SEB-Mulgi ralli 2009

18.-19. septembril sõideti Viljandimaal järgmine (järjekorras juba 7!) Mulgi ralli.

Oma väga hea korralduse ja igal aastal erinevate kiiruskatsetega ralli on minu jaoks eriline ka põhjusel, et tegemist on minu koduralliga. Palju sõpru-tuttavaid publiku hulgas annab ainult innustust!

Minu jaoks algas Mulgi ralli juba kolmapäeval, kui pärast tööd Viljandisse vurasin ning korraldajatele appi tõttasin. Tegelikult polnudki midagi aidata, ettevalmistus oli ka sel aastal hea. Lubasin neljapäeval dokumentide kontrollis abiks olla ning seejärel sain sõidule keskenduda.

Neljapäeval tuli kirja panna reede õhtul sõidetavad katsed. Kuivõrd reedel sõideti õhtul pimedas, sai kirja paneku järel legendi kontrollimiseks aega parajaks tehtud ning teiste sõitjatega lobisetud. Vahepeal olnud pikk võistluspaus pani neid lausa igatsema :) Ainuke asi on see, et pärast rallimeestega veedetud nädalavahetust tuleb end esmaspäeval tööl kõvasti kontrollida, et kedagi kuhugi koledasse kohta ei saadaks :P Saime siis katse kirja ja kontrollitud. Tundus hirmus kiire, aga tegelikult oli väga hea rütmiga ning reede õhtuks tunne hea. Huvitav on see, et Viljandimaal on vist päris head seenemetsad, sest enne esimese katse starti seisis päris mitu tühja kirjutamisautot päris pikka aega tee ääres ja kus need sõitjad mujal ikka olid, kui seenemetsas?

Reedene päev oli päris tihe. Kirja tuli panna laupäeval sõidetavad katsed, läbida tehniline ülevaatus ning õhtul sõitma minna. Kõik läks hästi, kirjutamisgraafik oli väga hea, tehnilisest saime tõrgeteta läbi, kuigi müramõõtja pisut üle normi näitas, aga nende endi sõnul pidavat see mõõtevea sisse jääma ning trahvi meil maksta ei tulnud. Pärast kirjutamist ja tehnilist jätsin Kristo hooldusparki toimetama ning läksin koju, pea valutas ning mast oli eelnenud kuude magamatusest tekkinud väsimusest maas. Esialgu tundus, et magatud 45 minutit tegid asja hullemaks, kuid kui sõidukombe seljas, traksid kinni ning tee poodiumi alt esimesele katsele viis, ununes kõik muu. Siis oli ralli. Ja rallit ma armastan.

Esimese katse läbisime kõige lollimas valguses, mis üldse olla saab, ei olnud ei valge ega pime, ei saanud sõita ei tuledega ega ilma. Aga lõpuni saime ja päris korraliku ajaga, saavutades katsel klassi teise koha. Esimesel katsel tuli ka mõned ärevad momendid üle elada. Kõigepealt jõudsime kohta, kus Sander ja Gabriel välja olid sõitnud, õnneks lõppes asi nende jaoks ainult ehmatusega ning 8 minutit hiljem jätkasid nemadki esimest katset. Halvasti lõppes esimene katse meeskonnale Sinijärv- Loel, kes autoga kolm korda üle katuse käisid ning selle siis vastu puid parkisid. Õnneks näidati meile OK-d ning pardakaamerasse jäid minu sõnad "ossa rsk".

Teine katse ehk esimese katse teine läbimine oli meil praktiliselt pimedas, seega sai tuledega sõidetud. Aega parandasime vähe, mistõttu kogu tagasitee Leiest Viljandisse arutasime selle üle, kus sai liiga vara pidurdatud või kus liiga aeglaselt sõidetud. Aga tegelikult on meil alati esimene päev kehvasti läinud, seega polnud nutta midagi, seda enam, et vahed konkurentidega olid väikesed.

