Kolmapäev, 19. mai. Tööpäev tundus venivat lõpmatuseni, kuid lõpuks sai kell siiski 18 ja lasin töölt mõnuga jalga. Kuni pühapäevani oli minu jaoks olemas ainult ralli. Tallinna ralli (21.-22.05.2010).
Nagu eeskujulik kaardilugeja ikka käisin kolmapäeval ehk esimesel võimalusel dokumentide kontrollis ära. Saime oma paberid kätte. Stardijärjekord võttis korraks masti maha. 60. koht alustamiseks ei ole iseenesest kõige hullem, aga oli teada, et teed lähevad hulluks, on korduvakatsed ning paremusjärjestuse alusel stardinimekirja ei muudeta, seega ajas vihaseks küll kui ma ei tea, mille eest on sinust ettepoole pandud startima inimesed, kes peaksid sinust ikka tükk maad tagapool olema. Meie klassis tehti mitu avaldust stardijärjekorra muutmiseks, kuid neid ei rahuldatud. Lihtsam oleks olnud kogu stardinimekiri uuesti teha, kui neid kõiki esitatud avaldusi rahuldama hakata. Ahjaa, Tallinna rallile kohaselt oli ka sel korral probleeme aknanumbritega, nimelt ühe neist saime alles tehnilises, AGA vähemalt oli neid seekord klaasilt näha ka.
Isegi Kristo saabus juba kolmapäeval Tallinnasse, taiper oma uue mootoriga treileril ja puha. Vahetas (jumal tänatud!) õhtul tutvumisautol rehvid ära ning siis oligi võimalus koju koti peale minna. Aga kas siis rallinärvist või päeval joodud mitmest Elemendist, aga minul tuli uni alles 3 paiku hommikul, seega und kokku vast 4 tundi.
Kogu Tallinna ralli kõige parem asi oli kirjutamise ajagraafik. Alustasime kell 9.30 kodust kõige kaugemast katsest ning 13.30 olime juba Tallinnas tagasi, rajad kirjas. Kahju muidugi, et see Lauluväljaku tutvumine reede hommikuks tõsteti, neljapäeval oleks ilusti ära jõudnud. Kui kirjutamist meenutada, siis esimene asi on muidugi see õudne vaatepilt, mis avanes juba 7/9 lisakatse ülesõidul. KAS SEE ON TEE????? KAS SIIN TULEB KIIRESTI SÕITA????? KAKS KORDA?????????????? Jah. Ning loomulikult Lauluväljaku katse lõikumine. Minu jaoks on see totaalselt ajuvaba, kuidas sellist asja lubati ja tehti. Ja ma küsin teilt, et kuhu jäi see lipumees, kes siis ohu korral ühe sõitvast autost kinni pidi pidama. See fotograaf oli lipumees? TULE TAEVAS APPI! Ma ikka suutsin tol päeval mitu korda korraldaja peale vihastada, et kuidas nii kergekäeliselt asju tehakse ja siis kui katsed lühemaks tuleb teha või ära jätta on kõik teised süüdi. Kuigi üldiselt läks päev korda, ainult see oli imelik, et terve päeva sai ka palju nalja ja ma hakkasin juba muretsema, et kas see pikk ilu mitte pilliga ei lõppe. Õnneks pilli ei tulnud ei neljapäeval ega muul ajal. Neljapäeval oli hoopis ühe tulevase ralliässa 1. aasta sünnipäev, mida siis vaikselt tähistatud sai. Palju õnne, Tanel(iti) :)
Ja siis reede. Märksõna marsruut Pirita-Saue-Pirita. Algas see nii, hommikul tuli Kristo Sauel rallikaga Piritale, siis läksime tutvumisautoga Lauluväljakut kirjutama. Kui see kirjas, käisime rallikaga tehnilises. Enne jõudsime minu töölt läbi minna ja uudishimulikele rallifännidest töökaaslastele lõpuks siis näidata, et kus ma kõik oma vaba (ja osaliselt ka töö)aja veedan. Tehnilises saime noomida, sest kumbki meist ei teadnud, et uuest aastast ei tohi tungraud sõitjatest eespool olla. Varem minu jalgade juures kinnitatud tungraud tuli pagasnikusse panna. Muidu öeldi, et nael kummi ja saadeti minema. Tehniline toimus Mustamäel loomaaia juures. Sõitsime siis rallikaga Piritale tagasi ja võtsime kirjutamisauto, et minna Sauele jäänud hooldusbussist asju tooma, millega seda tungrauda nihutada. Sauel tuli meelde, et Liivalt tuleb telk ära tuua ning tanklast kanistrid kütust täis võtta. Lõpuks oli kõige õigem otsus buss võtta ja sellega kõik toimetused ära teha. Kuna bussis olid ka kõik vajalikud tööriistad tungraua asukoha muutmiseks, läksime bussiga Piritale. Selleks aga, et hommikul mehhaanik Rimmel saaks bussiga Laitsesse sõita, tuli buss tagasi Sauele viia, nii, et tungraud pagasnikusse ja bussiga Sauele. Sauelt siis uuesti kirjutamisautoga Piritale tagasi. Selleks ajaks ajasid sõnad Pirita ja Saue juba oksele :) Ja muide, kui Pirital oli normaalselt 22 kraadi sooja, siis Sauel oli 29.
Isegi Kristo saabus juba kolmapäeval Tallinnasse, taiper oma uue mootoriga treileril ja puha. Vahetas (jumal tänatud!) õhtul tutvumisautol rehvid ära ning siis oligi võimalus koju koti peale minna. Aga kas siis rallinärvist või päeval joodud mitmest Elemendist, aga minul tuli uni alles 3 paiku hommikul, seega und kokku vast 4 tundi.
Kogu Tallinna ralli kõige parem asi oli kirjutamise ajagraafik. Alustasime kell 9.30 kodust kõige kaugemast katsest ning 13.30 olime juba Tallinnas tagasi, rajad kirjas. Kahju muidugi, et see Lauluväljaku tutvumine reede hommikuks tõsteti, neljapäeval oleks ilusti ära jõudnud. Kui kirjutamist meenutada, siis esimene asi on muidugi see õudne vaatepilt, mis avanes juba 7/9 lisakatse ülesõidul. KAS SEE ON TEE????? KAS SIIN TULEB KIIRESTI SÕITA????? KAKS KORDA?????????????? Jah. Ning loomulikult Lauluväljaku katse lõikumine. Minu jaoks on see totaalselt ajuvaba, kuidas sellist asja lubati ja tehti. Ja ma küsin teilt, et kuhu jäi see lipumees, kes siis ohu korral ühe sõitvast autost kinni pidi pidama. See fotograaf oli lipumees? TULE TAEVAS APPI! Ma ikka suutsin tol päeval mitu korda korraldaja peale vihastada, et kuidas nii kergekäeliselt asju tehakse ja siis kui katsed lühemaks tuleb teha või ära jätta on kõik teised süüdi. Kuigi üldiselt läks päev korda, ainult see oli imelik, et terve päeva sai ka palju nalja ja ma hakkasin juba muretsema, et kas see pikk ilu mitte pilliga ei lõppe. Õnneks pilli ei tulnud ei neljapäeval ega muul ajal. Neljapäeval oli hoopis ühe tulevase ralliässa 1. aasta sünnipäev, mida siis vaikselt tähistatud sai. Palju õnne, Tanel(iti) :)
Ja siis reede. Märksõna marsruut Pirita-Saue-Pirita. Algas see nii, hommikul tuli Kristo Sauel rallikaga Piritale, siis läksime tutvumisautoga Lauluväljakut kirjutama. Kui see kirjas, käisime rallikaga tehnilises. Enne jõudsime minu töölt läbi minna ja uudishimulikele rallifännidest töökaaslastele lõpuks siis näidata, et kus ma kõik oma vaba (ja osaliselt ka töö)aja veedan. Tehnilises saime noomida, sest kumbki meist ei teadnud, et uuest aastast ei tohi tungraud sõitjatest eespool olla. Varem minu jalgade juures kinnitatud tungraud tuli pagasnikusse panna. Muidu öeldi, et nael kummi ja saadeti minema. Tehniline toimus Mustamäel loomaaia juures. Sõitsime siis rallikaga Piritale tagasi ja võtsime kirjutamisauto, et minna Sauele jäänud hooldusbussist asju tooma, millega seda tungrauda nihutada. Sauel tuli meelde, et Liivalt tuleb telk ära tuua ning tanklast kanistrid kütust täis võtta. Lõpuks oli kõige õigem otsus buss võtta ja sellega kõik toimetused ära teha. Kuna bussis olid ka kõik vajalikud tööriistad tungraua asukoha muutmiseks, läksime bussiga Piritale. Selleks aga, et hommikul mehhaanik Rimmel saaks bussiga Laitsesse sõita, tuli buss tagasi Sauele viia, nii, et tungraud pagasnikusse ja bussiga Sauele. Sauelt siis uuesti kirjutamisautoga Piritale tagasi. Selleks ajaks ajasid sõnad Pirita ja Saue juba oksele :) Ja muide, kui Pirital oli normaalselt 22 kraadi sooja, siis Sauel oli 29.
Igatahes kui me lõpuks oma Saue-Pirita-Saue-Pirita-Saue-Pirita sõidu olime lõpetanud, oli kell juba nii palju, et õigeks ajaks Laulukale jõudmisega hakkas kiireks minema. Aga isegi kui oleks hiljaks jäänud, siis keegi niikuinii ei kontrollinud, kas sa oled seal 30 minutit varem kohal nagu kästud või ei. Me siiski olime. Esimene hämming- Lauluväljakul toimus täielik segadus, keegi ei saanud aru, kuhu ta oma auto seisma peaks panema, kust toimub sisse ja väljasõit jne. Ühel hetkel käänutasime selle 1,6 kilomeetrit ka ära ning asusime kinnise pargi poole teele (57 km!). Uni kippus peale ja pea huugas juba sellest mürast, aga kohale me ikka saime ja auto ööseks Laitse jätsime. Magama sain 2 paiku.
