"KRISTOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOO ....... sa ju lubasid!"

Kui mai lõpus toimunud Harju rallil tuli sõita põrgukuumuses, tundus 13. ja 14. juunil sõidetud Viru ralli eel, et sel korral peab poris müttama. Õnneks nii hullusti ei läinud ning tegelikult oli laupäevane ilm rallisõitmiseks suisa ideaalne- kergelt pilvine, sadameteta ning tuuline.

Viru ralli on üks minu lemmikrallisid, vaatamata sellele, et just Kehalas olen teinud oma elu ainsad kaks katust ning elanud üle mõned natukeneliigapikad hüpped. Viimane kord Kehalas võistelda oligi möödunud aasta septembris toimunud rallisprindil, mis meile Andrusega väikese katusega lõppes. Seetõttu olin tegelikult juba enne rallit pisut närvis, sest selle Kehala suure trampliini ees oli tõsine hirm. Ja see hirm oli reaalne hirm, mitte selline, et ahahaha, las kõik naljatavad, et Teele kardab trampliine. Teele kardabki trampliine! Ja ma ei osanud ka mitte midagi teha, et sellest üle saada. Mõistus saab aru, et Kristo nii ei hüppa, aga no emotsioone on mingil hetkel ikka raske valitseda. Naine ju J Nii pidi vaene Kristo võistluse eel ja ajal korduvalt selgitama, et tema mitte seal palju hüppama ja enne ikka korralikult pidurdama. Aga sellest hiljem.

Viru ralli nädala teisipäeval saime Hondale siis ka uue mootori. Kaido Karjus seadistas veel ära ning mõnikümmend jõudu oli nagu maast juurde leitud J Lisaks uus katalüsaator, mis hääle veel peenemaks kisuks, et ikka kaugelt kuulda oleks. Loomulikult meie enne rallit trenni teha ei jõudnud ja nii istus Kristo reede õhtul autosse, uskudes mehaaniku, kes oli uue mootoriga pisut liigelda jõudnud, kinnitust, et on ikka parem küll. Et siit siis jälle mõte, kui me kunagi veel trenni ka teha jõuaks… Aga kuidas see oligi, et nõrgad treenivad J Eneseiroonia.

Kirjutamine sujus hästi, ajagraafik oli väga vaba ning ma olin õhtul juba kaheksa paiku Tallinnas tagasi. Muidugi suutsin ma kirjutamise ajal ka vihastada, sest kohati teed raputasid korralikult ja siis tulid koledad tähed ja siis kui Kristo julges veel parandusi teha, oli kohe tüli majas J Ja muidugi sai ta korralikult pahandada, kui Kehalas väikesel trampliini tahtmatult kerge hüppe tegi. Trampliine oli tõstetud, nii et kirjutamise ajal oli juba selge, et hüppamisest ma siiski seekord ei pääse. Aga mul on hea meel, et enne Viru rallit jagatud üleskutse tutvumise korrast kinni pidada, oli vist vilja kandnud, sest mina ei näinud kordagi, et keegi oleks hullumeelselt kihutanud või mingeid lollusi teinud. Muidugi välja arvatud see, kui mingid kodanikud tutvumisautoga Vinni katse asfaldilõigul vastu rada sõitsid, aga eks nad olid ise ka ehmatanud. Reede hommik oli samuti selline kerge, panime viimased katsed kirja ning siis oli mitu tundi vaba aega. Ma nautisin seda kohvikus pisut tööd tehes ning seejärel igal pool jutustades. Ega ma võin hirmus tüütu olla küll J

Õhtupoole hakkas kergelt vihma sadama ja see ajas Kristo närviliseks, sest libe ja porine ei ole meile kunagi sobinud. Ja mina suutsin selle 45 minutiga, mis me poodiumil ootasime, minna korralikuks karvamariks, sest uduvihm ei mõju mu lokikestele üldse hästi. Lõpus suutsin neist ikka mingi patsilaadse asja kokku punuda ja kiivri alla toppida. Esimese katse stardis enam õnneks ei sadanud, aga väga libe oli küll. Majade vahelisel kiirel lõigul, kus hiljem selgus, et Torn puudesse läks, oli meilgi selle ralli üks ärevamaid momente, kui auto suurel kiirusel enam kontrollile ei tahtnud alluda. Lõpuks said nad Kristoga omavahel kaubale ning meie rajale tagasi. Esimeselt katsel saime kirja arvestuse kolmanda aja. Ja kohe oli selge, et meie klassis saab konkurents ikka väga tihe olema. Torn oli väga kiire, samuti venelased. Sultanjants oli üldse uue turbopilliga ning Kuusik samuti kiire. Sama katse teisel läbimisel oli tee mingil määral paremaks läinud, oli küll libe, aga libe oli kohtades, mis olid ette teada. Teiselt läbimiselt saime arvestuse parima aja ning läksime ka õhkõrna 0,6-sekundilise eduga juhtima. Hea meel oli selle üle, et kuivõrd teise päeva stardijärjekord tehti just esimese kahe katse alusel, olime oma kohta absoluudis pisut parandanud. Samas arvan mina, et linnakatseid, eriti neid, mis on niivõrd pikad, ei peaks teise päeva stardi tegemiseks välja jätma, sest võimalused kaotada ja võita on kõigile ju täpselt samad. Ma saan aru, kui tegemist on mingi konkreetse Miki-Hiirega, aga Viru linnakatse on ikka üks korralik asfaldikatse. Mis mulle ka väga meeldib, kui tehistrampliin välja arvata. Nii, et pärast kaks korda läbitud kruusakatset saimegi linnavahel kihutada ja seda täiesti legaalselt J Linnakatse esimene läbimine läks hästi. Vähemalt kuni tehistrampliinini. Varasemalt oleme sellest alati mööda sõitnud, esimesel aastal seetõttu, et meie ajaks oli see lihtsalt katki läinud ja teisel aastal teadlikult, sest Honda ei ole ega vist saa ka kunagi olema auto, millega hüpata. Sel korral oli korraldaja otsustanud aga möödasõitjaid karistada ja teinud möödasõitmisele ette kitsa žikaani, mis tähendas, et trampliinist mööda sõitmiseks tuli kõvasti pidurdada ja kindlasti aega kaotada. Päev otsa olime täiesti kahevahel, et mida sellega siis teha, kas sõita ikkagi mööda või hüpata. Stardis oma järjekorda oodates rääkisime nendega, kes korra sealt juba sõitnud olid ja öeldi, et kolmanda käiguga saab ilusti üle lasta. Muidugi ei mõelnud tol hetkel siis sellele, et meie kolmas on nende autode neljas… ja niimoodi siis juhtuski, et me sealt esimene kord hea hooga üle sõitsime. Pealesõit oli juba rõve, Kristo küll pidurdas korralikult, kuid minu jaoks oli see siiski taluvusepiiri ületanud ning ma tegin ühe rumala vea ja panin silmad kinni, kusjuures tahtmatult. Ilmselt lihtsalt reaktsioon. Ja selle tõttu ei osanud ma olla valmis maandumiseks, mis tähendus, et mu keha oli lõdva. Maandumine oli aga päris korraliku pauguga ninale ning ma sain haiget. Külvar selgitas, et ilmselt võisid kaelalülid üleval alla kokku vajuda ning lülidevahelised närvid said haiget. On spekuleeritud ka selle üle, et mul olid rihmad lõdvad, kuid ma võin kinnitada, et ei olnud, ma ei ole mitte kunagi sõitnud lõdva rihmaga, et mugav oleks. Ma tean, mida tähendab suurel kiirusel avarii teha ning mugavus ei kaalu mitte kuidagi elu üle. Igatahes kohe oli valus ja hinge lõi ka korraks kinni, nii et ma järgmise kurvi suisa lugemata jätsin. Ka Kristo ise oli haiget saanud, tema kurtis valu külgedes. Otsustasime, et teisel korral sõidame kindlasti mööda. Lohutuseks saime katselt parima aja ning suurendasime edu järgmistega. Teisel korral me tõesti tahtsime mööda sõita, sest meile oli öeldud, et sealt saab ikka korraliku hooga läbi panna. Kristo pidurdas veel hirmsasti seal enne ja püüdis žikaani sisse keerata, aga siis ütles, et me ei mahu sinna ja sõitis ikka üle, sel korral teise käiguga. Niimoodi viskas ja põrutas õnneks vähem. Teisel linnakatselt samuti arvestuse parim aeg ning teiseks päevaks edu 13,3 sekundit. See on vist läbi aastate üldse esimene kord, kui meil õnnestub esimene päev natukenegi normaalsemalt J Aga tulles tagasi selle tehistrampliini juurde, siis sel korral seda väga laideti ning tegemist ei olegi enam ainult minu isikliku kiunuga. Sinna lõhkusid mitu sõitjat oma auto ning ka päris mitu kurtis, et said maandumisel ise haiget. Jah, ma TEAN, et trampliin on samasugune raja osa, nagu iga kurv ning kiiruse ja trajektoori valib piloot, kuid tehistrampliine saab ehitada ka selliseid, millest on võimalik iga autoga üle sõita. Ja ka see siis ei ole eesmärk, et sõitjatel on fun sõita ja pealtvaatajatel on fun vaadata? Miks me peame arvestama ainult pealtvaatajatega, et nemad näeksid nö verd ja valu? See ei ole normaalne eesmärk ühe tehistrampliini ehitamiseks! Tehistrampliinid ja nende ohutus on järgmise rallikomitee päevakorrapunkt.

Minu jaoks oli öö väga raske. Kui Kristo ütles õhtul, et temal läheb järjest paremaks ning hommikul enam üldse ei valutanud, siis minul läks iga tunniga ainult hullemaks. Ma ei saanud kaela kõrvadest allapoole enam üldse liigutada ning olin täiesti magamata, sest mitte üheski asendis ei andnud valu nii palju järele, et oleksin suutnud uinuda. Hommikul olin kindel, et sellises konditsioonis ma autosse istuda ei suuda ning mitte midagi ei ole teha, aga me oleme sunnitud katkestama. Aga kuidas sa siis oma meeskonda ikka alt vead, eriti veel sellises heas seisus. Parc Fermes autosse pugemine tahtis nutma ajada, tõesti oli valus ja ma olen enda arvates veel päris kõrge valulävega. Igatahes otsustasin proovida, seda enam, et Külvar lubas mind viienda katse stardis oodata ja aidata. Ning ootas ja aitaski. Süsti ja peotäis tablette ning kui viienda katse start oli veel nutune, siis manustatud valuvaigistid ja adrenaliin tegid oma töö ja ma sain viienda katse lõpus juba pead liigutada J Nende rohtudega sai muidugi üldse nalja. Sain mina süsti ja tabletid ja siis anti mulle üks pisikene tablett veel kaasa, mille tohtisin sisse võtta alles hoolduspargis ja tingimusel, et oluliselt paremaks läinud ei ole. Kuna valu oli tugev, siis võtsin tableti ikkagi hoolduses sisse ja mõne aja pärast oli elu päris lill J Tore tablett oli! Igatahes suur aitäh Külvarile, kes mind päästis! Päev oli pikk ja niimoodi lunisin endale 11. katse stardis veel ühe selle pisikese imetableti, mis lubati kohe sisse võtta, kuna katse lühike ja mõju nii kiiresti ei saabu. No see mõju saabus igatahes poodiumil, kus ma mikrofoni lolli iba suutsin ajada ja autasustamisel oli ka veel ikka väga chill olla. Aga valu oli kadunud ning tunne inimlik. Täna on juba parem, kuigi teatud liigutused teevad veel väga haiget. Aga saan nende imetablettideta hakkama ilusti J KAHJUKS J

