Rallijutud: september 2014

2005. aasta 11. juunil istusin elus esimest korda rahvarallil kaardilugeja toolile. Peaks mainima, et suhteliselt hirmus tool oli, sest asus autospordi jaoks maailma kõige ebasobilikumas autos J Minu esimeseks rahvaralliautoks oli AZLK 2140 ja minu esimeseks piloodiks oli Olavi Pukk. 2014. aasta 20. septembril istusin viimast korda rahvarallil kaardilugeja toolile. Minu viimaseks rahvaralliautoks oli Opel Tigra ja piloodiks Olavi Pukk. Ring sai täis.

Sellest, kuidas ma üldse kõrvalistujaks sattusin, olen varem intervjuudes rääkinud, kuid olgu ka siinkohal siis ära mainitud, et vend sai selle eest kaks pudelit õlut, et väitis endal olevat selline õde, kes muust ei unista, kui kaardilugeja kohast J olles ise kategooriliselt Koeru rahvaralli järel keeldunud mossesse või ühessegi teise autosse uuesti kaardilugejaks minemast. Mina olin siis muidugi noor ja algaja rallientusiast, kogemustena kaasas vaid metsas fännamine, seebikaga tolmust piltide tegemine ning pasuna puhumine (siiani ei ole ma suutnud sellest normaalselt heli välja puhuda kusjuures). Võib-olla Tõnu jättis selle fakti Olavile tookord üldse mainimata J Igatahes „ei“ jäi minu suust tulemata.

Esimesest rahvarallist suurt midagi ei mäleta. Mossesid oli tollal väga palju, sellel konkreetsel võistlusel läks starti 45 meeskonda just nendel autodel. Katsed olid Harjumaal, näiteks sõitsime legendaarset Käesalu, samuti tänaseks unustusehõlma vajunud Jaanimäe ringi. Kindlasti oli võistlusel ka tore täpsuslõigukatse, kus punktist A punkti B õigel ajal etteantud keskmise kiirusega jõudmiseks oli kasutada arusaamatu legend, stopper ja jalgratta spidomeeter, sest isegi punkt B ei olnud ette teada. Igatahes oli vahva! Kiiruskatsed olid umbes kilomeeter pikad ja koosnesid tihti platsile paigutatud tünnidest, mille vahel oli võimalus näiteks jorjenit sõita. 2005. aasta oli rahvarallis mõnevõrra eriline, sest hooaja lõpuks oli see segunenud suuresti sportralliga. Näiteks olid autodes turvapuurid lubatud, samuti võis mootorit järele aidata. Ja hooaja lõpus lahvataski skandaal, mis muide end tänasel päeval sisuliselt kordab. Tookord lõppes nii, et 2006. aastal toimus ainult üks võistlus ja minu mäletamist mööda seejärel paar aastat üldse rahvarallis karikasarja ei peetudki. Ja mina lubasin suure suuga, et puurita autosse ma autospordivõistlusel enam ei istu.

