Surmaga lõppenud ralliõnnetus paneb alati autospordi võimalikele riskidele ja tagajärgedele mõtlema. Ma ei ole kunagi istunud ralliautosse ja mõelnud, et minuga niikuinii midagi ei juhtu. Ma tean neid riske ja ma tean neid tagajärgi. Ometi istun ma alati Kristo ja Gerdi kõrvale teadmisega, et ma usaldan neid ja nemad usaldavad mind. Niimoodi see peabki olema. Ja kui midagi juhtub, ju see siis pidi ka niimoodi olema. Aga seniks, kuni midagi ei juhtu, naudin ma seda, mida ma armastan- kaardilugemist.
Eesti meistrivõistluste teine etapp sõideti 8. ja 9. juunil 2012 naaberriigis Lätimaal ralli Madona nime all. Kokkuvõtvalt võib öelda, et lätlastel on rallikorralduses isegi meilt palju õppida ning nad võiksid seda teha, sest neil on olemas super profiiliga teed. Headele kiiruskatsetele lisatud parem korraldus kutsuks teinekordki Lätti tagasi.
Võistluse esimene päev algas mustalt- esimese kiiruskatse kolmandal kilomeetril tegid lätlased raske avarii, milles hukkus kaardilugeja ning piloot viidi raskete vigastustega helikopteril Riia haiglasse. Teisel katsel sõitsid leedukad puusse ning need mehed toimetati mõlemad haiglasse. Teine ja kolmas katse jäi meilgi seetõttu sõitmata. Esimese päeva lõpp oli seetõttu ärev ja passisime pikalt teadmatuses, sest ralli jätkumine laupäeval ei olnud kindel. Kell 23 õhtul tulid siiski laupäevase hommiku stardiajad ning teadmine, et vaatamata juhtunule, sõidetakse järgmisel päeval Madona rallit edasi ning seda suisa regrupeeritult. Mina siiralt siiani imestan, millise valemi ja reegli alusel regrupeering tehti, kuivõrd nii mõnedki osalejad ei saanud reedesel päeval ühtegi katset sõita. Meiegi sõitsime näiteks kavas olnud kolmes ühe. Aga igal juhul oli regrupp tehtud ja meie 15 kohta tahapoole kukkunud. Pole midagi, sest meil ongi alati esimese päevaga kehvasti, no kohe üldse ei saa vedama. Enne Rally Estoniat tuleb kindlasti pisut kruusatrenni teha (Haanja sprint?) ning testikatsel käsi soojaks lasta.
Aga Madona ralli teise päeva esimesed kaks katset ebaõnnestusid samuti. No masendav lihtsalt. Võib-olla mõjus alateadlikult reedesel päeval juhtunud õnnetus, võib-olla oli oma jälje jätnud ligi 8-kuu pikkune võistluspaus. Legendis olid ilusti kõik ühed ja pooleteistkud reas, kuid pidur oli pidevalt töös. Meile omaselt saime kohe ilusti liidritega vahe sisse lasta, sest muidu oleks ju ometi igav sekund-sekundis sõita, peab ikka minuteid püüdma. Teise päeva kolmas ja neljas katse võtsime ennast kokku ja sõitsime juba kiiremini, tasuks 7. kiiruskatse võit ning 6. kiiruskatse rühma teine koht, kaotust esimesele lätlasele alla kahe sekundi. Lõpuks ometi! Me oleme endiselt konkurendis! Mast läks püsti.
