Karussell, karussell, karussell (aga kus šašlõkk on?!)

Jää seisma, jää seisma, jää seisma

… need olid mõtted, mis keerlesid peas, kui me koos autoga mõned tiirud üle katuse rullusime. Tegelikult sõna otseses mõttes üle katuse ei rullunudki, pigem lendas auto nagu saba kinni ja nokk lahti ja siis jälle vastupidi üle kapoti ja pagasniku.

Kehala rallisprint, mis oli ühtlasi ka viimaseks etapiks selle hooaja karika- ja noorteralli meistrivõistlustele, toimus 28. septembril Eesti suurimal paarisrajal Lääne-Virumaal. Reedel helistas Andrus ja ütles, et kuna tema kaardilugeja Alo on korralikult haigeks jäänud, tuleb minul taas BMW-sse istuda ja kolm korda kuus kilomeetrit kaasa sõita. Mul olid küll laupäevaks pisut teised plaanid tehtud, kuid sain oma asjad nii sättida, et võisin endale vabama päeva lubada. Nii, et loomulikult ütlesin ma jah, kuigi meil Andrusega on vist juba nii, et üks ei küsi ja teine ei vasta, sest mingid asjad lihtsalt on loomulikud. Olen mina ju koos Andrusega enam-vähem oma kaardilugeja karjääri alustanudki ning meid on koos ka meistrivõistluste hõbemedali ja karikavõistluste esikohaga pärjatud, nii et ühist ajalugu jätkub.

Laupäeva hommikul oli kergelt vihmane, kuid tundus, et päris lausvihma sadama ei hakka. Rajaga sai tutvuda kolm korda ning kahjuks pean siinkohal ütlema, et nii kehvas seisus Kehala paarisrada ei ole mina varem näinud. Eks oma töö oli teinud ka seal nädal aega sadanud vihm. Ja kuigi ma olin Rally Estonial justkui oma just sealsamas Kehalas 2011. aastal Kristoga liiga kaugele hüpates külge saadud trampliinitõrjest jagu saanud, hakkas see tasapisi juba teisel kirjutamisringil tagasi tulema. Kolmas ring tõrkus juba päris korralikult ja ma arutlesin mõtteis, et eks siis tuleb jälle silmad kinni trampliine sõites ennast ületada. Samas sellist võistlusnärvi ei olnud üldse sees. Ma olin rahulik ja pigem unine. Ja niimoodi suundusimegi esimese vooru starti.

Stardiminutil oli kerge ärevus ehk nagu ikka tundsin, kuidas pulss tuiksoones taob. Eks seda tekitas ka olukord, et lugeda tuli võõrast legendi ja teistmoodi kui viimased kuus aastat Kristole. Lisaks on BMW palju kiirem kui Civic. Ja selles veendusin ma kohe stardisirgel, sest see auto kaapis sellise hooga minema, et ma jõudsin veel mõelda, kuidas me Civicuga alles stardijoonelt liikuma hakkaks, kui bemari juba poolel sirgel oli J Ja hoogu kogus see ainult juurde. Juba esimese ehk väikese trampliini hüpe oli oluliselt pikem kui Civicuga, aga samas maandus uskumatult pehmelt ja tagaotsale, nii et seal mul väga ei tõrkunudki. Munamäele sõitu püüdsin vältida sellega, et lugesin ära ka järgneva kurvi ja siis tuli lend. Ma tean, et see tegelikkuse kestis sekundi, kuid sees tundus siiralt, et see auto ei kuku enam kunagi alla tagasi. Kukkus. Samuti hästi pehmelt ja tagaratastele, ei põrutanud ega midagi. Aga natukene liiga kaugele kukkus, räägitakse, et viimastena mahamärgitud 50-meetri märkidest lendas üle. Võib-olla tõesti. Edasi käis kõik kähku. Oli selge, et hoogu on liiga palju ja korralikult enam järgnevasse kurvi sisse keerata ei saa. Andrus püüdis päästa, sest ta jõudis käigu alla vahetada, auto risti keerata ja hoidis peal. Kahjuks sai tee enne otsa, kui BMW end välja oleks jõudnud vedada.

Mäletan selgelt esimest tiiru, sest pärast seda tundus, et auto jääb seisma, kuid siis oleks nagu keegi sellele veel suurema hoo sisse lükanud, sest seisma jäämise asemel hakkas see hoopis kiiremini tiirutama. Kolme ringi ma mäletan, kuigi need ei pruukinud üldse järjestikused olla. Ja ma mäletan, et mõtlesin, et jää ometi seisma. Seda kõike mäletan ka selgelt, mis siis toimus, kui seisma jäi. Ega suurt toimunudki, mina ütlesin, et tahan välja ja Andrus käskis kannatada J Me ei saanud ise uksi lahti, minu uksel me küljega seisime ja Andruse poolne oli nii palju mõlkis, et seest ei jõudnud seda lahti lükata. Seda ma mäleta ka, kui rahvas kohale tuli ja küsis, kas meiega on kõik korras, ma mäletan, kuidas auto ratastele lükati ja isegi seda, et Janek mul sidejuhtme kiivri küljest lahti tegi ja ma autost välja sain. Aga edasist ei mäleta, isegi seda mitte, kuidas ma kiivri ära sain või kuidas me auto juurest ära läksime. Järgmine hetk mäletan ma võistluse juhiga rääkimist hoolduspargis ja sealt edasi, kuidas Andrus kiirabisse viidi ja kuidas Rainer mulle laialilennanud kaamerad tõi ning kõike muudki. Aga täiesti müstilisel kombel ei mäleta ma seda, mis toimus autost väljasaamise ja hooldusparki jõudmise vahel.

