Põrmust tippu

Leidsin enda arvates seekordsele blogile päris tabava pealkirja, sest just selline meie osalemine 19. juunil peetud Haapsalu rahvarallil oligi. Aga alustame algusest.

Kuigi olin puhkusel, tuli võistluspäev mulle endalegi ootamatult. Reede õhtul avastasin, et oi, homme tuleb kiiver pähe tõmmata ja M3-e istuda. Hirmu endiselt ei olnud, sest Gert on küll väga kiire ja bemm on väga kiire, aga Gert on kindla käega ning arutut lahmimist sõidus ei ole. Tore.

Hommikul pandi mind siis koos tehnilise meestega ühte autosse ja sõidutati Tallinnast-Haapsallu. Kohale jõudes helistasin, et kus Gert on, ja nagu ikka, siis vastas ta, et kodus läks aega ja hakkab kohe tulema, pidi tunniga kohale jõudma. Ahahahaha, Gert, ma eiiiiii usuuuuu sind enam :) Nii, et tegelikult oli Gert 3 minuti pärast kohal ja läksime mandaati. Sel korral olid korraldajad otsustanud, et teevad sellise segastardi. Stardijärjekord oli tehtud arvatavate kiiruste järgi ning meil oli au startida kaheveolistest esimestena ning üldarvestuse viiendatena. Tegelikult on sellisel stardikohal nii eelised kui puudused. Puuduseks kindlasti see, et legendita sõites on üks abivahend teiste pidurdusjäljed, mis küll kõiguvad päris suurelt, kuid nagu öeldakse, et kui esimene pidurdusjälg hakkab, tuleb kaks korda neelatada ja alles siis ise pidurdama hakata, seega nii ees startides ei ole kõvadel teedel praktiliselt üldse jälgi näha ning miinuseks on kindlasti ka lahtine kruus. Plussideks on loomulikult teede olukord eriti korduvakatsete puhul ning vihmase ilma korral väiksem libedus. Samas sadas Haapsalus laupäeval praktiliselt terve ralli aja vihma ning meie ei saa küll öelda, et meil libe ei oleks olnud. Gerdi esimesed sõnad esimeses vihmases žikaanis „Nagu kelguga“

Nii, et viiendatena me siis startisime, täitsa neliveoliste vahel. Uhke tunne. Ralli algusega oli kerge segadus, nimelt tõrkus infotehnoloogia ning stardiajad tulid välja minut enne, aga keegi siiski kuhugi hiljaks ei jäänud. Esimene katse oli selline peaaegu vigursõit ning teekatteks asfalt. Kõige olulisem oli see, et slaalomisse õigelt poolt sisse sõita ja kõik torbikud läbida. Kui seal eksiti, siis tuleb kaardilugejale vitsa anda.

Aga mina olen ka vitsa ära teeninud. Vigurkatse sõitsime kõikidel kordadel õigesti, aga esimese ringi teisel katsel tuli ka minu jaoks kohe esimene žikaan ootamatult ning sinna me siis külg ees sisse libisesime nii, et tünnid laiali lendasid, lindid puruks läksid ja auto külg mõlki ja kriibituks muutus :( Lisaks katselt alles 14. aeg. Selline asi tegi mind hirmus ettevaatlikuks ning ülejäänud selle ringi katsed läksid kuidagi mitte meielikult ehk mitte ühtegi katsevõitu ega häid kohti ja aegasid. Neljas katse oli minu lemmik- täpsuslõik. Tegelikult sõitsime sel korral ilusti nulli, aga kuna vahemaadega olid segadused, siis 90% said sama palju karistada. Seega suhteliselt mittearvestatav katse. Nii, et esimese ringi järel olime masendaval 9. kohal, kaotus klassi liidrile 23 sekundit!

AGA.

Hea oli see, et me seda kohe I ringi järel ei teadnud, sest ajad ei tulnud enne välja, kui me teisele ringile startisime, sest siis oleks võib-olla teadlikult midagi püüdma läinud. Me läksime aga oma sõitu sõitma. II ring oli meie- 3 katsevõitu ja üks absoluudivõit! Teiselt ringilt tulles teadsime, et oleme konkurentsis tagasi. Olime tõusnud klassis 3. kohale ning kaotust endise 23 sekundi asemel 2,5 sekundit ning teisele kohale 1,5 sekundit. Ja kõik oli veel ees, sest sõita veel 4 katset.

Kolmas ring läks jällegi ootuspäraselt- kõik katsed kas esimesed või teised. Ja nüüd jäi üle vaid tulemusi oodata, sest vahed olid väga väikesed. Päris pingeline lõpp oli. Ja siis tulid tulemused- me olime selle ralli võitnud ja tõusnud üldarvestuses kiireima kaheveolisena kõrgele neljandale kohale! Super.

Ise jäime väga rahule ja fännid olid ka rõõmsad. Autasustamisel anti karikad, Red Bulli ja nokamüts, mille andsin fännamas olnud emale, kellel on rallimütsidest juba arvukas kollektsioon tekkinud :) Ja ema-isa kingitud šampusele tegime kodus ikka päkad silma kohe :)

Kokkuvõttes siis põrmust tippu, auto mõlkis, kuid rahul. Gert vast annab selle mõlgi andeks ka või no kui ei anna, eks siis pean kuvaldaga seda välja minema taguma :)

Traditsiooniliselt suutsin rallil oma hääle ära kaotada. Kui tavaliselt juhtub see rallide eel või järgselt, siis sel korral suisa ralli ajal ning nii mõnedki kurvid tuli lugemise asemel sosistada. Mis teeb mind vägagi murelikuks, sest ees on ootamas 3-päevane Mad Croc ning kui siis juba reedel häälest ilma jääda, on väga jube ralli tulemas. Esmaspäeval lähen arstile, kõripõletik on krooniline ning terve pühapäeva olen ma valudega võideldes ainult sosistanud, sest ühtegi piiksu teha ei suuda.

Nii, et järgmine siis mailmamaralli Lõuna-Eestis ehk 16.-18. juuli sõidetav Mad Croc Rally Estonia ning Gerdiga oleme stardis järgmisel, augustis peetaval rahvaralli karikaetapil. Muide, ma kohe ei saa mainimata jätta, et nii Eesti autoralli meistrivõistluse sarja kui ka rahvaralli karikasarja esikoha piloodil olen kaardilugejaks mina. Oh, milline egolaks :)