Ralli kaks viimast katset, neist esimene ralli pikim- ligi 29 kilomeetrine, ülipõneva profiiliga kiire katse õnnestus samuti, saime teise aja, kaotust Abramile 1 sekund ja need, kellega muidu ikka võrdselt sõidetud kaotasid enam kui 30 sekundit. Ai kui hea tunne oli. Uutest rehvidest sai küll prügimäekaup, kuid see enam väga ei morjendanud, sest viimane katse oli lühike- kõigest 6 kilomeetrit. Lätis olid üldse pikad katsed, lühim 6, pikim 29 ja vahepealsed 11-19 kilomeetrit pikad. Viimase katse eel oli meil tuju hea ja lõbu laialt. Mulle maksis see igatahes kurjalt kätte, sest oli vist selline pinge maas tunne, igal juhul ei saanud ma viimasel katsel üldse rütmi ja lugemine oli masendav. Ma küll ei eksinud, aga Kristo ütles ka, et nagu robot oleks kõrval istunud ja legendi välja pressinud. Sel rallil oli see teine kummaline asi, mis minuga toimus. Kohe ralli esimesel katsel tundsin juba stardis, et suu on hirmus kuiv ja tahaks kasvõi lonksu vett, aga kuna olime juba stardijoonel ja mul rihmad kinni, siis ei ulatunud enam võtma. Ja niimoodi siis läkski, et katse 3. kurvis oli järsku täiesti hääletu. Ja mul ei olnud isegi kurk valus! Ma olin küll mitu nädalat köhinud, kuid kurk ei valutanud ega olnud paistes või muud sellist. Lihtsalt müstiline. Ainus loogiline seletus ongi alles jäänud, et see minu häälejama on psühholoogiline. Mõnel lööb kõhu lahti, mõni higistab hirmsast, minul kaob hääl ära. Minu häda on ilmselt kõige hullem, sest WC-s saab ikka käia ja higistamine ei mõjuta kiirestisõitu, aga hääletu kaardilugejaga pole suurt midagi peale hakata :)
Igatahes vaatamata minu viimase katse rütmitusele olime ralli edukalt lõpetanud. Madona ralli R2 rühma arvestuses saavutasime lätlaste ja Abrami järel kolmanda koha ning Eesti meistrivõistluste arvestuses Abrami järel ja Rohtmetsa ees teise koha. Jäime rahule. Meistrivõistluse arvestuses tegime korraliku spurdi ja tõusime nullimeeste seast kolmandaks. Michelini Cupis jagame teist kohta ning absoluutarvestuses oleme 33. kohal. Viimane ei ole võrreldes möödunud aasta absoluutarvestuse 5. kohaga võrreldav, kuid talveralli nulliringi parandamiseks hea küll. Nii, et oleme tublid ja endiselt konkurendis. Hooaeg on alles alguses ja need, kes meid juba talveralli järel maha kandsid, võiksid pisut järele mõelda.
Madona ralliga jäime kokkuvõttes rahule. Korraldus oli küll kehv, näiteks rada saadeti meid kirjutama must-valgete paljundatud kaartidega, kuna road-bookid ei saanud õigeks ajaks valmis ning kogu võistluse paberimajandusest jäi selline peataoleku tunne, siis radade ülesehitus ja profiilid olid super. Ralli on raske, kuna väga kiire ja samas tehniline. Võiks ju mõelda, et meie Lõuna-Eesti, aga tegelikkuses keerulisem, sest meie LE asemel, mis suures osas kulgeb lagedate põldude vahel, tuleb Lätis just suures osas kitsal metsavaheteel sõita. Ja kiiresti sõita. Väga kiiresti. Pikal katsel, kus ühel lõigul kurvid vaid nullid ja ühed olid, kuid kõik üle nukkide keerasid, oli Kristo mõelnud, et kui Teele nüüd mingi jama legendilugemisega korraldab, on ilmselt kuhugi metsa minek ka. Mina mõtlesin samal ajal, et kui meil legendikirjutamisse mingi viga sisse sattunud või kui Kristo liiga hoogu satub, on minek. Ühtekad no. Aga koostöö sujus ideaalselt ja auto püsis ilusti ettenähtud rajal. Hea on niimoodi koos pingutada. Kuigi millalgi oli mul vist hirm tekkinud, sest Kristo sõnul olin ma kõrval pidurdama hakanud ja sisekaamerastki kostab ühes mahapöördes, mida Kristo MINU ARVATES liiga kiiresti sõitis, et kuula ka mind :) Nii, et oli vahva. Kummaline on ka see, et vaatamata 125 katsekilomeetrile kulus autol oluliselt vähem kütust kui lühematel Eesti rallidel. Tore :)
Nii, et paldies, Latvia, tiekamies!!!
Jäime 4. katsel kaamera ette. See oli laupäevase hommiku esimene kiiruskatse. Meie kiirus tudus siis alles ööbimiskohas keras ilusti.
Selle loo kirjutamise ajal jõudis minuni veel üks halb autospordiuudis. Sitsiilia rallil jättis oma elu kaardilugeja Gareth Roberts, kes piloodi Graig Breeniga tuli 2011. aastal WRC Academy võitjaks. Juuni on autospordi jaoks olnud väga must kuu.
Kõrgeid lende teile taevastel ralliteedel, kaardilugejad!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar