Valss vallide vahel

Vaatamata sellele, et Tallinnas oli juba nädalajagu vihma sadanud ning lund üldjuhul enam kuskil ei paistnud, ei olnud tulemas ühtki teadet, et Eesti meistrivõistluste teine etapp- Võrumaa talveralli 2015- ära jääks. Ja miks oleks pidanudki, kui Haanjas ja Võrumaal lund täitsa korralikult oli ja teedki jäised ning libedad.

Nii sättisingi kolmapäeva õhtul kodus asjad kokku ning neljapäeva hommikul võis teekond Võrumaale alata. Siinkohal suur aitäh Ilmarile, kes meie kleepsud ja koopiad veel ööl vastu neljapäeva Statoili jaama toimetas, et ma need sealt hommikul ilusti kätte saaksin. Muide, kleepsud on alati väga olulised, kindlasti annavad ka paar hobust juurde :)

Ilm oli udune, sadas vihma ja lund Harjumaal igatahes ei olnud

Kolmapäeval õnnestus meil endid ka ühte Puka taga sõidetud trenni sisse smuugeldada, et natukene autot proovida ja ka koostööd harjutada. Olime siis nädal varem küll ühel rahvarallil koos autos istunud ja seal ka ilusti hakkama saanud, aga neid kahte võistlust ei anna võrreldagi. Lisaks oli auto hoopis teine, rehvid teised, hoog teine ja nii edasi. Trenni esimene läbimine oli rahulik, Karel proovis, kuidas auto kiirendab, kuidas pidurdab ja mismoodi rehvid peavad. Mul oli kõrval natukene igav, tempo oli liiga maas, aga vähemalt lubati, et läheb kiiremaks :) Teine ja kolmas läbimine olid palju paremad ning niimoodi hakkas vaikselt ka rallitunne sisse tulema. Testiga jäime rahule, auto oli hästi ette valmistatud ning saime ka natukene aimu, millised teed meid lisakatsetel ees oodata võivad. Neljapäeva õhtul saime ülejäänud aja niisama Võrus chillida. Nii vahva oli üle pika aja jälle teisi rallisõitjaid näha ja jutustada. Öö oli rahutu, lisaks sellele, et ma võõras kohas niigi halvasti magan, on Kubija hotellis täiesti kohutavad padjad. 

Reedel saadeti meid metsa katseid kirja panema. Sellist kirjutamist polegi varem olnud. Teed olid täiesti jäised ja väga libedad, seega liikusime keskmiselt 40 km/h ning mõnel korral tuli ka peatuda, et kedagi kraavist välja aidata või lihtsalt oodata, millal tee jälle vabaks saab. Kirjutamisgraafik oli mõnusalt vaba, seega sai lõuna ajal lausa tund aega hotellis tududa. Ilmselt aitasid kaasa külm ilm ja väike kiirus, aga see on üks väheseid Lõuna-Eesti rallisid, kus ma kirjutamisel ajal katsete lõpus hinge välja ei vaakunud, seega oli kõik positiivne. Aga seda ma pean küll tunnistama, et üle väga pika aja tundsin ma juba reede õhtul, et korralik närv hakkab sisse tulema. Laupäeval pidi ju kõik teistmoodi olema. Teine piloot, teistsugune legend, auto küll sama, kuid siiski omamoodi ning teine ka võistlusklass. Kõik muu ei olegi nii oluline, aga mind tegi murelikuks teistmoodi legend ja mitte selles mõttes, et legend ise oleks kuidagi vale, vaid sellepärast, et mina ei olnud sellist legendi varem lugenud. Seal otseselt ei olnud ju midagi väga teistmoodi, aga mõned uued sõnad ja teistsugune rütm. Ma ei oskagi seda erinevust otse kirjeldada, lihtsalt tunne oli nii erinev, muidu välja nägi ikka samasugune, et vasakule ja paremale ja üles ja alla. Lõuna-Eesti ju. Ahjaa, sel aastal oli legendis sõna „nukk“ 158 korda :) 

Laupäeva hommikuks olin ikka korralikult närvis. Pole väga ammu enam niimoodi tundnud. Öö jäi magmata. Samas hoolduspargis rahunesin kuidagi maha, kõik oli kodune. Samad mehaanikud, samasugune auto ja hilinemisteta toimingud :) Karel veel vantsis hotellist jala hooldusesse, et enne kiiruskatseid üles ärgata. Hiljem kommenteeris, et olevat nagu kasu olnud küll.

