Madonna? Ei, Madona

Surmaga lõppenud ralliõnnetus paneb alati autospordi võimalikele riskidele ja tagajärgedele mõtlema. Ma ei ole kunagi istunud ralliautosse ja mõelnud, et minuga niikuinii midagi ei juhtu. Ma tean neid riske ja ma tean neid tagajärgi. Ometi istun ma alati Kristo ja Gerdi kõrvale teadmisega, et ma usaldan neid ja nemad usaldavad mind. Niimoodi see peabki olema. Ja kui midagi juhtub, ju see siis pidi ka niimoodi olema. Aga seniks, kuni midagi ei juhtu, naudin ma seda, mida ma armastan- kaardilugemist.  

Eesti meistrivõistluste teine etapp sõideti 8. ja 9. juunil 2012 naaberriigis Lätimaal ralli Madona nime all. Kokkuvõtvalt võib öelda, et lätlastel on rallikorralduses isegi meilt palju õppida ning nad võiksid seda teha, sest neil on olemas super profiiliga teed. Headele kiiruskatsetele lisatud parem korraldus kutsuks teinekordki Lätti tagasi. 

Võistluse esimene päev algas mustalt- esimese kiiruskatse kolmandal kilomeetril tegid lätlased raske avarii, milles hukkus kaardilugeja ning piloot viidi raskete vigastustega helikopteril Riia haiglasse. Teisel katsel sõitsid leedukad puusse ning need mehed toimetati mõlemad haiglasse. Teine ja kolmas katse jäi meilgi seetõttu sõitmata. Esimese päeva lõpp oli seetõttu ärev ja passisime pikalt teadmatuses, sest ralli jätkumine laupäeval ei olnud kindel. Kell 23 õhtul tulid siiski laupäevase hommiku stardiajad ning teadmine, et vaatamata juhtunule, sõidetakse järgmisel päeval Madona rallit edasi ning seda suisa regrupeeritult. Mina siiralt siiani imestan, millise valemi ja reegli alusel regrupeering tehti, kuivõrd nii mõnedki osalejad ei saanud reedesel päeval ühtegi katset sõita. Meiegi sõitsime näiteks kavas olnud kolmes ühe. Aga igal juhul oli regrupp tehtud ja meie 15 kohta tahapoole kukkunud. Pole midagi, sest meil ongi alati esimese päevaga kehvasti, no kohe üldse ei saa vedama. Enne Rally Estoniat tuleb kindlasti pisut kruusatrenni teha (Haanja sprint?) ning testikatsel käsi soojaks lasta. 

Aga Madona ralli teise päeva esimesed kaks katset ebaõnnestusid samuti. No masendav lihtsalt. Võib-olla mõjus alateadlikult reedesel päeval juhtunud õnnetus, võib-olla oli oma jälje jätnud ligi 8-kuu pikkune võistluspaus. Legendis olid ilusti kõik ühed ja pooleteistkud reas, kuid pidur oli pidevalt töös. Meile omaselt saime kohe ilusti liidritega vahe sisse lasta, sest muidu oleks ju ometi igav sekund-sekundis sõita, peab ikka minuteid püüdma. Teise päeva kolmas ja neljas katse võtsime ennast kokku ja sõitsime juba kiiremini, tasuks 7. kiiruskatse võit ning 6. kiiruskatse rühma teine koht, kaotust esimesele lätlasele alla kahe sekundi. Lõpuks ometi! Me oleme endiselt konkurendis! Mast läks püsti. 

Ralli kaks viimast katset, neist esimene ralli pikim- ligi 29 kilomeetrine, ülipõneva profiiliga kiire katse õnnestus samuti, saime teise aja, kaotust Abramile 1 sekund ja need, kellega muidu ikka võrdselt sõidetud kaotasid enam kui 30 sekundit. Ai kui hea tunne oli. Uutest rehvidest sai küll prügimäekaup, kuid see enam väga ei morjendanud, sest viimane katse oli lühike- kõigest 6 kilomeetrit. Lätis olid üldse pikad katsed, lühim 6, pikim 29 ja vahepealsed 11-19 kilomeetrit pikad. Viimase katse eel oli meil tuju hea ja lõbu laialt. Mulle maksis see igatahes kurjalt kätte, sest oli vist selline pinge maas tunne, igal juhul ei saanud ma viimasel katsel üldse rütmi ja lugemine oli masendav. Ma küll ei eksinud, aga Kristo ütles ka, et nagu robot oleks kõrval istunud ja legendi välja pressinud. Sel rallil oli see teine kummaline asi, mis minuga toimus. Kohe ralli esimesel katsel tundsin juba stardis, et suu on hirmus kuiv ja tahaks kasvõi lonksu vett, aga kuna olime juba stardijoonel ja mul rihmad kinni, siis ei ulatunud enam võtma. Ja niimoodi siis läkski, et katse 3. kurvis oli järsku täiesti hääletu. Ja mul ei olnud isegi kurk valus! Ma olin küll mitu nädalat köhinud, kuid kurk ei valutanud ega olnud paistes või muud sellist. Lihtsalt müstiline. Ainus loogiline seletus ongi alles jäänud, et see minu häälejama on psühholoogiline. Mõnel lööb kõhu lahti, mõni higistab hirmsast, minul kaob hääl ära. Minu häda on ilmselt kõige hullem, sest WC-s saab ikka käia ja higistamine ei mõjuta kiirestisõitu, aga hääletu kaardilugejaga pole suurt midagi peale hakata :)

Igatahes vaatamata minu viimase katse rütmitusele olime ralli edukalt lõpetanud. Madona ralli R2 rühma arvestuses saavutasime lätlaste ja Abrami järel kolmanda koha ning Eesti meistrivõistluste arvestuses Abrami järel ja Rohtmetsa ees teise koha. Jäime rahule. Meistrivõistluse arvestuses tegime korraliku spurdi ja tõusime nullimeeste seast kolmandaks. Michelini Cupis jagame teist kohta ning absoluutarvestuses oleme 33. kohal. Viimane ei ole võrreldes möödunud aasta absoluutarvestuse 5. kohaga võrreldav, kuid talveralli nulliringi parandamiseks hea küll. Nii, et oleme tublid ja endiselt konkurendis. Hooaeg on alles alguses ja need, kes meid juba talveralli järel maha kandsid, võiksid pisut järele mõelda. 

Madona ralliga jäime kokkuvõttes rahule. Korraldus oli küll kehv, näiteks rada saadeti meid kirjutama must-valgete paljundatud kaartidega, kuna road-bookid ei saanud õigeks ajaks valmis ning kogu võistluse paberimajandusest jäi selline peataoleku tunne, siis radade ülesehitus ja profiilid olid super. Ralli on raske, kuna väga kiire ja samas tehniline. Võiks ju mõelda, et meie Lõuna-Eesti, aga tegelikkuses keerulisem, sest meie LE asemel, mis suures osas kulgeb lagedate põldude vahel, tuleb Lätis just suures osas kitsal metsavaheteel sõita. Ja kiiresti sõita. Väga kiiresti. Pikal katsel, kus ühel lõigul kurvid vaid nullid ja ühed olid, kuid kõik üle nukkide keerasid, oli Kristo mõelnud, et kui Teele nüüd mingi jama legendilugemisega korraldab, on ilmselt kuhugi metsa minek ka. Mina mõtlesin samal ajal, et kui meil legendikirjutamisse mingi viga sisse sattunud või kui Kristo liiga hoogu satub, on minek. Ühtekad no. Aga koostöö sujus ideaalselt ja auto püsis ilusti ettenähtud rajal. Hea on niimoodi koos pingutada. Kuigi millalgi oli mul vist hirm tekkinud, sest Kristo sõnul olin ma kõrval pidurdama hakanud ja sisekaamerastki kostab ühes mahapöördes, mida Kristo MINU ARVATES liiga kiiresti sõitis, et kuula ka mind :) Nii, et oli vahva. Kummaline on ka see, et vaatamata 125 katsekilomeetrile kulus autol oluliselt vähem kütust kui lühematel Eesti rallidel. Tore :) 

Nii, et paldies, Latvia, tiekamies!!!

Jäime 4. katsel kaamera ette.  See oli laupäevase hommiku esimene kiiruskatse. Meie kiirus tudus siis alles ööbimiskohas keras ilusti. 

Selle loo kirjutamise ajal jõudis minuni veel üks halb autospordiuudis. Sitsiilia rallil jättis oma elu kaardilugeja Gareth Roberts, kes piloodi Graig Breeniga tuli 2011. aastal WRC Academy võitjaks. Juuni on autospordi jaoks olnud väga must kuu. 