2008. aastal sattusin siiani segastel asjaoludel EAL rahvaspordikomiteesse. Ju ma olin lihtsalt kõik juba oma küsimuste ja vaidlustega nii ära kurnanud, et neil oli lihtsam mind laua taha võtta J Ja 2009. aastal sattusin ka rahvarallis taas kõrvalistmele, sel korral oli autoks BMW M3 ja piloodiks Gert Aasmäe. Kui nüüd meenutada, siis vahepeal sai ka asenduse korras isegi kord või paar loetud kuskil. Igatahes koos Gerdiga võitsime aastatel 2009 ja 2010 rahvaralli karikavõistlused oma arvestusklassis ära. Kurvaks tegi ainult see, et kaheveolise autoga jäi absoluudi koht püüdmatuks, olime kahel korral võistluse lõppedes selles arvestuses neljandad. 2011. aastal vahetas Gert autot ning võistlesime neliveolise Mitsubishi Lancer EVOga. Esimesed sõidud selle autoga olid minu jaoks pettumus. Mis mõttes on see auto nii uimane ja rahulik? J BMW M3 oli olnud oluliselt agressiivsem ja vingem. Mina igatsesin kaheveolisesse tagasi, aga Gert harjus uue auto käitumisega ning hakkas vanadele olijatele teravamalt kandadele astuma. 2011 ja 2012 sõitsime ning saime kirja ka mõned kiiruskatsete võidud. Absoluudi võiduni ei jõudnud, kuid võistluste poodiumikohti tuli. Mina keskendusin eelkõige aga sportrallile, kus tegin alates 2008 kaasa täishooajad, tulles 2010. aastal Eesti meistriks ning 2011. ja 2012. Eesti meistrivõistluste hõbedale. 2013 oli võistluste mõttes rahulikum aeg. Sportrallis oli meil kehva hooaeg ning rahvarallis osalesin koos debüteeriva Raido Subiga Honda Civic Type-ril. Debüütaasta oli edukas, rahvarallis küll kokkuvõttes poodiumile ei jõudnud, sest meil jäi üks võistlus vahele, kuid Raido napsas juba esimesel aastal sprindilt hooaja karika. 2013. aasta kevadel valiti mind ka EAL rallikomitee esimehe kohale, mis viis mind rahvaspordist taas veidi kaugemale. ´

Käesolev aasta on minu jaoks veidi juubelihõnguline, nimelt on see kümnes hooaeg rahvaspordis kaarti lugeda. See oli ka üks põhjus, miks ma Olavile „jah“ ütlesin, kui ta küsis, kas tema „VANA hea kaardilugeja“ talle ikka lugema tuleb J Selle vana eest sai riielda J Ma olin tagasi alguses, istudes sama mehe kõrval, kes andis mulle väga olulised teadmised kaardilugemise olemusest ja õpetas, et hea kaardilugeja on see, kes lõpuks oma piloodi mõtteid ka loeb. Ma ei tea, kas ma Olavi mõtteid lugesin, aga seda ma teadsin küll, kuidas ta oma kohvi joob J Ja kui autost rääkida, noh, siis Opel pidi ju lääne mosse olema J Ja nii siis juhtus, et me 20. septembril koos autosse istusime ja Lääne-Eesti rahvaralli II osalesime.

Meie arvestuses startis 15 meeskonda. Võistluse lõppedes platseerusime uhkelt esikümnesse J Ise jäime rahule. Kogu võistlus oli olnud puhas fun ja absoluutselt pingevaba. Olavi küll väitis, et tal olla ikka korralik rallitunne sees, aga seda põhjustas ilmselt pikk ralliradadelt eemalolek. Ja lõpuks ta tunnistas, et sportrallit rahvaralli vastu küll kunagi vahetama ei hakkaks. Ma usun teda J Võistlus ise oli lahe, no täpselt selline, nagu üks rahvaralli oma olemuselt olema peabki. Ma pole vist ühelgi sportrallil ka nii palju loksutada saanud. Ja no kinni polnud ka ju kuskilt hoida ning turvavöö ja tavaiste ei ole selliseks asjaks mõeldud J Samal õhtul oli ka kogu rahvaspordi hooaja lõpetamine. Õnnesoovid parimatele!

Olen käinud välja lubaduse, et see oli minu jaoks viimane rahvarallivõistlus. Ma ei julge küll 100% väita, et nii ongi, kuid täna olen selles suuresti veendunud. Kedagi küll halvustamata, kuid rahvaralli on minu jaoks ammendunud. Ma ei tunne seda adrenaliini, mida pakub sportralli ega mingisugust võistlusnärvi. Ma olen stardis täiesti rahulik, isegi pulss ei tõuse ja see ei motiveeri mind. Lisaks on selle spordiala sisekliima ka vastumeelsemaks muutunud. It’s time to move on või noh, it’s time to move away. Ei mingit draamat, kusjuures J

Aitäh teile, kes te olite mu selja taga ja kes te suutsite mind kõrvalistujana välja kannatada!

Mis edasi?

