Pühapäeval, 16. mail, sõideti Raplamaal Kehtna vallas Eesti rallisprindi meistrivõistluste 3. etapp. Ütlen ausalt, et ma ei plaaninud sinna isegi vaatama minna. Kavas oli hoopis Pärnus superkrossi väisata, AGA nagu ikka minu puhul, siis igasugune ette, taha või keskele planeerimine ei ole mõttekas, sest niimoodi niikuinii ei lähe. Alguse sai plaanimuutus reedel, mil kell 16.10 helises minu telefon, kust edastati teade, et mul tuleb enne Viljandisse sõitu veel kord kodust läbi minna ja rallikombe, sõidusussid ning muu varustus kaasa võtta, sest ma lähen pühapäeval võistlema. Einoh, kui minu eest otsustati, et lähen, eks siis tuleb minna :)
No esialgu ei tundunud kava muidugi väga roosiline, sest kõrvale tuli istuda noorele ja noored on ju teadupärast hullud sõitjad. Isegi võistluspäeva hommikul küsiti hoolduspargis, et ma olen ikka kindel, et julgen kõrvale istuda. No teate, julgen jah. Ralli on meeskonnaala ja ma hoiatasin ette, et kui mul peaks tekkima tunne, et ma niisama kohatäiteks kaasas loksun, siis järgmised ringid tuleb tal üksi sõita.
Aga võtke nüüd teadmiseks ja jätke meelde (mina ise kaasa arvatud), et kõik sellised bla-bla-blad, et noored ei kuula, mis sa kõrvalt räägid ja panevad niisama hullu, on tihti vaid tühjad külajutud. Igatahes minu poolt kiidusõnad Rainerile!
GO, RAINER!!!! (PS Tallinna ralliks nael kummi [loe: rehvi] ja katus lömmi! Minu lemmik E-rühma meeskond!) :)
Ahjaa, oma egoismis ikka ainult endast rääkida, unustasin ma öelda olulise asja- nimelt ma osalesin sellel korral võistlusklassis V18, piloodiks oli Rainer Rohtmets ja autoks „vana hea“ Lada Samara. Muide, ma olen selles Samaras varemgi istunud ning koos selle autoga võistelnud Andrus Vahiga pärjati mind 2007. aastal Eesti meistrivõistluste hõbemedaliga.
Nii, et hea auto, hea piloot ja väga hea tulemus- klassivõit! Ega see muidugi kergelt tulnud. Rada oli mitmekesine, kiiretele lõikudele järgnesid kitsad ja kurvilised metsavahelised osad. Sai sõita nii esimese kui viimase käiguga. Esimeses voorus saime kirja klassi teise aja, kaotust Honda Civic Type-Ril võistelnud konkurendile 11 sekundit. Pole paha, sest mõelge, kui erinevad on autod. Teisest voorust saime esimese aja. Kuivõrd aga favoriit katkestas (hea, et ise terveks jäite!), siis tuli kindlasti kolmandasse vooru sõitma minna, et mitte tagumistele võimalust anda. Ka kolmas voor õnnestus- veel üks klassi parim aeg. Ja kuigi meile endale tundus, et kolmas voor ei tulnud nii hea, kui eelmine, siis igatahes lõppu jõudsime 3 sekundit parema ajaga. ja saigi öelda TEHTUD! Tund hiljem anti karikad kätte ning saadeti koju Tallinna rallile ettevalmistusi tegema.
Kokkuvõttes: kuigi pühapäevane äratus oli juba kell 6.15 (ko-hu-ta-valt oleks tahtnud magada) ning Ohekatku krossiraja „augus“ kuumust vähemalt 30 kraadi, lisaks tolm, siis võin öelda veendunult, et väga hea pühapäev oli!
Veel üks HEA UUDIS! Samal ajal, kui mina Kehtnas palavuses otsad pidin andma, võistles minu rahvarallipiloot Gert Jõhvis, osaledes rahvasprindi sarja asfaltetapil. Ja otseloomulikult ilma igasuguse kahtluseta ta VÕITIS! Pika puuga, täpselt nagu peabki.
TUBLI, GERT!!!!
Ja veel üks hea uudis. Tallinna rallini on jäänud kõigest VIIS päeva! Tik-tak-tik-tak.
No esialgu ei tundunud kava muidugi väga roosiline, sest kõrvale tuli istuda noorele ja noored on ju teadupärast hullud sõitjad. Isegi võistluspäeva hommikul küsiti hoolduspargis, et ma olen ikka kindel, et julgen kõrvale istuda. No teate, julgen jah. Ralli on meeskonnaala ja ma hoiatasin ette, et kui mul peaks tekkima tunne, et ma niisama kohatäiteks kaasas loksun, siis järgmised ringid tuleb tal üksi sõita.
Aga võtke nüüd teadmiseks ja jätke meelde (mina ise kaasa arvatud), et kõik sellised bla-bla-blad, et noored ei kuula, mis sa kõrvalt räägid ja panevad niisama hullu, on tihti vaid tühjad külajutud. Igatahes minu poolt kiidusõnad Rainerile!
GO, RAINER!!!! (PS Tallinna ralliks nael kummi [loe: rehvi] ja katus lömmi! Minu lemmik E-rühma meeskond!) :)
Ahjaa, oma egoismis ikka ainult endast rääkida, unustasin ma öelda olulise asja- nimelt ma osalesin sellel korral võistlusklassis V18, piloodiks oli Rainer Rohtmets ja autoks „vana hea“ Lada Samara. Muide, ma olen selles Samaras varemgi istunud ning koos selle autoga võistelnud Andrus Vahiga pärjati mind 2007. aastal Eesti meistrivõistluste hõbemedaliga.
Nii, et hea auto, hea piloot ja väga hea tulemus- klassivõit! Ega see muidugi kergelt tulnud. Rada oli mitmekesine, kiiretele lõikudele järgnesid kitsad ja kurvilised metsavahelised osad. Sai sõita nii esimese kui viimase käiguga. Esimeses voorus saime kirja klassi teise aja, kaotust Honda Civic Type-Ril võistelnud konkurendile 11 sekundit. Pole paha, sest mõelge, kui erinevad on autod. Teisest voorust saime esimese aja. Kuivõrd aga favoriit katkestas (hea, et ise terveks jäite!), siis tuli kindlasti kolmandasse vooru sõitma minna, et mitte tagumistele võimalust anda. Ka kolmas voor õnnestus- veel üks klassi parim aeg. Ja kuigi meile endale tundus, et kolmas voor ei tulnud nii hea, kui eelmine, siis igatahes lõppu jõudsime 3 sekundit parema ajaga. ja saigi öelda TEHTUD! Tund hiljem anti karikad kätte ning saadeti koju Tallinna rallile ettevalmistusi tegema.
Kokkuvõttes: kuigi pühapäevane äratus oli juba kell 6.15 (ko-hu-ta-valt oleks tahtnud magada) ning Ohekatku krossiraja „augus“ kuumust vähemalt 30 kraadi, lisaks tolm, siis võin öelda veendunult, et väga hea pühapäev oli!
Veel üks HEA UUDIS! Samal ajal, kui mina Kehtnas palavuses otsad pidin andma, võistles minu rahvarallipiloot Gert Jõhvis, osaledes rahvasprindi sarja asfaltetapil. Ja otseloomulikult ilma igasuguse kahtluseta ta VÕITIS! Pika puuga, täpselt nagu peabki.
TUBLI, GERT!!!!
Ja veel üks hea uudis. Tallinna rallini on jäänud kõigest VIIS päeva! Tik-tak-tik-tak.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar