Võistluspäev
Piloot koos oma EMM KOLMEGA saabus laupäeval. Reede õhtul küll korra mõtlesin, et krt ma ka ei oska "ei" öelda, on siis vaja selle suure ja kiire autoga rajale ronida... aga näe, oli küll.
Laupäeva hommikul pärast seda, kui olin ajavõtumapid Tallinnast kohale kamandanud ja ära nummerdanud ja õigesse järjekorda pannud, natukene korraldajatele nõu andnud, otsustasin, et mina olen nüüd võistleja ja võistluse korraldusse enam ei sekku. Esimene dilemma ametnik versus võistleja tekkis aga kohe ametlikule teadetetahvlile vaadates. Nimelt ei olnud keegi avaldanud faktikohtunike nimekirja, aga oodata oli, et rajal on žikaane ja igasuguseid stoppe, mille eest võimalik ajakaristust saada. Kui nimekirja ei ole, ei saa kedagi karistada. Päris mitu minutit võitlesin iseendaga, et kas öelda korraldajale, et neil on seda vaja või sõita tuima näoga žikaanid sirgeks ja siis öelda, et sorry, aga mille alusel te karistate? Ah, ei saanud ikka muidu, kui mainisin vaikselt võistluse juhile, et miskit on puudu. Õnneks või kahjuks oli juht kogenud autosportlane ning ise juba sama asja märganud. Nii, et mis meil muud üle jäi, tuli kõik žikaanid läbi sõita ja stoppides pidama jääda.
Juhendit ei hakanud lugema, et "näpukaid" leida, millega asja saaks võistleja kasuks pöörata, kui vaja peaks olema, sest ma ise olin karistuste tabeli teinud ja teadsin täpselt, et kahjuks on kõik kuupäevad ja viited kontrollitud ning õiged. Polnud midagi parata, vaatamata püüdlustele tuli ausa autospordiga tegeleda :)
Ega miskit rohkem polnudki, tuli starti minna. Enne pani Gert (b)emmile uued rehvid alla ning sideboxi autosse. Sidega kiivrid on rahvaspordis luksus, tihti jääb mulje, et ei hoolita üldse, kas peas on korralik kiiver või munakoor. Mina hoolin. Kiiver on põhimõtteliselt ainus asi, mis annab elulootust, kui asi halvasti peaks minema.
Sõitsime siis stardikoridori. Kommentaator kergitas pisut mu ego ka, kui arutles, et huvitav, mis raha eest mind rahvarallisse kaarti lugema saab. Kui ta vaid teaks, et on asju, mida ma raha eest ei tee :) Pärast starti oli tehniline. Kergest keev, nagu ma olen, olin suutnud selleks ajaks ühe tehnilise komisjoni liikmega väikese tüliõuna veerema lükata, mistõttu palusin mõttes rallijumalat, et tema juurde ei satuks. Korralik Gert muidugi selle pärast ei muretsenud, auto vastas ju 100% nõuetele. Läks hästi, minu isiklik vennaraas rabas meid endale, aga kergesti ei pääsenud me siiski. Tõnu tegi oma tööd korralikult ja vaatasi isegi temalt laenatud kiivrid üle. Hmm... aus autosport on endiselt säilinud.
Edasi läks libedamalt. Esimesele katsele ja starti. Legend oli muidugi ütlemata huvitav. Nagu suure ralli road-book, aga mitte nii täpne, kuivõrd sisaldas suures ulatuses ainult vahemaasid takistuste vahel, isegi kõiki mahapöördeid mitte. Aga noh, eksida põhimõtteliselt ei saa, ainult auto puruks sõita, kui ikka ei näe, mis seal trampliini taga on, seda enam, et legend ütleb, et ei ole midagi.
Katsed olid iseenesest mõnusad, rahvaralli jaoks küll ilmselgelt kiired, kuid olen endiselt seisukohal, et ralliraja ohtlikkust ei näita mitte keskmine kiirus, vaid situatsioonikiirus. Ja lõppude lõpuks lõppes kõik ju hästi. Eks sellised võistlused ole õpetuseks ka komiteele ning rahvarallis on, kuhu areneda. Kusjuures, mina nautisin kõige enam "jorjenit" 5 tünniga lilleõis, mille keskmise tünni ümber kaheksat sõita tuli. Ei mäletagi, millal mina viimati sellisel kiiruskatsel sõitsin, sellest on ikka mitu head aastat möödas. Lill oli maha pandud mõistlikult, hea tähistus, normaalsed vahed ning palju ruumi. Üllatav oli see, et M3 on küll võimas ja kiire, kuid keerab krdi halvasti. Lillekatselt saime päris hea kaotuse ning korduvkatsena sõidetav jorjen oli ka ainus katse, kust meile katsevõitu ei tulnud. Selgeks sai ka see, et selliseid lisakatseid tuleb võimalikult rahulikult, puhtalt ja vaikselt sõita. Aeg tuleb palju parem, kui pingutades.
Päev oli pikk ja väsitav, kuid õhtupoole me ikka finišisse jõudsime ja seda klassi liidritena. Muideks, see oli minu esimene rahvaralli esikohakarikas! Juhuuuuu... Aga Olavi, SINA oled mulle endiselt ühe võlgu :)
Autasustamist oodates suutsin maha pidada tulise vaidluse määruste üle (jäin kaotajaks :)) ning päris korralikult külma saada. Pimeduses anti meile karikad ja auhinnad kätte ning saadeti koju. Poodiumil olles esitatud küsimusele, kas ma kartsin ka, vastas kommetaator, et kuivõrd ma olen igasuguste hullude kõrval istunud, siis kindlasti ei kartnud. Hea oli ka ajalugu teha, sest ükski naine ei ole selles võistlusklassis kunagi nii kõrgel seisnud :P
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar