Pilt ütleb rohkem

 

 

 

Hommik hoolduspargis. Kõik on vaikne ja rahulik. Honda puhkab ja meie üritame tegevust leida, sest väga harjumatu on, et ralli algab meie jaoks alles kell 13.12.

 

Esimesel kiiruskatsel on ka üks ärev moment, kui trampliinile järgnenud täisnurkne kurv jõuab kätte oluliselt kiiremini kui legendis kirjas. Hiljem tõdeme, et tegelikult peaks ju kõiki kurve niimoodi sõitma :)

 

Ilm oli kuum ning vaatamata sellele, et Harju ralli ajal olid temperatuurid kõrgemad, kurtis Kristo juba enne katset, et higi voolab. Igasugune veekogu tundus päästerõngana, mida aga kahjuks kasutada ei saanud.

 

 

Katsetel oli mitmeid žikaane ja takistusi, kuid vaatamata sellele sõideti välja siiani suurimad katsete keskmised kiirused. Lõuna-Eesti omapära.

 

 

Enne viimast kahte katset oli edu järgmiste ees juba üpris kindel, seetõttu oli eriti raske keskenduda ja rütmi leida. Mina olin viimasel katsel lausa kohutav ning suutsin legendis järje kaks korda päris ära kaotada. Kristo küsis pärast katset, et miks ma teda viimasel üksinda võitlema jätsin. Kaotasime kaks powerstage punkti. Teele tunneb süüd.

 

 

Kahel viimasel katsel tuli võidelda ka tolmu ning päikesega. Eelviimase katse start viibis 30 minutit ning selle ajaga oli tuul täiesti kadunud ja päike oluliselt madalamale vajunud. Teipisime klaasi, kuid abi palju ei saanud.

 

 

Võidurõõm ja väsimus. Poodiumile pääsemist tuli väga kaua oodata. Ootamist tuli veel, autod saime kinnisest kätte alles 00.20. Klubisse jõudsime pisut enne sulgemist :)

 

 

Tulemusi tegid sel korral lätlased. Ametlikud on tavapärasest harjumatumal kujul, kuid tulemustest leiab sellise põneva tabeli. Progressi oli.

 

 

Pikk ja magamata ööd sai hommikul kingitud šokolaadiga tagasi teha. Fännid on toredad!

 

Seis on hea, kuid kindlat ei ole veel miskit. Kolm rallit ootavad sõitmist ja pingutamist. Konkurents on tugev.

 

 

Trügisime korraks ka suurte poiste mängumaale. Tore on olla absoluutarvestuse esimene kaheveoline auto ja seda kõrgel viiendal kohal. Stabiilsus tagab punktid.

 

 

 

No hea küll, saate siis selle jutu ka :)

 

17. juulil jõudis kätte päev, mida tõsine rallifänn pikka aega oodanud oli, Eestis toimus esimene Euroopa meistrivõistluste etapp. 17.-19. juulini sõideti Lõuna-Eesti teedel Rally Estonia 2014. Lisaks ERC võistlusele sõideti sama võidusõidu sees (õigemini järel) ka Eesti autoralli meistrivõistluste neljas etapp (kiiruskatsed 10-15), millel ka meie osalesime. Miks me ei sõitnud kaasa kogu Rally Estoniat? Mõtlesime sellele, kuid olukorras, kus juhtisime meistrivõistluste arvestust ja seal arvesse minevad katsed sõideti alles viimastena, ei tundunud risk proportsionaalne. Ilmselt arvasid samamoodi ka näiteks paljud juuniorid ja teisedki sõitjad, kes mitmed kinnitasid, et kui Eesti MV oleks alanud koos ERC-ga ja lihtsalt varem lõppenud, oleks ERC-s rohkem sõitjaid olnud. Aga oli, nagu oli. Nii, et meie sõitsime siis kiiresti ainult laupäevasel päeval. Reedel käisime kirjutamas. Kahju oli muidugi ka sellest, et isegi ajal, mil meil kirjutamises paus oli, toimus ERC-s just pikem hooldus, seega ei saanud isegi ühtegi katset samal ajal vaatama minna.

 

Meie jaoks algas ralli reede hommikul Tartust. Alguses arvasin, et olen juhendist mingi vale aadressi meelde jätnud, sest võistluskeskus oli autosalongi ära peidetud ning ma suutsin enne kahest valest uksest sisse kõmpida, kui õige leidsin J Saime paberid korda ning kaasa ka gps-kasti, mis tuli juba recce autosse panna, et korraldajal oleks võimalik jälgida tutvumise korrast kinnipidamist. Mõistlik. Kahju ainult, et mõni rahakott arvas ikka, et piirangud talle ei kehti. Samas tuleb tunnistada, et maanteel 90 km/h sõites oled sa ülejäänud liiklusel korralikult jalus.

 

Kirjutamine oli väsitav, pikk päev ja korralik kuumus. Lisaks künkad ja mättad, mis mul autos istudes ja kirjutades südame pahaks ajavad. Ja kui siis veel raputab ka, nii et koledad tähed tulevad, on vingumine varnast võtta. Aga noh, vähemalt saime kirjutatud. Katsed tundusid väga kiired ning vaid ühte ei olnud me varem sõitnud. Ööseks sõitsin vanemate juurde Viljandisse, sest õhtu lõppes normaalsel ajal ja ralli ise algas alles laupäeval pärast lõunat. Tuttavas voodis on alati parem magada, kui võõras hotellis. Lisaks oli kallil isal sünnipäev! PALJU ÕNNE, ISA! Kahtlaselt pingevaba oli ka olla. Samas Kristo ütles, et tal on rallinärv juba mitu päeva sees.

 

Laupäeva hommikul kell 9 Viljandis ärgates ehmusin kõigepealt ära, sest kell oli ralli alguseks harjumatult palju ja mõtlesin, et kas tõesti olen ise kuskil midagi segi ajanud ja vale aega vaadanud. Kõik oli siiski õige ja kell 11.30 Otepääle jõuda oli täiesti normaalne. Kristo oli juba enne 10 kohal olnud sama tundega, et midagi peab ju valesti olema, et ralli veel alanud ei ole. Aga kõik oli tõesti õige ja meie startisime oma esimesse AKP-sse alles kell 13.12. Pisut üle tunni ülesõitu ning lõpuks sai hakata ka natukene kiiremini liiklema. Esimene katse oli täiesti trennikas, no meil kohe on nii, et rallide vahel autoga liigelda ei jõua ning ralli alguses ei saa seepärast üldse vedama. Kirja läks neljas aeg. Sellel katsel oli ka meie ralli kõige ärevam hetk, kui legendis oli trampliini järel kirjas vahemaana 70 meetrit ja seejärel täisnurkne kurv, kuid sõidu ajal juhtus see, et trampliin oli pikk ning nukast tripitud vahemaast oli kurvi nähes alles jäänud oluliselt vähem kui 70 meetrit. Ära mahtusime. Ise veel pärast arutasime, et noh põhimõtteliselt peaks kõiki kurve niimoodi sõitma J Järgmisena tuli sõita ralli kõige pikemat, ligi 30-kilomeetrist katset. Stardis öeldi meile, et katse lõpuosa on märg ja vihmane. Sellel katsel saime natukene juba hoogu ka üles ning tasuks klassi esikoht. Natukene murelikuks tegi see, et kui need, kes meie arvestuses ka ERC-s osalesid, said sõita sama katset üle tunni aja varem ja kuival rajal, siis meie pidime katse lõpuosas tõesti libedusega võitlema. Muidugi olid ka rehvid selleks ajaks täitsa otsa saanud. Pika katse järel anti aega atra seada ning end hoolduspargis praadida. Kraadide järgi ju ei olnudki niiiiiiiiiiiii kuum, aga õhuniiskus oli kõrge, mis kuumusele hoogu juurde andis.

 

Järgmised kaks katset olid esimese kahe kordused. Lühem tuli paremini välja, olin ise ka kuidagi hästi keskendunud ja rütmis. Pikemal väsisin juba esimeses kolmandikus millegipärast ja siis hakkasin leheküljenumbreid vaatama ja katse lõppu ootama. Jube aeglaselt läksid. Kui olime ikka juba pikka aega sõitnud ja ma lootsin, et üheksateistkümnest lehest on vähemalt 17 loetud, olin tegelikult alles kaheksandal. Katse tundus lõputu. Ka auto tundus mingil hetkel alla andvat, sest jõud oleks nagu kadunud olnud. Hiljem rääkisid teised sõitjad sama, ju siis sadanud vihm oli liivase pinna nii palju pehmeks teinud, et see auto otsekui rajale kinni kittis. Lõppu oli hea meel jõuda. Pesukontrolli tehti ka, et kõigil sellise „jaheda“ ilma puhuks ikka ilusti pikk soe pesu all oleks J Pärast kahte katset taas hooldusparki ja siis juba viimasele kahele katsele.

 

Neljateistkümnendal katsel tegid raske avarii Jeets-Toom, kes täna õnneks juba ilusti murtud luid kokku kasvatavad ja paranevad. Meie katse algus hilines seetõttu 30 minutit. Ja selle 30 minutiga kadus tuul täiesti ära ning päike kukkus ka juba päris madalale, sest kell hakkas lähenema poole kümnele. Õhtul! Lobisesime teiste sõitjatega stardis, kusjuures jalgpallist J ning söötsime seni sääski, kuni katse uuesti lahti tehti. Uhhh… see oli üks kannatuste rada. Madal päike, teedel seisev tolm ja rütmitu kaardilugeja. Ma kohe ei suuda pingevabalt lugeda. Edu teise koha ees oli meil sel hetkel juba pisut enam kui kaks minutit ning tuli sõita kindlalt lõpuni. Aga nii ei saa, rallit ei sõideta kindla peale. Rallit peab sõitma võidu! No kui 14. katse isegi veel enam-vähem oli, siis minu jaoks oli viimane katse täielik katastroof. Õigemini olin mina ise täielik katastroof. Mind vist sellel katsel üldse autos ei olnudki, sest kaarti ma seal küll ei lugenud. Ma isegi ei tea, mida ma tegin. Ühesõnaga suutsin KAKS korda legendis järje kaotada ning muidu ka nagu katkine robot lugeda. Päris häbi on. Seda enam, et minu saamatuse tõttu me ka 2 powerstage-i punkti kaotasime L Teele, kuhu sa sellele katsel küll kadusid? Vähemalt on Kristo tubli ja võitles üksinda läbi kannatuste ilusti lõpuni. Eks ta oli ka minu peale pahane. Õigustatult. Ma olin ise ka endale peale pahane.

 

Edasi keerasime nina Tartu poole, et poodiumile ja kinnisesse parki jõuda. Jõudsime. Siis passisime vist veel umbes tubli poolteist tundi, et karikaid kätte saada. Ja siis veel umbes sama kaua, et autosid kinnisest pargist kätte saada. Igal juhul tähistama jõudsime siis, kui klubisid juba sulgema hakati :D

 

Ahjaa, siinkohal tuli veel üks teema meelde. Nimelt kasutavad lätlased GPS jälgimissüsteemis, mis vaieldamatult ralli läbiviimisele palju kaasa aitavad, seda eriti just ohutuse kohalt. Boonuseks kirjutamistempo ja asukoha jälgimine. Ainuke mure on see, et selle mitu kilo kaaluva suure kasti peab autosse puuri külge kinnitama 4 peenikese nipukaga. Samas kui mõõdult ja kaalult samasugune auto aku peab olema kinnitatud lausa nelja kümnese poldi ja metallvitstega auto kere külge. Noh, ma igatahes loodan, et ühel hetkel see sama kast ei saa asjaks, mis avarii ajal autos ringi lendama hakkab, sest sellel oleksid kurvad tagajärjed. Järjepidevalt selle kasutamise korral tuleb endal autosse lihtsalt parem kinnitus välja mõelda. Kuuldavasti see niimoodi paljudel kiiretel neliveolistel ka tehtud on. 

 

Ralli oli …. tore. Ja ERC osa oli olnud lausa suurepärane. Super!

 

 

Kohtumiseni 29.-30. augustil Lätimaal Kurzeme rallil!