Kõrgeid lende teile taevastel ralliteedel, kaardilugejad!

Kehvasti ja hästi

Viimasest rallivõistlusest oli möödunud minu jaoks mõni päev vähem kui kolm kuud! Õudne, kui pikk aeg. Igatahes oli lõpuks käes juuni ja see ju tähendab, et kuni oktoobri lõpuni saab igal kuul vähemalt ühel rallil kaarti lugeda. Laiki, laiki, laiki! 

Juuni esimesel laupäeval toimus esimene EAL karikavõistluste rahvaralli etapp, mis oli ühtlasi ka Balti KV teiseks etapiks. Võistluskeskus ja hoolduspark asusid Linnamäel ning kiiruskatsed Valge Daami ralliradadel Oru ja Noarootsi vallas. Kui eelmisel rahvarallil startisid neljaveolised esimestena, siis nüüd tuli starti üle kahe tunni oodata. Meil oli võistlusnumbriks 60.

Ralli oli üles ehitatud nii, et kõik katsed olid korduvad ning sõideti karussellsüsteemis. See kõik tähendas, et kui meie esimesele katsele startisime, oli sealt juba 110 autot üle sõitnud. Ja see esimene katse oli masendav. 

Jah, selline see esimene kiiruskatse oligi. 

Ma ei ole kunagi nii kohutavates oludes sõitma pidanud, sest seda, mis järgi oli jäänud, ei saanud küll enam teeks nimetada. Auto sai ikka kõvasti kannatada ja mina samuti. Mul on tüüpiline meie perekonna ja vist üldse rallisõitjate viga- selgroo liikuv disk, mis põhimõtteliselt iseseisvalt oma elu elab. Sel korral oli 1/2 katse nii aukus ja rööpas, et ma sain pisut põrutada ja disk läks jalutama, mis tähendas, et seljavalu oli päris korralik ning mõtlesin isegi kiirabisse valuvaigistava süsti järele ronida. Ometi sain tablettidest nii palju leevendust, et kannatas võistluse lõpuni autos istuda. Teised katsed olid sõidetavad ja väga head, kohati küll väga kiired, samas selliseid üliohtlikke kohti rajal ei olnud. Lihtsalt rõve tunne on mingil hetkel metsas 160 km/h sõitvas plekikarbis istuda. Vähemalt on meil Gerdiga korralikud kiivrid, mida kahjuks kõikide rahvarallurite kohta öelda ei saa. Aga see selleks, koju jõudsid kõik õnnelikult. Oli küll palju katkestajaid, aga need olid kõik tehnilised, ilmselt võttis enamus neist just esimesed kaks katset, mis autodele korraliku katsumuse andsid. 

Kuivõrd esimese etapi järel olime Balti KV arvestuses teisel kohal ning kokku on selles arvestuses üldse ainult 3 etappi, läksime loomulikult rajale võidumõtetega. Sama tegid ka meie peamised rivaalid Aigro-Koosa, kes esimese etapi võitsid. Seega pidime saame etapilt Balti KV arvestuses esikoha punktid, sest muidu oleks selle arvestuse karikad juba teise etapi järel jagatud. 

Kokkuvõttes võib öelda, et ralli sisuliselt ebaõnnestus. Mitte ühtegi katsevõitu, parimaks jäi absoluudi kolmanda koha tulemus. Ralli lõppedes jäime esimestena poodiumilt välja. Kehvasti. Väga üllatavat sõitu tegid rallil teise koha saanud Morel-Peebo. Kui Markus on varem napilt neliveduste esikümnesse mahtunud, siis selle ralli ülihea tulemus oli ilmselt üllatuseks ka paljudel teistele. Pauk luuavarrest ning eks edaspidi tuleb silma rohkem peal hoida. Uurimäe-Paut, kes ralli võitsid, on varemgi väga head konkurentsi pakkunud ning kiiresti sõitnud, seega neilt võis seda oodata. Nii, et rallilt me head tulemust ei saanud, küll aga olime parimad Balti KV arvestuses. Hästi. Seega on seis nüüd selline, et Balti KV arvestuses jagame esikohta koos Aigro-Koosaga. Tuleb ilmselt Lätti sõitma minna ja seda just minu sünnipäeval. 

Kuigi tulemus ei olnud ootuspärane ega rõõmustav, oli siiski tore üle pika aja taas kõrval istuda, kruusatolmu juustesse koguda ning võistluspinget kõhus tunda. Ja see oli heaks soojenduseks Eesti meistrivõistluste teisele etapile- Lätis sõidetavale Madona rallile.  

Pisut liikuvat sisekaamerapilti. Sellel katsel natukene enne finišit juhtus selline asi, et meie omavaheline kommunikatsioon ei töötanud. Mina lugesin V3 usu ja Gert salvestas V0 usu (mis oli eelnenud kurv) ja nii me sinna põllule maandusimegi. Õnneks kive ei kohanud ja muud suurt ka midagi ei juhtunud peale selle, et see meile endale palju nalja tegi ja hämmingut põhjustas. 

Mast püsti ja edasi!

2012. hooaja algus oli minu jaoks niivõrd masendav, et isegi blogijutu pliiats enam joosta ei tahtnud ning seepärast ongi viimasest postitusest mitu kuud möödas. Nüüd aga proovin selle vea parandada ehk parem hilja kui leida (teadjamehed räägivad). Mulle on alati kaotused halvasti mõjunud ning pärast talverallit oli asi eriti hull. Kaks nädalat ei tahtnud kedagi näha ning ma olin täiesti veendunud, et mulle aitab rallist igaveseks. Olete enne sama kuulnud, onju? :) Aga noh, mis sa teed, kui asi nii veres on, et ei saa ei ralliga ega rallita. Suureks lohutuseks oli see, et 10. märtsil toimus hooaja esimene rahvaralli, mis küll ei kuulunud EAL karikavõistluste arvestusse, kuid võistlus oli esimeseks etapiks Balti rahvaralli karikavõistlustele. 

10. märtsi hommikul sõitsime Tallinnast Keavasse, kus oli võistluskeskus ja hoolduspark. Kuigi vahepeal oli vihma sadanud ja võistluspäeva hommikulgi tibutas, siis rajad oli siiski lumised ja võistelda tuli päris libedates oludes. Meie startisime Gerdiga numbri all 4, arvestusklassis osales kokku 13 meeskonda. Esimene katse, mis sõideti Ohekatku krossirajal, ebaõnnestus meil täielikult. Vist juba katse kolmandas kurvis tegime ilusa spinni ning kaotasime katsevõitjale 10 sekundit. 

Start Keavas. 

Mul kohe mast maas, no ei ole ju võimalik, et see hooaeg ongi selline?! Samas lohutasime endid sellega, et see oli ju alles esimene katse ning terve ralli ees. Ja ralli oli ees. Teisel kiiruskatsel, mis tuli sõita põllule ja metsa lükatud rajal, mis katse algusosas oli kiire ja lai ning tagumises pooles äärmiselt tehniline. 

Pean tunnistama, et kui ma terve esimese EVO hooaja igatsesin M3 järele, siis nüüd meeldib mulle juba EVO ka :)

Väga huvitava profiiliga katse oli. Teisel katsel tegime esimesele korraliku paranduse ning saime katselt teise aja. Mul kohe tuju nii hea, et kolmanda katse stardis Gerdile roosiaia kuningannat laulsin :) oh jah, sellel rallil sai autos koos Gerdiga ikka kõvasti lollitatud ja ma imestan, et see nö kurjalt kätte ei maksnud. Kolmandal kiiruskatsel, mis oli esimese kordus, saime juba katsevõidu. Ajeeeeee, mast oli jälle püsti. Pole midagi, hakkab tulema. 

Õnneks juhtus see väike äpardus kurikatega pärast finišit. 

Kuigi see jäi meil ainsaks katsevõiduks, suutsime ka järgmistel katsetel konkurentsi pakkuda, olles mitmel korral katsel teine. Teisena lõpetasime ka kogu ralli, esikoht jäi 8 sekundi kaugusele. Kui palju kulus sekundeid spinnile???? Aga tuju oli oi oi kui hea. Ma armastan rallit! Päriselt. 

Nõmme kõrtsis jagati karikad ja auhinnad kätte ning saadeti nö talvepuhkusele. Järgmine rahvaralli terendas alles juuni alguses. 

Vennaraas käis vaatamas ja tegi telefoniga natukene videopilti ka.