2015 on minu jaoks veel kaugel J

Saaremaaks on sel korral aga hoopis huvitavad plaanid, mis on otsapidi ka juba avalikud J

SS2/3. Opel Tigra ja Olavi Pukk. Vähemalt piloot tundub pingutavat :)

Rally Estonia järel oli veel 84 meistrivõistluste punkti jagamata, seega ei olnud meie edu üldse kindel, mis tähendas, et augusti lõpus tuli auto ja asjad kokku pakkida ning Lätti rallit sõitma minna. Eesti meistrivõistluste viies etapp, Kurzeme ralli, sõideti 29.-30.08. Liepaja lähistel Lätimaal.

See, et meie osalemine kindel on, selgus lõplikult alles rallinädala teisipäeva lõuna ajal (ei midagi uut siin päikese all), seega tuli mul teisipäeval käia Haapsalus istme järel (SUUR AITÄH, ERIK!), osaleda kohustuslikul koosolekul, viia iste mehaaniku juurde Viimsisse, jõuda kella viieks patsipunumisse ja kella kuueks koosviibimisele sõbrannadega, samuti õhtul asjad pakkida ja muid ettevalmistusi teha. Põhimõtteliselt kõik õnnestus, kuigi mina ei ole mitte kunagi hea ajaplaneerija olnud.

Läti poole panime punuma juba kolmapäeval. Mina sokutasin end Andruse ja Alo autosse ning suutsin nad sõidetud 560 kilomeetriga suhteliselt surnuks lobiseda J Aga ralli ajal nad õnneks nii palju taastusid, et tagasi sõitsime samuti koos. Sõit oli tõesti pikk ja väsitav, seega oli ainuõige otsus kolmapäeval tulla, muidu oleks end neljapäeval kirjutamise ajal päris ära kurnanud, kui ööd ei oleks vahele jäänud. Nii, et kohale saime me ilusti. Liepaja on iseenesest ilus linn ka, umbes selline Tartu-Pärnu suurune. Tavaliiklus on Lätis siiski kummaline, sest mulje jäi selline, et kui 90 km/h on lubatud, siis sõidetakse kas 70 km/h või 140 km/h. Samuti on punane tuli lätlastele küll üsna suvaline asi, mida üldjuhul järgima ei pea J Hotell, mis juttude järgi olevat seal linnas suurim, oli küll ilusti puhas ja viisakas, aga sama raha eest saab Eestis ikka oluliselt paremas hotellis ööbida. Aga üldse ei virise tegelikult, sest magada saime normaalselt ning toit oli ka täiesti söödav.

Ralli algas meie jaoks neljapäeva hommikul dokumentide kontrolliga. Lätis on kombeks nii, et dokumentide kontrolli tuleb endale aeg broneerida, justkui arsti juurde. Ainult, et oma ajas nii-öelda laua äärde saada on keeruline, sest kohalikud väga graafikust kinni ei pea. Õnneks kamandas vahepeal korraldaja trügijad järjekorrast minema, et graafikujärgsed õigel ajal jaole saaksid. Saime siis hunniku pabereid, kleepse ja raamatuid kätte, samuti varustati meid gps-jälgimissüsteemiga, et me juba kirjutamise ajal korralikud oleksime ning saadeti rajale. Kirjutamine oli tehtud hea graafikuga, kõikide katsetega oleks võinud tutvuda ka ainult reede hommikul, kuigi siis ilmselt oleks läinud kiirustamiseks. Meie käisime neljapäeval metsas ära ning reede hommikuks jäi vaid kolm korda sõidetav linnakatse.

Kirjutamine läks üldjoontes hästi. Teed olid täiesti normaalsed ja päris heas korras ning profiililt huvitavad. Eks see aitas ka kaasa, et me ei olnud kunagi varem Kurzeme rallil osalenud. Kaks aastat tagasi käisime Lätis Madona rallil, aga see on hoopis teises piirkonnas. Raskemaks tegi asja linnas näiteks see, et legendis ei olnud kirjas tänavate nimesid, aga õnneks on meil rallikas ka trip, seega päris eksimist ei kartnud. Enese rahustamiseks sõitsime siiski eelnevalt läbi ka marsruudi hoolduspargist poodiumile- 1. katsele- hooldusparki. Noh, et seal Liepaja vanalinnas ennast kuhugi ühesuunalisele pärast kinni ei sõidaks. Kirjutamise ajal tundus, et enamus katsetest on hea rütmiga ning lihtsamini loetavad, samas ralli pikim, ligi 23-kilomeetrine üheksas kiiruskatse oli väga tiheda tempovahetusega. Nii et kokkuvõttes meile katsed meeldisid. Muidugi see linnakatse, mida tuli lausa kolm korda sõita (ralli kaks esimest ja viimane katse, kusjuures viimasel korral veel kahe ringina), oli selline tüüpiline „võid võita vähe, aga kaotada palju“ kahe trampliini ja hunniku asfaldirantide ning äärekividega. Iseenesest idee oli hea, et viimase katse stop on poodiumil ja kogu katse rahvale jälgitav, aga mida polnud, oli rahvas. Üldse oli raja ääres väga vähe pealtvaatajaid. Kohe ikka väga vähe.

Tehnilisel ülevaatusel oli tõrkeid. Aga eks see on alati nii, et välismaalasi rohkem nö kiusatakse, kuigi osad kiusud kergelt muigama panevad J Aga lõpuks pidi tunnistatama, et meil siiski korralik auto ja tuleb rajale lubada. Ja niimoodi me siis reede õhtupoolikul startisimegi.

Ahjaa, kuivõrd leidsin legendist ühe kummalise asja, mis juhendiga ei klappinud, otsustasin igaks juhuks Juhanilt, kes žüriis tööd tegi, üle täpsustada. Lätlased olid üritanud teha esimese päeva õhtul flexi service-i, mis tähendab siis hooldust, mille sisenemis- ja väljumisaja võid sa põhimõtteliselt ise valida ning mehaanik võib seejärel auto kinnisesse parki tagasi viia. Ette on antud maksimumajad ja kohustuslik üldine lõpuaeg. Ühesõnaga, selline tore asi, et kui soovid auto juures midagi teha, saad asjad enne auto toomist ette valmistada ning aega ratsionaalselt kasutada. Läti legendis oli aga niimoodi asi kokku pandud, et sisenemisaeg oli ajatabeli järgne ehk kohustuslik ning kuivõrd väljumiseks oli enne kinnist veel üks AKP, millesse varem saabumine keelatud oli, tähendas reaalsus seda, et tegemist oli täiesti tavalise kohustusliku pika hoolduspausiga, mitte flexi service-iga. Arutasime Juhaniga selle samuti läbi ning jõudsime järeldusele, et kui korraldaja bülletääniga flexist väljumise AKP-d varem saabumisega lubatuks ei tee, tulebki kõigil hoolduses ilusti 45 minutit ära olla. Juhan rääkis korraldajatega ning anti bülletään, et võib siiski varem hoolduse lõpetada. Muidugi tuli nüüd jälle seda silmas pidada, et mehaanik autot viia ei või, sest läbida tuli kaks AKP-d, aga mehaanik ei või ajakaarti võtta, kuigi anda võib. Ühesõnaga keeruline J ning seda saab nimetada puhtaks bürokraatiaks. Lippasin hoolduspargis enamus eestlasi ka läbi, kes silma jäid ja seletasin asja ära, et keegi kogemata endale asjatut ajakaristust kaela ei saa. Aga siin ma pean küll meelde tuletama, et kallid rallisõitjad, te peate hakkama juhendeid lugema! J Ei võta kaua aega ega palju pingutust, et lugeda läbi mõned leheküljed olulist tekst. Siiralt. Teie endi pärast ja kaitseks.