Mõne aja pärast hakkas kõik kuidagi valusamaks minema, hingata oli raskem ja seest valutas. Selle peale võtsid vend ja isa mind kinni, toppisid autosse ja vedasid Rakvere haiglasse Andrusele seltsiks J Iseenesest huvitav kogemus, eriti see, et kui sa seal haiglas EMO-sse sisse kõnnid, siis mitte keegi sind vastu ei võta, nii et istud seal maha, hangid järjekorranumbri ja ootad. Mina ootasin umbes tunnikese ja kedagi ei huvita, kas sa voolad verest tühjaks või kurdad lihtsalt peavalu. Nii, et selleks ajaks, kui mina arstile sain, oli Andrus olnud seal üle kahe tunni ja selle ajaga oli suudetud temast röntgenpilt teha. See näitas, et kaks roiet on katki. Lõpuks anti meile mõlemale topsike tablettidega ja saadeti koju. Noh, päris head tabletid olid, igatahes päris kõbus oli olla Tallinna jõudes.

Esmaspäeval käisime autot vaatamas. Päris katki teine. Istmed, traksid, turvapuur ja muu ohutusvarustus tegi oma tööd korralikult, kuid nende päevad on loetud. See konkreetne isend läheb parematele jahimaadele, kuid Andrus on juba uued plaanid välja mõelnud ja loodab talverallil taas konkurentsi pakkuda. Kusjuures, esmaspäeval seal auto juures tekkis päris õõvastav tunne. Noh, et vaatad seda käkki ja siis mõtled, et sa tulid sealt välja, pühkisid tolmu maha ja kõndisid minema. Sellisest autost?! Ei tundu reaalne. Ja sinikad on tänaseks juba peaaegu roheliseks läinud ning magada kannatab nii selili kui kõhuli. Elu on lill J

Aga sellel loo on ka kolm moraali: 

Esiteks, SUUR AITÄH sõpradele rallisõitjatele ja mehaanikutele, kes meile appi jooksid, meid autost välja aitasid ja hiljem ka meie asjade ja autoga toimetasid. Samas on nüüd jälle teada, et meie rajaturvajad vajavad koolitust ning sellega tuleb esmajärjekorras tegeleda.

Teiseks, ärge ostke kunagi kasutatud turvavarustust ega püüdke sellelt kokku hoida. Loomulikult me keegi ei taha, et meiega midagi juhtub, kuid juhtub. Kõigiga. Ning ühel hetkel on just needsamad kallid istmed, traksid, kiivrid ja hansid need, mis su elu päästavad. Samuti korralikult ehitatud turvapuur, kinnitatud asjad (nt jäid seal autos tulekustuti ja tagavararatas ilusti oma kohale, üldse lendas autos ringi ainult kotis olnud manomeeter). Kõik, mis on raha eest saadud, on odavalt saadud!

Kolmandaks, armsad sõbrad rahvasportlased, pange oma prioriteedid paika. Kehala on hea näide sellest, kuidas me sõidame seda rada nii eriettevalmistusega autoga kui ka tänavasõiduautoga. Oleks olnud tol päeval seal meil see viimane variant, siis te seda juttu ei loeks. Auto võimsamaks ehitamise asemel valige sellele hoopis korralikud amordid, tutikate kruusakate asemel hoopis korralik kiiver, mis on investeering iseenda ellu. Ja rahvaspordiürituste korraldajad, te peate hakkama jälle radade valikut tehes ja neid üles ehitades vaeva nägema. 90 km/h kaheveolise keskmine kiirus rahvasprindis EI OLE normaalne. See on väga üle piiri. Ja seda piiri tuleb meil endil nihutada enne kui selleks on mingi traagiline põhjus.

Nii, et turvalisi võistlusi!

Fotograafidele kniks piltide eest!     

Hommik on ilus. 

Hüpe oli natukene liiga pikk. Pille sõnul on see pilt tehtud 35.meetril ja siis on auto veel inimese kõrgusel.

Teekond teelt mahasõitmise ja seisma autoni on üle poolesaja meetri. 

Auto ise on ka õnnetu. Publikule pakkus huvi. 

Mehed peavad plaani.  

Ja niimoodi me koju saimegi. 

Liikuvat pilti SEEST ja VÄLJAST

Aga teate ju, et kõik, mis ei .... jne. Mina istun nädala pärast Kristo kõrval Saaremaa rallil ja Andrus on taas stardis talvel. Sest me armastame rallit! :)