sõlminud, sest täiesti super ilmaga nädalavahetus oli.

 

Reedene päev oli põhimõtteliselt vaba, starti tuli meil minna pisut enne kella kuute õhtul. Ometi kulusid need vabad tunnid oluliselt kiiremini, kui tahtnud oleks ja tundus, et justkui kohe pärast ärkamist tuli kombe selga panna. Stardipoodiumil muretseti, et mul trakside vahel liiga valus ei ole ning Kristole loeti sõnad peale, et peab mind ikka hoidma ilusti J Ja niimoodi me siis esimesele katsele jõudsimegi. Halb üllatus tabas meid vahetult enne starti, kui lisatuledest pooled (äärmised) ära kadusid. Proovisime küll kõik kaitsmed üle kontrollida ja juhtmeid tirida-sikutada, aga üles me neid enne linnakatset ei leidnud. See aga tähendas, et pimedas sõidetud teine ja kolmas katse saavad pisut keerulisemad olema. Vähemalt ei olnud ees päris kottpime. Esimene katse oli meie traditsioonilise aeglase alguse kohta täiesti normaalne. Muidugi saime Siniorult peksa, aga ka see on normaalne J Nooruse uljusega meie vanad inimesed enam ei võistle. Teine katse oli aga katastroof. Esiteks olin mina ülikrambis ja lugesin nagu robot ja selline asi häirib Kristot, teiseks oli Kristo ise ka kuidagi endast väljas ega saanud rütmi ja kolmandaks häiris see, et tuled olid poolikud ja kõik kurvitagused ja muud nurgad jäid pimedaks, mis samuti häiris. Ühesõnaga, see sigade ja külmunud maa teema. Trampliiniga läks hästi. Ma vargsi ülesõidul küsisin, et kas ta ikka pidurdab seal. Selle peale selgitas Kristo mulle ilusti, et mina mitte pidama muretsema, sest ta kindlasti pidurdab, aga teeb seda vahetult enne trampliini ja mina võima teda uskuma. No ma siis uskusin! Sõidame siis sinna trampliini poole kena hoog sees, loen mina ilusti ära, mis seal nukil teha tuleb ja selle ka, mis pärast juhtuma hakkan ja jään siis vait. Mis ma ikka tühja lobisen. Enne nukki panin igaks juhuks silmad ka kinni J Kristo tõesti pidurdas ja üle selle künka saime väikese hüppe ja pehme maandumisega. Katse lõpus ütleb Kristo muidugi, et ma ju ütlesin sulle, et ma pidurdan. Ma siis vastu, et jah, ma ju uskusin. Mille peale ütleb Kristo, et oli täiesti veendunud, et ma hakkan kõrval enne nukki piiksuma teemal, et palun, ära hüppa või rõve on või muud sellist, aga kuna ma vait olin, siis oli tema arvanud, et ma nii šokis olen, et ei suuda midagi öelda J Pealesõit oli küll vastik, sest trampliini on nii pikalt ette näha, aga hüpe ise oli normaalne, seega elasin üle. Katse lõpus selgus muidugi, et saime kõigi käest peksa J Kolmas katse oli samasugune. Profiililt meenutas pigem rahvarallit ning kuivõrd väljas oli juba täiesti pimedaks läinud ning meil tuled endiselt kadunud, sai ka sellest katsest hunnik õnnetust. Aga vähemalt saime lõpuni! Pärast kolmandat katsed käisime hoolduses, vahetasime rehvid ning mehaanikud leidsid ka meie kadunukesed üles, seejärel suundusime linna. Linnakatse peatati umbes 10 autot enne meid, sest keegi oli mingile betoonile või postile pihta saanud ja rajal oli takistus. Muidugi stardiootel levisid igasugused põnevad jutud sellest, mis juhtunud on. Enne startimist saime ka info, et ühes teravas vasakpöördes on õli rohkelt maas ning ülilibe. Linnakatse ise oli päris vinge, nii aeglast kui kiiremat osa, muidugi lühike, aga miki-hiired ei olegi mõeldud sõitjatele, vaid toetajatele ja fännidele. Arusaadav. Seal saime oma absoluudikoht mõned kohad parandatud ning kokkuvõttes jäime esimese päevaga rahule. Meile täiesti harjumuspärane ning teisele päevale startisime oma klassi teiselt kohalt, kaotusega 35 sekundit. Palju.

 

Öö oli rahutu. Und lihtsalt ei tulnud ning lõpuks jäin vist lausa pool neli alles magama, et kell 7 uuesti ärgata. Hommik oli külm, esimesed miinuskraadid sel aastal ja isegi parc fermes sai rallika klaasidelt jääd kraapida. Enne esimest lisakatset saime väikse ärkamispausi hoolduses ning siis tuli minna sõitma kõige hirmsamat katset üldse. Jah, ma tean, et sõitjatele oli see ülipõnev ja äge katse, aga no kõrval oli küll päris hirmus istuda. Katse oli kiire, aga kohati väga kitsas metsas, kus kurvid olid nukkidel ja nende taga ning hoog oli kogu aeg üleval. Meil õnnestus ka rehvivalikuga alt minna (mingil kummalisel kombel ei saa me Saaremaal sellega üldse hakkama) ning Kristo ütles, et auto esimene ots on esiveoline ja tagumine on tagaveoline ja tema lihtsalt ei suuda neid omavahel koostööd tegema panna J Nii, et see katse oli meie jaoks ka ülilibe. Vähemalt saime sõidetud, aeg kõige parem ei tulnud. Sellel katsel Siniorg katkestas ning Kuusik, kes oli parema rehvisegu valinud, sai meist mööda, seega olime endiselt klassis teised, kuid liider oli vahetanud. Esimesele Undvale läksime 1,7-sekundilise kaotusega. Undva tuli juba paremini, selleks ajaks oli päike ka teed nii palju soojendanud, et isegi keskmise rehviseguga kannatas sõita. Mulle Undva meeldib. Õnnestus ka Kuusikut natukene edestada ning liidrikoht endale saada. Pärast Undvat käisime tankimas ning siis jäi sõita teistpidi keeratud Taritu. Sel aastal olid üldse kõik katsed teistpidi. Muidu polnud viga, aga esimese Undva peal häiris päike päris korralikult. Seitsmendal katsel oli meil jälle endal mingi häda ning Kuusik vähendas vahe 1,7-sekundini. Tundus, et nüüd kisub küll põnevaks, neli katset oli veel sõita ning nendest neljast oli sobilikke katseid nii taiperile kui cliole. Põnev-põnev.

 

Pikal hoolduspausil sai puhata ning siis ootasid ees kolm katset, neist esimene kohe kõige pikem Undva. Undval meil midagi väga ärevat ei juhtunud, kuigi me olime saanud alla neli uut rehvi, siis kurtis Kristo, et ei oska üldse enam sõita, et ta küll lasi hooga üle sellest kohast, kus varem pidurdas, aga ikkagi oli vara pidurdada J Katse lõpus võeti Kristolt intervjuu ja muu hulgas küsiti, et kuhu Kuusik jäi? Kristo ütles, et läks Lembit Soega raja äärde vestlema. Nii, et jah, kahjuks lõppes esikohaheitlus just sellel katsel, kui Kuusik katkestas. Mina neid katsel ei näinudki, ju oli muud tegemist, aga igatahes tegid nad päris raske avarii ja loomulikult on hea meel, et meestega kõik korras on. Samasse auku sõitsid ka Lembit Soe ja Kristian Pints. Meil oli see auk legendis kirjas, see tekib sinna igal aastal ning ei ole vahet, kumba pidi Undvat sõita. Nii, et pärast Undvat olime endiselt klassi juhatamas ja seda juba peaaegu kaheminutilise eduga. Tuli kindla peale lõpuni sõita. Sellega on ka kummalised lood, nimelt kui sa sõidad sekund-sekundisse, siis on kõik kuidagi parem, oled rütmis ja pingutad, aga kui edu on suhteliselt turvaline, siis on üliraske korralikult sõita, tekivad rumalad vead ning kogu sõit on kaootiline. Nii, et püüdsime ilusti oma sõitu sõita, lihtsalt riske võtmata. Edasistelt katsetelt tulid võidud ning finišipoodiumil ootas meid klassivõit ja korralik šampusedušš fännidelt. Ütleme nii, et päris valus on, kui seda jooki silma ja kõrva läheb ning hais on ka kole J

 

Olime rõõmsad. Kehvale hooajale sai ilus punkt ning tore on olla kahekordne Saaremaa ralli võitja omas arvestuses. On tegemist ju ikkagi Eesti eliitvõistlusega. Õhtune autasustamine ja pidu olid ka vahvad. Öö jäi muidugi taas lühikeseks, kuid eks pensionieas ole aega magada (kaugel see enam ongi J). Pühapäeval oli isegi natukene kurb Saaremaalt mandrile purjetada, kuid emotsioonid olid head ning aasta pärast saab seal jälle võidu sõita.

 

Meie hooaeg on selleks aastaks läbi. Ei olnud teine just kõige parem, kuid klassivõidud Tallinnast ja Saaremaalt teevad tuju paremaks, lisaks teine koht talverallilt ning kolmas Rally Estonialt. Viru katkestasime tehnilistel põhjustel ning Läti rallil ajapuudusel ei osalenud. Mida toob uus hooaeg? Kes teab, kes teab J

 

Kniks fotograafidele heade piltide eest ning SUURED-SUURED tänud meie toetajatele, fännidele ja sõpradele, kelle abil ja toel saime endast parima anda! Te olete parimad!!  

Minu rahvaspordihooaeg veel kestab J Nimelt lähme Raidoga juba kahe nädala pärast Pärnumaale sõitma, et hooaja viimasel rahvarallil kihutada. Ja pärast seda tuleb veel mõlema spordiala lõpetamine üle elada ning siis on aega kõigest paar kuud, kui uus hooaeg uue hooga peale hakkab.

 

Start.

 

 

Linnakatse.

 

Vahel oli natukene hoogu ka.

 

Ja põõsaid.

Isegi rehve kasvas otse rajal.

 

Ikka finiši poole.

 

Võidu- ja fännidušš :)

 

Natukene ka SISEKAAMERAT