Paberimajandus korras suundusime poodiumile, mis oli üles seatud Liepaja vanalinna. Täitsa pidulik värk, aga taaskord väga vähe pealtvaatajaid. Poodiumil oodates tabas meid halb üllatus, esimene parem rehv oli tühi! Mitte küll täitsa töss, aga rõhku sees vaid 1. Ja aega vahetada ei olnud, seega tuli esimesed kaks katset, pisut alla 2-kilomeetrine miki-hiir sõita kolme rehviga. Esimese katse stardis oli rõhku rehvis alles veel 0,8. Nalja sai kohe esimese ja teise katse vahel, kui me oma stardijoont ootasime. Nimelt oli meie ees startinud vahi alles joonel, kui tema ja meie vahele kaks täiesti tavalist autot sõitsid ja end Vahi järele rivvi võtsid. Kulus umbes minut enne, kui kohtunikud ja turvajad aru said, et tegemist ei ole üldse võistlusautodega, vaid rajale eksinud kohalike elanikega ning nad sealt kiirelt minema ajasid. Õnneks olid 1-2 katse lühikesed, linnas ning selline vigursõit, seega saime tühjeneva rehviga hakkama, kuigi natukene segas sõitu küll, vajus nii-öelda läbi. Pärast kimasime hooldusesse ja saime uued terved rehvid alla. Esimeselt katselt saime kirja neljanda ja teiselt katselt teise aja, kahe katse järel kaotasime esimesele 3,28 sekundit ning olime teised. Veel ei kurvastanud, miki-hiir pole kunagi meie teema olnud, eriti selline, kus kaks trampliini on, mida teadupärast Type-R ju hirmsasti armastab, kohe nii, et tahab nina ees suurest rõõmust maasse kaevuda. Kahe katse järel siis hooldus ja edasi suundusime juba metsa. Ilm oli ilus ja selge, seega me lisatulesid ei vajanud. Ajaliselt saime ka enne kõik katsed sõidetud, kui üldse hämarduma hakkas. Viimased jäid vist siiski juba pimedasse sõitma.

Kolmas katse oli samuti lühike, pisut alla 5 kilomeetri hästi ilusal kruusateel ja selline mõnusa rütmiga looklev metsakatse. Mina olin selleks ajaks juba sooja saanud, aga Kristo kurtis, et täielik anna kannatust katse oli, et ta pidurdas rohkem kui gaasi vajutas. Seda näitas ka katse aeg, saime kirja alles neljanda aja ja kukkusime ka arvestuses neljandaks, kaotades liidrile üle kuue sekundi. Natukene tuli üllatus ka luuavarrest, kuigi see oli mingil määral oodatav. Nimelt olid kohalikud väga kiired. Kui muidu rallidel omavaheline võistlus siiani alati meie kasuks on olnud ja seda päris korraliku eduga, siis nüüd saime ise juba peaaegu 2 sekundit kilomeetrile peksa. Tuli hakata end kokku võtma ja keskenduma.

Neljas ja viie katse olid samuti korduvad. Katsel ka Läti rallide kuuldavasti üks (kuri)kuulsamaid trampliine, selline üle tee hüpe, kusjuures teed omavahel nihkes on. Panime siis ilusti kirja, kust peale tuleb minna ja kuhu hüpata ja et ikka ilusti pidurdada ka. Noh, Kristo pidurdaski, aga ikka suutsime natukene liiga pika hüppe teha ja maanduda tahtis Honda juba Jaapanisse. Või ajas Kristo ise segi ja arvas, et tegemist on odaviskega? J Aga enda kiituseks pean seda mainima, et ma olin autos hüppe ajal täiesti vait, ei piiksunud kordagi, et hirmus on või muud sellist. Kristo muidugi väitis, et ma olla tahtnud vist autost välja hüpata enne ja siis lõpuks pea ära pööranud, aga ise ma seda ei mäleta. Hirmu mäletan J Trampliinitõrge on küll kergelt vähenenud ja pärast Kurzeme rallit kindlasti veel, kuid kadunud ei ole ja see teeb kurvaks. Nii, et siinkohal üleskutse, kui keegi teab, kuidas ma trampliinitõrkest üle saan ja suudab seda ka garanteerida, siis olen nõus vist enam-vähem kõike proovima. Seega andke aga teada. Neljandalt katselt saime kirja katsevõidu ja suutsime vahet esimestega 4 sekundit vähendada, kokkuvõttes olime siiski alles neljandad. Viiendal katsel pidurdasime trampliinil rohkem ja kukkusime normaalselt, katselt saime taas võidu ning läksime sellega ka arvestust tohutus suure, tervelt 0,82 sekundilise, eduga juhtima J Vähemalt nii paljugi rõõmu. Muidugi hiljem selgus, et mitte meie ei olnud kiiremaks saanud, vaid lätlased aeglasemaks jäänud, sest neil õnnestus endale kapott näkku lennutada ja seejärel tuli katkise esiklaasiga sõita. Hoolduses saime mehaanikutel riielda. Nemad olid ilusti auto korda teinud, aga meie lähme metsa ja hüppame selle katki. Õnneks muidugi väga katki ei läinud, ainult mingi asja, mille nime ma ei suuda meenutada, olime lahti hüpanud. Auto tehti taas korda. Ja mehaanikud lugesid sõnad peale, et me metsavahel ilusti käituksime, eriti kuna neil oli meid võimalik kogu aeg online-is reaalajas jälgida. GPS-süsteem on selles suhtes tore, et ka kodused saavad sind kogu aeg jälgida, kuigi see pidi päris närvesööv olema J seega näiteks minu ema ja isa sellest loobusid ja ainult katsete aegasid vaatasid. Pidi tervislikum olema J Ööseks panime auto koos saatusekaaslastega kinnisesse parki tudule.

Hommik algas mõistlikul ajal. Sai ilusti kella kuueni tududa (und lihtsalt ei olnud, minul oli sel korral unega üldse pahasti, seega magasin iga öö ainult umbes 3-4 tundi) ja siis rahulikult hommikukohvi nautida. Hommikul tuli suunduda kohe katsele, mida hiljem kordusena (kuigi pisut pikemana) veel sõideti. Ja selle katse kohta rääkisid need, kes ka eelmisel aastal Kurzemel osalesid, et tegemist äärmisel keeruka ja üllatusrohke katsega. Ülesõit sinna oli ligi 50 kilomeetrit pikk, seega suutsin mina korralikult uniseks jääda. See ühtlane jõmin kohe ajab une peale hullusti ning kuues katse oli tõesti äratuseks hea. Lugeda oli keeruline, tempovahetusi oli mitmeid ning need ei tulnud üldse niimoodi loogiliselt, nagu näiteks Saaremaal Undva katsel. Tempomuutused olid oluliselt tihedamad. Katse alguses tundus, et lugemine saab robotlik olema, mis tavaliselt ka Kristot häirib, kuid siis suutsin end õnneks umbes kolmandiku peal kokku võtta ja rütmi saada. Kristo ütles, et tal oli ise ka terve katse kuidagi väga ettevaatlik olnud, mistõttu pidurdusmaad väga pikad. Seda näitas ka aeg, kaotasime võitjatele kaheksa sekundit ja kukkusime arvestuses kolmandaks. Oli selge, et järgmised katsed tuleb end kokku võtta ja korralikult pingutama hakata.

Seitsmendal see õnnestuski, saime katsevõidu ning läksime arvestust ka taas juhtime. Aga vahe teise kohaga oli kõigest pisut üle 3 sekundi. Samas pean siinkohal ütlema, et meile tegelikult sobib, kui on selline sekund-sekundis sõit, siis suudame mõlemad ilusti keskenduda ja rütmis olla. Minule mõjub see, kui vahe järgmisega minutites on ja turvaliselt sõitma peab, eriti laastavalt. Keskendumine on täiesti null, rütm Jaapanis ning enesetunne vastik.

Kaheksas, üheksas ja kümnes katse läksid samuti võidukalt ning kümnenda katse lõpuks olime suurendanud edu 22-sekundiliselt. Kümnendalt ehk powerstage-ilt saime ka maksimaalsed lisapunktid. Kümnes oli ka ainus metsakatse, millel vihma saime, aga õnneks nii vähe, et ei häirinud. Tee oli ka ainult kohati libe. Kõige ärevam hetk oli kaheksandal katsel, kui ühte vasakkurvi liiga palju lõigatud sai ja auto tagaots esimesest mööda sõita proovis. Õnneks jäi selles võistluses Kristo võitjaks. Hiljem tunnistas küll, et ta oli kindel, et nüüd on minek ja üldse mitte finiši, vaid katuse suunas J Mina muidugi ei pannud kogu situatsiooni katse ajal üldse tähelegi J olin vist korralikult mulli sisse saanud.

Üheteistkümnes katse oli siis taaskord miki-hiir Liepaja linnas. Ja kuivõrd sõideti topeltring, oli ka stardiviis teistsugune. Taaskord, rallisõitjad, see jutt oli juhendis kõik kirjas J Palun-palun-palun lugege võistlusjuhendeid ja mitte minu, vaid ikka iseenda pärast. Sellel katsel tibutas ka kergelt vihma ning ees ootasid kaks toredat trampliini. Enne jäigi rääkimata, et esimene oli kohe stardisirgel ja kunstlikult ehitatud, teine oli pika paremkurvi lõpus ja mingil määral vist isegi statsionaarne. Kunstlikult ehitatud trampliin oli päris hästi tehtud, tõusunurk normaalne ja pealesõidu pikkus ka mõistlik. Ei hüpanudki otse ninapidi kosmosesse, et siis kivina alla kukkuda. Nina peale viskas küll ning pidurdama pidi ka, aga vähemalt jäime ellu. Hirmus oli muidugi see, et 2,midagi kilomeetri peale oli NELI trampliini! Kujutate ette?! Kohe pärast katse finišit oli lõpupoodium ning kinnine park. Enne viimasesse sisenemist tuli tagastada ka gps-kast, anda intervjuud ja jälgida, et nüüd siis viimasesse AKP-sse hiljaks ei jääks. Ma võisin välja näha nagu peata kana J Aga tegelikult oli ikka krdi (vabandust J) hea tunne kinnises autost välja tulla J Me olime selle ralli omas arvestuses võitnud! Ja suurepärase üllatusena tuli ka see, et ralli arvestuses grupis 2WD (kus koos kõik kaheveolised, va R) saavutasime M3-de järel ja ka mõne ees KOLMANDA koha! Mida veel tahta J

Edasi kiirustasime hotelli pesema ja riideid vahetama, et autasustamisele jõuda. Autasustamine oli, noh, kuidas öelda, nii ja naa. Aga polnud ka hullu midagi, saime ägedad metallist karikad ning šampused. Seejärel…… tuli hommik J Mõnele kergem, mõnele mitte nii kerge J. Mina sain kojusõidul tagaistmel edasi tududa J Liepajast lahkusime igatahes heade emotsioonidega, ralli oli olnud pingeline (aitas kaasa ka see, et võõrkeelne), katsed uued ja huvitavad ning korraldus hea. Ja punktitabel tõi rõõmu…. Jah, tehtud! J

Mis edasi? Veel ei tea. Tartu rallini on kaheksa päeva (miks mitte ometi 80?). Võib-olla osaleme, on ju tegemist uue ja huvitava võistlusega, samuti tundub meie klassis hea konkurents olevat. Saaremaal tahaks ka ju nagu ikka sõita. Eks näis, eks näis.

Aitäh, Sven ja Tõnu suurepäraselt ettevalmistatud auto ja väga hea hoolduse eest! Aitäh, Erik, võiduka istme eest! Aitäh, ema ja isa, et te kodus närveldades vastu pidasite! Aitäh kõikidele, kes meile pöialt hoidsid! Aitäh, Kristo, et sa mind endiselt välja suudad kannatada! J

Fotograafidele kniks suurepärast mälestuste eest!