Äratus oli 5.30, siis pesema ja asjad kokku. 6.30 saabusid mehhaanikud (ei kommentaari! :)). Ja umbes kaheksa paiku olime kogu killavooriga Loolt läbi Saue Laitsesse jõudnud. Kui ässadel oli hoolduspark asfaldipurul, siis meiesugustel oli kruusal, aga ei kurda, õnneks palju seal ei kihutatud ning väga ei tolmanud. Esimene katse algas kohe hoolduspargi väravast. Kui praegu sellele mõtlen, siis on ka vastik tunne, aga hommikul oli veel eriti tunne, et miks see katse üldse hakkama pidi. Umbes kolmandas kurvis pärast starti jõudsime järgi katsel rehvi vahetanud Kelemendile, kes vahetult enne sõida taas sõitu oli alustanud. Kuivõrd meeletu tolmu tõttu ei olnud võimalik mööda sõita, siis tuligi meil niimoodi „kott peas“ sõites võtta vastu ligi 40-sekundiline kaotus oma klassi parimatele. Sportlik ebaõnn, nagu öeldakse. Masti lõi ikka nii maha, et järgmine katse, mil ka eessõitja tolmu jõudsime, oli üleni rütmist väljas ja nurgeline, kaotus suurenes veelgi. Kirja saime klassi neljanda ja viienda aja. Mast oli maas. Esimesel katsel tuli üle elada väga ärev moment, kui täielikus tolmupimeduses tuli usaldada nii legendi, lugejat kui sõitjat, sest kui ei oleks õigesti tegutsenud, oleks me vast praegugi auto tükke metsas taga otsinud. Tagasitee hooldusesse oli masendav, ainsaks lohutuseks oli see, et ralli lõpeb viimase katse stopis ning 7 katset oli veel sõita. Teine ring ehk samade katsete korduv läbimine oli juba parem. Saime hoo üles ja kirja klassi teised ajad. Aga no 1,3 sekundiga ei tee tasa 40-sekundilist kaotust.
Päeva teises pooles läbiti kaks korda uued katsed. Üks neist - Sooniste- oli super. Tallinnale omaselt kiire ja laial heal teel. Esimene kord ei saanud legendiga rütmi, aga teine läbimine oli täiesti ideaalne. Jõudsime lõppu klassi parima ajaga ning mõlema jaoks oli olnud sõitmine tõeline nauding. Miks hommik ei võinud selline olla? Samas päeva teise poole teine korduvkatse oli õuduste tipp. Ma isegi ei oska seda kirjeldada, võta üks hull Tallinna tänav ja korruta see kahega, siis saad umbes poole sellest, mis olukorras oli Lehetu katse ja seda eriti pärast teist läbimist. Ka meie, nii nagu üle 20 teise meeskonna, vahetasime katse lõpus rehvi. Õnneks jäi muus osas auto terveks ning saime ikka edasi sõita. Ajagraafik oli ka OK, mis tähendab, et ei tekkinud ohtu trahvi saamiseks. Ja võtke teadmiseks, et me saime selle katkise rehviga veel katselt klassi parima aja! Noh, teistel läks lihtsalt veel kehvemini :)
Ralli viimasel katsel- Laitses sõidetud paarisrajal olime vist klassi neljandad, aga kuna vahed olid ohutud ning meil teine koht kindel, tuli rahulikult lõppu saada. Enne katsele minekut anti bülletään, et ralli lõpeb viimase katse finišis ning pärast seda tuleb iga võistlusklassi parimal kolmel kinnisesse parki suunduda. Saime lõppu, tahtsime suunduda, aga mida ei olnud, oli kinnine park, kuhu suunduda. Võistluskeskusest öeldi, et see on läbi ja saadeti juba laiali. Ahah, oleks siis pidanud vist kiiremini sõitma J Järjekordne lollus. Aga noh, vähemalt olime oma klassis teisel kohal, ise terved, auto enam-vähem korras. Mis veel elult tahta.
Tallinnas Premia Jäähalli juures toimunud autasustamisel anti vaza dlja tsetof ka kätte ning saadeti koju. Kodus oli väike tähistamine, aga pokaal šampust murdis jalust ning kell 00.30 vajusin juba unne, et pühapäeva hommikul kooli minna.
Kokkuvõttes: ütlen otse välja- S*TT korraldus. Pole nii kehva enne näinudki kunagi. Kurb. Üks tõsiselt hea katse ning rahuldav tulemus ehk kott peas poodiumile :)
Hea uudis on loomulikult see, et meistrivõitlusi juhivad praegu Subi-Sepp Honda Civic Type-Riga :)
Aitäh fännidele! Olete parimad!
Minuga kohtute juba juunis, mil Gert mind M3-e sunnib istuma ja rahvarallil kaarti lugema, mind ja Kristot näete aga Rally Estonial meistritiitlit kaitsmas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar