2005. aasta 11. juunil istusin
elus esimest korda rahvarallil kaardilugeja toolile. Peaks mainima, et
suhteliselt hirmus tool oli, sest asus autospordi jaoks maailma kõige
ebasobilikumas autos J Minu esimeseks rahvaralliautoks oli AZLK 2140 ja
minu esimeseks piloodiks oli Olavi Pukk. 2014. aasta 20. septembril istusin
viimast korda rahvarallil kaardilugeja toolile. Minu viimaseks rahvaralliautoks
oli Opel Tigra ja piloodiks Olavi Pukk. Ring sai täis.
Sellest, kuidas ma üldse
kõrvalistujaks sattusin, olen varem intervjuudes rääkinud, kuid olgu ka
siinkohal siis ära mainitud, et vend sai selle eest kaks pudelit õlut, et
väitis endal olevat selline õde, kes muust ei unista, kui kaardilugeja kohast J
olles ise kategooriliselt Koeru rahvaralli järel keeldunud mossesse või
ühessegi teise autosse uuesti kaardilugejaks minemast. Mina olin siis muidugi noor ja algaja rallientusiast, kogemustena
kaasas vaid metsas fännamine, seebikaga tolmust piltide tegemine ning pasuna
puhumine (siiani ei ole ma suutnud sellest normaalselt heli välja puhuda
kusjuures). Võib-olla Tõnu jättis selle fakti Olavile tookord üldse mainimata J
Igatahes „ei“ jäi minu suust tulemata.
Esimesest rahvarallist suurt
midagi ei mäleta. Mossesid oli tollal väga palju, sellel konkreetsel võistlusel
läks starti 45 meeskonda just nendel autodel. Katsed olid Harjumaal, näiteks
sõitsime legendaarset Käesalu, samuti tänaseks unustusehõlma vajunud Jaanimäe
ringi. Kindlasti oli võistlusel ka tore täpsuslõigukatse, kus punktist A punkti
B õigel ajal etteantud keskmise kiirusega jõudmiseks oli kasutada arusaamatu
legend, stopper ja jalgratta spidomeeter, sest isegi punkt B ei olnud ette
teada. Igatahes oli vahva! Kiiruskatsed olid umbes kilomeeter pikad ja koosnesid
tihti platsile paigutatud tünnidest, mille vahel oli võimalus näiteks jorjenit
sõita. 2005. aasta oli rahvarallis
mõnevõrra eriline, sest hooaja lõpuks oli see segunenud suuresti sportralliga.
Näiteks olid autodes turvapuurid lubatud, samuti võis mootorit järele aidata.
Ja hooaja lõpus lahvataski skandaal, mis muide end tänasel päeval sisuliselt
kordab. Tookord lõppes nii, et 2006. aastal toimus ainult üks võistlus ja minu
mäletamist mööda seejärel paar aastat üldse rahvarallis karikasarja ei
peetudki. Ja mina lubasin suure suuga, et puurita autosse ma
autospordivõistlusel enam ei istu.
2008. aastal sattusin siiani
segastel asjaoludel EAL rahvaspordikomiteesse. Ju ma olin lihtsalt kõik juba
oma küsimuste ja vaidlustega nii ära kurnanud, et neil oli lihtsam mind laua
taha võtta J
Ja 2009. aastal sattusin ka rahvarallis taas kõrvalistmele, sel korral oli
autoks BMW M3 ja piloodiks Gert Aasmäe. Kui nüüd meenutada, siis vahepeal sai
ka asenduse korras isegi kord või paar loetud kuskil. Igatahes koos Gerdiga
võitsime aastatel 2009 ja 2010 rahvaralli karikavõistlused oma arvestusklassis
ära. Kurvaks tegi ainult see, et kaheveolise autoga jäi absoluudi koht
püüdmatuks, olime kahel korral võistluse lõppedes selles arvestuses neljandad.
2011. aastal vahetas Gert autot ning võistlesime neliveolise Mitsubishi Lancer
EVOga. Esimesed sõidud selle autoga olid minu jaoks pettumus. Mis mõttes on see
auto nii uimane ja rahulik? J BMW M3 oli olnud oluliselt agressiivsem ja vingem.
Mina igatsesin kaheveolisesse tagasi, aga Gert harjus uue auto käitumisega ning
hakkas vanadele olijatele teravamalt kandadele astuma. 2011 ja 2012 sõitsime
ning saime kirja ka mõned kiiruskatsete võidud. Absoluudi võiduni ei jõudnud,
kuid võistluste poodiumikohti tuli. Mina keskendusin eelkõige aga sportrallile,
kus tegin alates 2008 kaasa täishooajad, tulles 2010. aastal Eesti meistriks
ning 2011. ja 2012. Eesti meistrivõistluste hõbedale. 2013 oli võistluste
mõttes rahulikum aeg. Sportrallis oli meil kehva hooaeg ning rahvarallis
osalesin koos debüteeriva Raido Subiga Honda Civic Type-ril. Debüütaasta oli
edukas, rahvarallis küll kokkuvõttes poodiumile ei jõudnud, sest meil jäi üks
võistlus vahele, kuid Raido napsas juba esimesel aastal sprindilt hooaja
karika. 2013. aasta kevadel valiti mind ka EAL rallikomitee esimehe kohale, mis
viis mind rahvaspordist taas veidi kaugemale. ´
Käesolev aasta on minu jaoks
veidi juubelihõnguline, nimelt on see kümnes hooaeg rahvaspordis kaarti lugeda.
See oli ka üks põhjus, miks ma Olavile „jah“ ütlesin, kui ta küsis, kas tema „VANA
hea kaardilugeja“ talle ikka lugema tuleb J Selle vana eest sai
riielda J
Ma olin tagasi alguses, istudes sama mehe kõrval, kes andis mulle väga olulised
teadmised kaardilugemise olemusest ja õpetas, et hea kaardilugeja on see, kes
lõpuks oma piloodi mõtteid ka loeb. Ma ei tea, kas ma Olavi mõtteid lugesin,
aga seda ma teadsin küll, kuidas ta oma kohvi joob J Ja kui autost rääkida,
noh, siis Opel pidi ju lääne mosse olema J Ja nii siis juhtus, et
me 20. septembril koos autosse istusime ja Lääne-Eesti rahvaralli II osalesime.
Meie arvestuses startis 15
meeskonda. Võistluse lõppedes platseerusime uhkelt esikümnesse J
Ise jäime rahule. Kogu võistlus oli olnud puhas fun ja absoluutselt pingevaba.
Olavi küll väitis, et tal olla ikka korralik rallitunne sees, aga seda
põhjustas ilmselt pikk ralliradadelt eemalolek. Ja lõpuks ta tunnistas, et
sportrallit rahvaralli vastu küll kunagi vahetama ei hakkaks. Ma usun teda J
Võistlus ise oli lahe, no täpselt selline, nagu üks rahvaralli oma olemuselt
olema peabki. Ma pole vist ühelgi sportrallil ka nii palju loksutada saanud. Ja
no kinni polnud ka ju kuskilt hoida ning turvavöö ja tavaiste ei ole selliseks
asjaks mõeldud J
Samal õhtul oli ka kogu rahvaspordi hooaja lõpetamine. Õnnesoovid parimatele!
Olen käinud välja lubaduse, et
see oli minu jaoks viimane rahvarallivõistlus. Ma ei julge küll 100% väita, et
nii ongi, kuid täna olen selles suuresti veendunud. Kedagi küll halvustamata,
kuid rahvaralli on minu jaoks ammendunud. Ma ei tunne seda adrenaliini, mida
pakub sportralli ega mingisugust võistlusnärvi. Ma olen stardis täiesti
rahulik, isegi pulss ei tõuse ja see ei motiveeri mind. Lisaks on selle
spordiala sisekliima ka vastumeelsemaks muutunud. It’s time to move on või noh,
it’s time to move away. Ei mingit draamat, kusjuures J
Aitäh teile, kes te olite mu
selja taga ja kes te suutsite mind kõrvalistujana välja kannatada!
Mis edasi?
2015 on minu jaoks veel kaugel J
Saaremaaks on sel korral aga
hoopis huvitavad plaanid, mis on otsapidi ka juba avalikud J
SS2/3. Opel Tigra ja Olavi Pukk. Vähemalt piloot tundub pingutavat :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar