Pühapäeval, 12. juulil, said Venemaa
piiri ääres Luhamaal kokku hunnik kiirusesõltlasi, et osaleda Võrumaa
rallisprindil. Passid panime ikka igaks juhuks taskusse :) Pigem oli tegemist miniralliga, sest sõita sai lausa 60
kilomeetrit ja seda kahel erinevalt kiiruskatsel. Võistlus ise oli suurepäraselt
korraldatud, väga kompaktne ja puhtalt Lõuna-Eestine. Meie olime stardis
plaaniga harjutada uut legendi ning katsetada muudetud rooli asendit ja nn
kiiret rooli. Selline korralik trennipäev. Rallisprint on selles suhtes hea, et
ei ole pinget sõita punktidele, samas on ikkagi korralik võistlus ja pingutama
peab. Võistlus on alati parem trenn, kui niisama metsas sõitmine.
Ma absoluutselt armastan
Lõuna-Eestit! Olen Viljandist pärit ja seegi linn jääb lõuna poole, kuid minu
jaoks on eriti lummav just see päris alumine ots. Milline maastik ja loodus!
Kahemilline :)
Seega ei ole minu jaoks üldse suur probleem istuda enam kui kolm tundi autos,
et Tallinnast sinna kohale jõuda. Mõnikord on minu käest küsitud, et kuidas ma
julgen nii ohtliku alaga tegeleda. Mina küsin siis alati vastu, et kuidas sa
julged Tallinn-Tartu maanteel sõita? Rallil istun ma ettevalmistatud autos,
ümber turvapuur, peas korralik kiiver ja seljas spetsiaalne riietus, seevastu
Tallinn-Tartu maanteel istun ma kilukarbis ja pean võitlema kodanikega, kes
ilmselt kunagi ei tahagi hakata normaalselt sõitma. Ja tegelikult on häbi ka,
sest enamus neist liiklusidiootidest on naised ja neid on palju :(
Aga see selleks, eks loodus teeb vajadusel omad korrektuurid.
Varude täiendamine Võrus.
Igatahes pakiti mind koos
rallikaga hooldusbussi ja niimoodi me neli tundi hiljem Missos maandusimegi.
Kui Tallinnas oli tol hommikul ilus suvi, siis juba Tartus tervitas meid
korralik paduvihm, mis kestis ilusti Võruni välja. Missos sadas samamoodi.
Sadas on isegi vähe öeldud, kallas, nagu pangest (ma olen ikkagi mulk, eks).
Las kallab...
Tegelikult võttis masti maha natukene, mulle lihtsalt ei meeldi vihmaga sõita,
nähtavus on kehvem, ise oled niiske, auto läheb seest uduseks, jalad saavad
sopaseks, ühesõnaga sada häda. Aga õhtul me veel ei teadnud, et korraldajal on
selle vanamehega sealt ülevalt oma kokkulepped ning pühapäeval ainult paar
korda tibutas, muidu oli sõitmiseks väga hea ilm, ei liiga palav ega liiga
külm. Pakkisime siis killavooru hooldusplatsile lahti, et hommikul ei peaks
pusima hakkama. Hiljem chillisime Rogosi mõisa külalistemajas. Karel, kes enne
Harjut rääkis, et läheb kalale, ei täitnud siiski käsku ega toonud mulle
suitsukala, oli nüüd Pärnumaalt värsket toodangut kaasa võtnud. Suitsulatikas,
-angerjas ja absoluutselt imehea suitsutatud tuulehaug. Seega nautisime
suitsukala ning mehed käisid ka kohalikku sauna proovimas. Kiitsid :)
Hommikune äratus oli vara.
Mandaadis anti meile stardiluba ning saadeti metsa radasid kirja panema. Sõita
sai sel korral siis kahte erinevat katset. Esimene oli 11,99 km ning mina olin
seda varasemalt sõitnud vastupidises suunas. Teine oli ligi 9 kilomeetrit ja
tuttav meile mõlemale selle aastaselt talverallilt. Väga lõunalikud ehk ikka
paremale-vasakule ja üles-alla ning loomulikult kohe esimesel katsel ka ilusti
tõstev trampliin. Aga mul ei tõrgu enam! Eks see kestab järgmise Kehala
paarisraja suure hüppeni :) Esimesed kaks tutvumisringi sõitsime tänavaautoga,
seejärel kontrollisime korra ka rallikaga, kuid 70 km/h oli sellega seal ikka
päris igav sõita :)
Ja siis tuligi oodata starti.
Lebos.
Esimese katse esimene läbimine
oli… hmmm… toores. Väga toores. Muudetud legend häiris mõlemat ja tahab veel
harjumist. Ütles ju Egongi, et peame olema järjekindlad ning võistlus- või
trennipausid ei tohiks olla tegelikult suuremad kui kaks nädalat. Mina ei
saanud ka üldse rütmi ja hoogu ka ei olnud. Kuigi kohe esimese lisatakistuse
juures oli hoogu liigagi palju ja Honda tahtis kohalikku floorat uurima minna. Igatahes
saime klassis neljanda koha ning hunniku kaotussekundeid. Vähemalt oli see hea,
et Karel oli rooli asendiga rahul, ütles, et autotunnetus on hoopis teine. Kui
tavapäraselt on sprintidel selline arvestus, et katse läbimise eest saab punkte
ja võidab see, kes kolmest voorust kahe parima koha põhjal on kogunud kõige
vähem punkte, siis sel korral tuli sõita kõik kolm vooru mõlemal katsel ning
liideti kõik ajad. Nagu rallil. Mulle isiklikult meeldib selline variant rohkem
ja minu arvates on see ka ausam ja konkurentsivõimelisem. Miski ei jää siis
juhuse ega õnne hooleks, vaid võidelda tuleb esimesest katsest viimaseni.
Esimese ringi teine katse tuli pisut paremini, saime rütmi ning hoogu ka
natukene juurde. Tasuks klassi kolmas koht. Edasi toimetasime tunnikese
hoolduspargis, et seejärel samale ringile suunduda.
Teised läbimised läksid paremini.
Hoog hakkas juba tulema ning kaotus kolmandale kohale järjepidevalt vähenes,
kuni lõppes neljanda katse järel sellega, et olime tõusnud kolmandaks ja seda
1,7-sekundilise eduga. Kaks katset jäi veel sõita. Ma veel aasisin Karelit, et
nüüd saame näha, kummal meeskonnal närvid vastu peavad :)
Vot viienda katse kohta võin
öelda, et esimest korda tundsin ma Kareli kõrval istudes seda, et asja võetakse
ikka väga tõsiselt :) Krt, mul tuli isegi hirm peale. Eks kaasa aitas ka muudetud
legend, mis tähendas, et varasemad ühed olid nüüd kahed ja seega võõras, et
kaks kurvis üldse ei pidurdata. Ja hirm ka rööbaste ees, mis selleks ajaks olid
juba korralikud, sest nii mõnegi korra lendas Honda kurvis üsnagi ootamatus
suunas. Aga adrenaliini saime igatahes ülesse, mul hakkas katse lõpus lausa
palav :)
Ja selle võistluse oma parima katsega olime sõitnud lähimast konkurendist ligi
10 sekundit kiiremini ja suurendanud edu. Aga ärevus jäi enne viimast katset
sisse, sest olime viiendal ühte auku veidi kehvasti tabanud ning esimene vasak
ratas oli natukene lööbakil. Eks ikka mõtled, et on seal nüüd amort katki või
käändtelg ja see päris mõnes mõttes ka kiirust, ei taha ju ometi viimasel
katkestada. Aga kõik läks ilusti ja finišis oli hea meel, olime edu veel paar
sekundit kasvatanud ning lõpetanud Võrumaa rallisprindi omas arvestusklassis
kolmandal kohal. Ja ratas oli ka nagu normaalsemas asendis :)
Eks mehaanik nüüd uurib, mis seal juhtus või ei juhtunud.
Üles-alla-vasakule-paremale. Lõuna-Eesti
Siiralt oli hea meel. Pärast
Harju rallit, mil me tegelikult ühtegi katset normaalselt sõita ei saanud ja
lõpuks hoopis katkestada tuli, oli mast natukene maas. Võrumaa aga andis
lootust, et kes õpib, see oskab! :) Ja motivatsioon kükitas ka seal küngaste vahel, aga saime kätte :)
Karikad anti ka. Nagu mu väike
vennapoeg ütles, et mul on nüüd terve külmkapp ka karikaid täis (tegelikult on
need küll külmkapi peal), aga tuleb vist tõesti uuele riiulile mõtlema hakata :)
Ja kui ma siis 23 paiku Tallinnas kodus maandusin, soovisin et oleks alles
laupäev ja esmaspäeva hommikul tööle ei peaks minema.
Aitäh piltide eest!
PS! Meil oli esimest korda
kaamera autos ja kuivõrd see sai autosse napid minutid enne starti ja keegi ei
suutnud meenutada Gopro parooli, et telefoniga seadistada saaks, on kaamera
asukoht ikka väga vale. Ühesõnaga, õppige siit seda, kuidas kaamera autos olema
ei peaks :)
Mina olen ka kahtlase nurga all ja istun nagu esireas :) Ühesõnaga, kes tahab,
see vaatab, kes ei taha, see ei vaata. Lihtne.
Mis edasi? Ikka edasi. Enne
Tallinna rallit lihtsalt PEAB mingi trenni tegema. Eks näis.