Laupäeval olid ootused suured, ajavahed konkurentidega väikesed ning tegelikult kogu ralli alles ees. Ralli kolmas, laupäevane esimene katse tegi asja põnevamaks. Favoriidid katkestasid ning meie saime klassivõidu, jõudes konkurentidele jällegi lähemale. Neljandal katsel samamoodi, klassivõit ja tänu sellele läksime rallit ka juhtima, edu teise koha ees oli 0,02 sekundit (meeletu vahe, eksole :)). Viiendal katsel läks hästi, olime võidugraafikus kuni hetkeni, mil ühes paremas kurvis välja sõitsime. Miks? Hmm... ei teagi, legend klappis, side toimis, kiirus oli õige, seega süüdistame rehve :) Põhimõtteliselt oli väljasõit "pehme" Põllule, kus oli kunagi võsa maha võetud ning alles vaid kännud ja roikad, kuid üle sõites ei tundnud midagi tõsist. Vaata siit: http://www.youtube.com/watch?v=sKli7AsY0eE

Finišisse jõudsime klassi kolmanda ajaga, aga siis selgus ka tõde. Kõigepealt ütles Kristo, et mootor on "PIIKS", seejärel hakkas kapotialune suitsema, mistõttu tundus, et me põleme. Õnneks asi nii hull ei olnud, kuid radikas oli auk ning "mahlad" väljas. Jäime pärast stoppi seisma ning üritasime sinna auku, mille üks roigas oli radikasse teinud, absoluutselt kõike toppida: näts, sammal, teip, oks jne. Kõrvalolevast tiigist kallasime sisse vett ja muid limuskeid. Miski ei aidanud, korra nagu tundus, et saame edasi sõita, kuid umbes kilomeeter hiljem me tee äärde jäimega. Lõpuauto jõudis järele ning oodanud 5 minutit, võttis kaasa meie katkestamisteate ja läks. Tuju oli null. MIKS??? Koduralli, põnev sõit, head katsed. Piiks. Piiks. Piiks. Ahjaa, Kristo, ma ei ole sinu peale vihane :)

Mis siis ikka. Autosport, nagu tuttavad ütlesid. Mehaanik tuli järele, võttis sleppi, vedas hooldusparki ning siis läksime katseid vaatama. Noh, mis ma ikka virisen, sain sõita ja vaadata. Aga oi, kuidas oleks tahtnud seda 8/10 katset sõita...

10. kiiruskatsel vaadates rääkisin vist kõikide teiste katkestajatega, sest kõik olid vaatama tulnud, isegi Silver oli ennast kohale vedanud. Just vedanud, sest olgem ausad, pärast sellist põrutamist ei olegi normaalne, et inimene ringi kõnnib. Silver, ma loodan, et kondid ja lihased ei ole enam nii valusad!?

Siinkohal tahan öelda, et minu auhind parima hüppe eest läheb Jaanus Ligurile- Aivar Kenderile 8. katse soorituse eest! Super :) Ainult Kasepõld sai vist pikema hüppe.

Kümnendalt katselt tagasi Viljandisse poodiumile. Tore, et lõpuks ometi on ralli, kes võtab vastu KÕIK lõpetajad, mitte ainult esimesed kümme. Siis hooldusparki muljeid kuulama ning seejärel autasustamisele.

Rallijuttu jätkus hommikuni :)

Ega midagi, Kristo olla juba uue radika ära tellinud ja täna registreerisin meid Saaremaa rallile ka. 2 nädalat veel oodata. Piiks pikk aeg ikka :)

Haapsalu rahvaralli 12.09.2009

Septembrikuu 12. päeval toimus järjekordne üritus sarjast "kuidas kõik alguse sai" ehk istusin üle mitme aja taas rahvarallis kõrvalistmel seda BMW M3-s koos Gert Aasmäega.

Lubasin küll ammu-ammu, et puurita autosse võistlustel ei istu, aga eks oma sõnad tuleb endalgi teinekord ära süüa. Pole midagi, vägagi nauditav võistlus oli.

Eelmise aasta lõpus sai antud lubadus, et üritan liidu poolt seda rahvaralliasja natukene vedada ka. Mnjaa, lubasin, aga ei arvestanud, et ma endiselt ei oska oma aega planeerida ning siinkohal suured tänud Karmenile, kes päris mitu korda on minu tööd pidanud tegema. Aga hästi tegi!

Igal juhul sättisin end juba reede õhtul Haapsallu, isegi töölt tulin varem ära, mis muidugi ei tähendanud, et ma mõistlikul ajal oleksin kohale jõudnud. Mõtlesin, et teevad teised asja esimest korda, äkki saab miskit aidata. Polnud hullu midagi, tragid korraldajad olid enamuse ilusti ära teinud, natukene sai nõu ja jõuga abiks oldud ja vähemalt leidsin ma nii palju aega, et jõudsin rahvaralli karikasarja punktid valmis teha ja üles panna. Ahjaa, seda ka, et Promenaadi hotelli enam ööbima ei lähe. Peale ilusa vaate polnud seal midagi, mida üks kolme tärni hotell pakkuma peaks. Halb kogemus.

Võistluspäev

Piloot koos oma EMM KOLMEGA saabus laupäeval. Reede õhtul küll korra mõtlesin, et krt ma ka ei oska "ei" öelda, on siis vaja selle suure ja kiire autoga rajale ronida... aga näe, oli küll.

Laupäeva hommikul pärast seda, kui olin ajavõtumapid Tallinnast kohale kamandanud ja ära nummerdanud ja õigesse järjekorda pannud, natukene korraldajatele nõu andnud, otsustasin, et mina olen nüüd võistleja ja võistluse korraldusse enam ei sekku. Esimene dilemma ametnik versus võistleja tekkis aga kohe ametlikule teadetetahvlile vaadates. Nimelt ei olnud keegi avaldanud faktikohtunike nimekirja, aga oodata oli, et rajal on žikaane ja igasuguseid stoppe, mille eest võimalik ajakaristust saada. Kui nimekirja ei ole, ei saa kedagi karistada. Päris mitu minutit võitlesin iseendaga, et kas öelda korraldajale, et neil on seda vaja või sõita tuima näoga žikaanid sirgeks ja siis öelda, et sorry, aga mille alusel te karistate? Ah, ei saanud ikka muidu, kui mainisin vaikselt võistluse juhile, et miskit on puudu. Õnneks või kahjuks oli juht kogenud autosportlane ning ise juba sama asja märganud. Nii, et mis meil muud üle jäi, tuli kõik žikaanid läbi sõita ja stoppides pidama jääda.

Juhendit ei hakanud lugema, et "näpukaid" leida, millega asja saaks võistleja kasuks pöörata, kui vaja peaks olema, sest ma ise olin karistuste tabeli teinud ja teadsin täpselt, et kahjuks on kõik kuupäevad ja viited kontrollitud ning õiged. Polnud midagi parata, vaatamata püüdlustele tuli ausa autospordiga tegeleda :)

Ega miskit rohkem polnudki, tuli starti minna. Enne pani Gert (b)emmile uued rehvid alla ning sideboxi autosse. Sidega kiivrid on rahvaspordis luksus, tihti jääb mulje, et ei hoolita üldse, kas peas on korralik kiiver või munakoor. Mina hoolin. Kiiver on põhimõtteliselt ainus asi, mis annab elulootust, kui asi halvasti peaks minema.

Sõitsime siis stardikoridori. Kommentaator kergitas pisut mu ego ka, kui arutles, et huvitav, mis raha eest mind rahvarallisse kaarti lugema saab. Kui ta vaid teaks, et on asju, mida ma raha eest ei tee :) Pärast starti oli tehniline. Kergest keev, nagu ma olen, olin suutnud selleks ajaks ühe tehnilise komisjoni liikmega väikese tüliõuna veerema lükata, mistõttu palusin mõttes rallijumalat, et tema juurde ei satuks. Korralik Gert muidugi selle pärast ei muretsenud, auto vastas ju 100% nõuetele. Läks hästi, minu isiklik vennaraas rabas meid endale, aga kergesti ei pääsenud me siiski. Tõnu tegi oma tööd korralikult ja vaatasi isegi temalt laenatud kiivrid üle. Hmm... aus autosport on endiselt säilinud.