Hommik hoolduspargis. Tundub tulevat asfaltiralli :)

Katseid sõitsime neljas osas kahe kaupa, alguses üks ja teine ja siis sama ring uuesti, hiljem karussellis veel kaks erinevat katset, aga siis üks katse korraga. Minu legendikartus läks üle kohe esimese kiiruskatse esimesel kilomeetril. Jooksis ilusti rütmi ja pidas väga hästi. Katse alguses ei olnud minul absoluutselt mingit aimu Kareli võistluskiirusest, seega oli katse lõpus aegasid vaadates päris põnev. Ja tulemus oli minu jaoks meeldivalt üllatav, kolmeteistkümne lõpetaja hulgas oli meil kolmas aega! Nii, et ralli tõotas veel põnevamaks minna. No põnevaks läks meil muidugi juba esimesel katsel, kui ca kolm kilomeetrit enne katse lõppu jõudsime järele eesstartinud leedukatele. Sõitsime siis mõnda aega sabas, kuni nad nägid ja meid mööda lasid. Kahe katse vahel käisin leedukatelt uurimas, et kas neil autol midagi viga. Ütlesid, et nad magasid ühe kurvi maha ja käisid natukene väljas, seega ei hakanud ma kohe teise katse vanemalt lisaminutit nuruma. Aga teisel katsel saime nad samuti kätte, õnneks ca kilomeeter enne finišit, seega ei pidanud enam mööda suruma. Igatahes küsisin ma seejärel uuele ringile võistluse juhilt lisaminuti. Aegasid vaadates, siis teisel ringil me neid kätte ei oleks saanud, küll aga näinud, sest olime neist ikkagi ligi minuti kiiremad. Teine katse peatati kümneks minutiks, sest poolakad olid Clio katusele ajanud ja selle keset rada parkinud. Meie aga sõitsime oma tempos ja püüdsime koostöös leida kiirust ja stabiilsust. Tasuks jällegi klassi kolmas aeg. Ees olid hullud saarlased, kes, nagu me hiljem teada saime, söövad tuhlist, notti ja kala, et nii kiired on :) Kusjuures, mehaanik käis saarlastelt veel uurimas, et mis see nott üldse on :))) seega on kuni maini menüüs ainult kartul, kaste ja kala :)

Kolmas ja neljas katse, mis olid esimese kahe kordused, läksid jälle tõusvas tempos, samas midagi olulist ei juhtunud. Mõlemalt katselt taas kolmandad ajad ja sai juba üpris selgeks, et kumbagi saarlast enam ei püüa. Pärast neljandat katset viisime auto regruppi ja saime ise 76 minutit puhata ja mängida. Mina muidugi marssisin terve hoolduspargi läbi ja lobisesin kõigiga. Karel kükitas hooldusbussis ja kurtis, et külm on. Ilm oli tõesti päris jube, niiske ja tuuline paari soojakraadiga. Samas sõita oli hea, üldse ei hakanud palav. Tegelikult ei hakanud soegi, käed oli stabiilselt jääs :) 

Kaido käis hoolduspausidel vaatamas, kas oleme mootoriga ilusti käitunud. Olime. 

Edasi suundusime uutele katsetele, mida sõideti karussellis ehk nii, et sõidad katse läbi ja siis kohe sama katse uuesti. Viiendal katsel ei saanud mina absoluutselt rütmi ja põhimõtteliselt kokutasin terve aja. Karel küll ütles, et ta sai aru küll, kuhu sõitma pidi, aga kindlasti on väga raske sõita, kui kõrval ebakindlus istub. Kuuenda katse eel püüdsin korralikult keskenduda ja muud mõtted välja lülitada. Mul on millegipärast ikka nii, et kui vahed eesolevate ja tagumistega on turvalised, siis ma ei suuda enam nö mulli minna. Mul peab ikka kogu aeg pingeline olema. Aga igatahes suutsin end kuuendal kokku võtta ja see katse läks meil vist üldse kõige paremini. Seda näitab ka aeg, sest kuigi me Sandrit kätte ei saanud, oli 1-sekundiline kaotus kilomeetrile kahanenud väga väikeseks. Ja see tegi muidugi rõõmsamaks. Kuuenda katse järel viis tee meid taas hooldusesse, kus lisaks kõigele muule ka lisatuled ette kruviti, sest viimased kaks katset tuli sõita pimedas.

Žikaan läks hästi. Kaasavara rahvaspordist :)

Ülesõit eelviimasele katsele läks päris kiireks, sest Haanja teed on hirmus kurvilised ja vastusõitjaid oli väga palju, seega ei saanud korralikus tempos liikuda. Napp jõudmine aga tähendas seda, et autost enne katset välja ei saanud. Ja see tähendas omakorda, et Karel hakkas peavalu kurtma. Seitsmes katse oli suhteliselt katastroof. Esiteks oli raske endal rütmi saada ja teiseks oli katsel mitmeid autosid raja ääres (kokku lausa 4-5), mis omakorda segasid. Ja kolmandaks oli pime :) Lisatuled võivad ju olla, aga läbi küngaste need ikka ei näita. Samas ei tohtinud me ise mingeid lollusi korraldada, et ilusti kolmandal kohal püsida. Ja talverallil piisab ühest liigselt lõigatud nurgast, et mitukümmend minutit hanges istuda. Vähemalt saime katse lõppu. Viimane katse läks paremini, lõpuks parandasime iseenda aega enam kui 10 sekundit. Aga sellel katsel elasime üle ka meie ralli kõige ärevama momendi, kui suurel kiirusel üle künka sõites sirge asemel seotud parem- ja vasakkurv olid. Peavalu oli Karelit nii palju häirinud, et ta enam mu sõnadele keskenduda ei suutnud ning kuulis kurvi liiga hilja (sel hetkel ma juba kordasin, ilmselgelt paanikas, et esimesele ütlemisele reaktsiooni ei järgnenud :) ). Aga Karel ei andnud alla ja hoidis auto rajal, nii et isegi mina kõrval hämmingus olin :) Ma jõudsin igatahes valli hinnates mõelda, kui kaua kaevamiseks aega minna võiks :)  Minu jaoks on siiani müstika, kuidas tal see üldse õnnestus. Terve auto oli käsi täis :)  Ja kusjuures, esimesena tulnud paremkurvis me ei puutunud isegi valli! Sealt ei olnud lõpuni enam palju sõita, aga Karel andis igatahes alla ja keeldus lõpuni võitlemast :)  Loomulikult oli ju ajaparandusest olulisem see, et me üldse lõppu jõuaksime. Ja lõpus olime taaskord klassi kolmanda ajaga, mis tähendas, et nüüd jääb üle vaid ilusti parc fermesse jõuda.

Enne holdingut ja poodiumit oli veel natukene aega. Kobisin autost välja, pakkisin end jopesse, mütsi ja kinnastesse, sest endiselt oli väga küll ning veel külmemaks läinud, ning lobisesin vanematega. Varsti kamandas Karel mind autosse tagasi, sest ta keelduvat üksi rallit lõpetamast ja kui ma vastu jonnin, siis pean karistuseks ise jala parc fermesse kõmpima. No kuulasin igaks juhuks sõna, sest sellise külmaga poleks küll tahtnud teise linna otsa kõmpida. Lõpetamine oli vahva, holdingus anti kommi (aitäh, Mare!), poodiumil šampused (aitäh, ema-isa!) ja siis ootas võistluse juht isiklikult keskuses lilledega (aitäh, Gabriel!). Niiiiiiiiiiiiii armas! Šampus maitses hästi ja minul oli küll siiralt hea meel lõpetamise ja poodiumikoha pärast. Minu jaoks oli olnud viimaste aastate üks raskemaid rallisid ja seda just põhjusel, et Lõuna-Eestis tuli lugeda uuele inimesele teistsugust legendi. Karel tundus pisut pettunud olevat, et saarlastele vastu ei saanud. Aga, Karel, hooaeg tuleb ära sõita, kogemusi koguda ja siis vaadata, kas saab vastu või ei saa   :)  Küll saama hakkab! Ja auto oli ju väga hea, sellega saab kindlasti kiiremini sõita :)

Aga stabiilsed olime küll :) Õigemini terve esikolmik, sest Torn võttis kõik katsevõidud, Sepp oli kõikidel katsetel teine ja meie kõikidel kolmandad. Aga meie kiituseks saab veel seda öelda, et kui me alustasime rallit 52. kohalt startides, siis pärast nelja katset olime tõusnud 26. kohale ning ralli lõpetasime 24. kohal. Seega 28! absoluutarvestuse kohta tõusime. Loodetavasti ei panda meid järgmine ralli enam nii taha startima. 

Autasustamisel anti karikad ka pihku ja pakuti söögiks head-paremat. Mina pidasin vist umbes kella üheni vastu, aga siis said kaks eelnenud magamata ööd võitu. Uni oli lõpuks ometi magus ja unenägudeta. Aga padi oli ikka kohutav :)

Ja niimoodi võiski hommikul kojusõit alati. Hoopis teistmoodi :)

AITÄH FOTOGRAAFIDELE PILTIDE EEST!

ILUSAT VABARIIGI AASTAPÄEVA!