Edasi läks libedamalt. Esimesele katsele ja starti. Legend oli muidugi ütlemata huvitav. Nagu suure ralli road-book, aga mitte nii täpne, kuivõrd sisaldas suures ulatuses ainult vahemaasid takistuste vahel, isegi kõiki mahapöördeid mitte. Aga noh, eksida põhimõtteliselt ei saa, ainult auto puruks sõita, kui ikka ei näe, mis seal trampliini taga on, seda enam, et legend ütleb, et ei ole midagi.

Esimene ring oli minul suhteliselt rabe. Gert sõitis ilusti, kuulas, mida ütlesin ja hoidis peal! Ootamatusi tuli mitmeid, küll takistusi, mis oli pandud kurvide või trampliinide taha, küll stoppjoont hoiatavad hüüumärgid, millest jooneni tegelikult veel maad oli jne. Aga selle eest fun-i oli palju ja see ju kõige olulisem ongi. Teiseks ringiks oli legend paigas ja sõit sujuvad, ometi suutsin korra ka legendis järje kaotada, kui žikaani asemel põige paremalt oli. Gert lubas andeks anda :) Ühe asja õppisin veel selgeks, ükskõik, mida sa ka arvad, et toimub, sõida alati legendi järgi! Meie nii tegime, kuid nii mõnigi pidi selle eest lõivu maksma, kes ajakaristusi saades, kes olematul stopil pidades.

Katsed olid iseenesest mõnusad, rahvaralli jaoks küll ilmselgelt kiired, kuid olen endiselt seisukohal, et ralliraja ohtlikkust ei näita mitte keskmine kiirus, vaid situatsioonikiirus. Ja lõppude lõpuks lõppes kõik ju hästi. Eks sellised võistlused ole õpetuseks ka komiteele ning rahvarallis on, kuhu areneda. Kusjuures, mina nautisin kõige enam "jorjenit" 5 tünniga lilleõis, mille keskmise tünni ümber kaheksat sõita tuli. Ei mäletagi, millal mina viimati sellisel kiiruskatsel sõitsin, sellest on ikka mitu head aastat möödas. Lill oli maha pandud mõistlikult, hea tähistus, normaalsed vahed ning palju ruumi. Üllatav oli see, et M3 on küll võimas ja kiire, kuid keerab krdi halvasti. Lillekatselt saime päris hea kaotuse ning korduvkatsena sõidetav jorjen oli ka ainus katse, kust meile katsevõitu ei tulnud. Selgeks sai ka see, et selliseid lisakatseid tuleb võimalikult rahulikult, puhtalt ja vaikselt sõita. Aeg tuleb palju parem, kui pingutades.

Päev oli pikk ja väsitav, kuid õhtupoole me ikka finišisse jõudsime ja seda klassi liidritena. Muideks, see oli minu esimene rahvaralli esikohakarikas! Juhuuuuu... Aga Olavi, SINA oled mulle endiselt ühe võlgu :)

Autasustamist oodates suutsin maha pidada tulise vaidluse määruste üle (jäin kaotajaks :)) ning päris korralikult külma saada. Pimeduses anti meile karikad ja auhinnad kätte ning saadeti koju. Poodiumil olles esitatud küsimusele, kas ma kartsin ka, vastas kommetaator, et kuivõrd ma olen igasuguste hullude kõrval istunud, siis kindlasti ei kartnud. Hea oli ka ajalugu teha, sest ükski naine ei ole selles võistlusklassis kunagi nii kõrgel seisnud :P

Häid rahvarallisid!