Viies katse oli ralli pikim ning kohati kehvas seisus. Arvasime kohe, et saame Tornilt kindlasti kalendriga, sest endale tundus kuidagi väga nurgeline see asi. Väga palju ei saanudki peksa, 12 sekundit. Kuues katse katkestati viis autot enne meid. Kuues oli Vinni, mis läbis siis pikalt ka Kehala paarisrada. Väga hirmutav oli kuulda, et Rodendau on teinud meeletu hüppe ning halvasti maandunud ja kaardilugejal on seljavigastus. Ei osanud ju keegi täpselt öelda, mis seisus inimene on. Mulle tuli rallisprint meelde. Soe veel sorkis takka, et nüüd mul hea Rodendauga muljeid vahetada, et kuidas on üle 50 meetri hüpata. Ja ma pean siinkohal tunnistama, et tegelikult oli mul hea meel, et meie jaoks seda katset ei toimunud ja me selle osaliselt lihtsalt läbi sõitsime. Sain närve rahustada ning legendi kontrollida. Pikemas hoolduses suutsin suhteliselt maha rahuneda, Kristo aitas ka kaasa, kinnitades ja lubades, et ta isegi ei kavatse seal hüppama hakata, et noh, nii 10 meetrit võib-olla, aga ta ei taha autot ära lõhkuda. Pealegi ütles meile ka hr Raidam, et tema ei tea mitte ühtegi rallit, mis on trampliinil võidetud, küll aga teab ta mitut, mis on trampliinil kaotatud! Vot! Ahjaa, sellest ka, et sel korral proovisime Dmack rehve, millega me varem kunagi sõitnud ei ole. Kristo kommentaar pärast viiendat katset oli see, et rehvide taha küll mitte midagi ei jäänud. Nii et ilmselt nendega sõidame ka edaspidi. Vahe on muidugi selles, et Michelin tundub kauem kestvat, aga kuna hinnavahe on korralik, on võimalik Dmacke lihtsalt rohkem vahetada.

Seitsmes katse oli siis minu suurim hirm, eesotsas Kehala Munamäega. Kristo ütles, et mul ei ole tõesti vaja muretseda, kõik läheb hästi ning ta ei hakka kuskil hullu panema. Mina püüdsin pea muudest mõtetest tühjaks teha ja nii-öelda oma mulli minna, et ilusti rütmis püsida. Ja tegelikult ei olnudki midagi hirmsat, pealesõit trampliinile oli kuidagi nii kiire, et ma ei jõudnud seal kõrval veel muretsema hakata, Kristo tõesti pidurdas ning hüpe oli väike ning maandumine pehme. Kõik oli hästi. Kehala uue osa teedega ei olnud hästi, tegelikult oli ikka päris pahasti, nii arvasime meie, et viimased autot teatud kohtadesse küll kinni jäävad, sest uue osad teed olid väga katki. Muidu profiililt on Kehala ikka vinge, on kiiret ja aeglast, on hüppeid, salakavalaid kohti. Paar kohta katsel on muidugi väga ohtlikud, kuna ebaõnnestumise korral on korralik vabalangemine ees, kuid ma usun, et sinna mingil hetkel näiteks piirded ehitatakse. Ja küll need teed ka ükskord valmis ja tugevaks saavad, eks iga uus asi tahab settimist. Ilmselt ei oleks pidanud uus osa korduvkatsena olema, päästis pisut see, et kuuenda katsena said seda vähem kui pooled autod sõita. Aga meie seitsmes lõppes nii, et me Soele, kes auto tehniliste probleemidega maadles, järele jõudsime ja seda loomulikult raja kõige kitsama osa peal. Lisaks vaatasid nemad ka pingsalt rada, et auke ja kivised vältida ega pannud tähelegi, et me sabas jõlgume. Laiale osale välja jõudes ei suutnud Honda end aga kohe Starletile järele vedada ja nii saime mööda alles pärast asfaldil olnud mahapööret, seega oli sabassõitmist ca 2 kilomeetri jagu. Ja see võttis kõvasti aega. Arvasime, et siin kaotasime võimaluse esikohale võidelda. Päris nii hull asi õnneks ei olnud, Tornile kaotasime 9 sekundit ja kaotasime üldarvestuse esikoha 3 sekundiga. Klassivõidu sellel katsel noppis Kuusik. Ja kui seda järelsõitmist olnud ei oleks… aga need oleksid on ühed koledad elukad.

Kaheksas katse tundus olevat üks kiiremaid, aga meil kumbki kord eriti ei õnnestunud (teist korda sõideti seda 10. katsena). Kaheksandal ei saanud rütmi ja kümnendal suutsime mahapöörde ikka väga kinni ja kandiliseks sõita. Mõlemal korral kaotasime venelastele ning kaheksandal ka Tornile. Üheksandal, mis osaliselt kattus tagurpidi sõidetud viiendaga, otsustasime pingutada ning vahet Torniga, mis oli veninud nüüd juba 13,4-sekundi suuruseks, vähendada. Pingutasimegi. Ma veel finišis küsisin Kristolt, et kiire hakkas või. Aga Torn jäi kahjuks sel katsel raja äärde. Samas ei saanud midagi kergemalt hingata, sest kaks katset oli sõita ja kiireid mehi küll ja veel.

Eelviimasel katsel andsime Skripnikovile 12 sekundit ära. Osa jäi mahapöördesse ja natukene ka sinna, et otsisime autot, kes oli jätnud teele ohukolmnurga. Aga kuna kurvi taha ei näe, ei teadnud me, et Jeets on liikuma saanud ning autot ei olegi enam teel. Saime ka pisut Jeetsi tolmu, kuid suures plaanis see väga ei seganud. Viimase katse ajakontrollpunkti eel pidime infarkti saama, sest auto ei läinud enam käima. Lihtsalt niisama. Täielik vaikus. Ja siis järsku käivitus, muidugi hetkel, kui mina olin juba rihmad lahti teinud ja poolenisti välja karanud, et lükkama minna. Ehmatus oli igatahes suur. Ei saa ju olla, et viimase katse stardis annab Honda niimoodi alla. Sellel katsel sain veel ühe üllatuse ja siit ka Viru ralli blogi pealkiri. Nimelt lubas Kristo ka nüüd, et ta ei hüppa tagurpidi sõidetaval Munamäel üldse. Aga hüppas! Ja veel palju!! Ja tagumine ots kukkus alla nagu meteoriit, jube pauk käis igatahes. Ja sisekaamerasse jäi minu „KRISTOOOOOOO!“. Aga rohkem ma ei saanud õiendada, sest ma pidin edasi lugema, igatahes kohe pärast finišijoont ja viimast kurvi läksime autos korralikult tülli. Mina vihane, et ta oma lubadust ei pidanud ning Kristo vihane, et vaatamata tugevale pidurdamisele see trampliin nii meeletult viskas. Aga katseaeg oli hea! Absoluudi 16. ja kaheveoliste parim! Ja stoppjoonel meid juba võidu puhul õnnitleti. Aga draama ei olnud veel lõppenud. Poodiumile jõudes keeras Kristo automaatselt süüte välja, sest päris pikalt tuli oodata. Ja siis tuli meelde, et auto ei lähe ju käima! Ei läinudki. Küll proovisime kapoti alt uurida ja niisama käivitada, lõpuks lihtsalt lükkasime Hondat seal keskväljakul nii kaua edasi-tagasi, kuni see käima otsustas minna. Uhhhhh… niimoodi tiksuski ta seal väljakul 37 minutit, kuni saime šampusedušši alt läbi sõita ja jõudsime kinnisesse parki. Vot siis oli küll hea meel! J

Meil oli kurikaval plaan oma mehaanikuid korraliku šampuseduššiga üllatada, leppisime veel kokku, et kust majade vahelt me ligi hiilime ja kes keda laskma hakkab. Jalutasime siis plaani pidades Parc Fermest välja, kui selgus, et mehaanikud seal aia taga juba bussis istuvad ja naeravad, sest meie plaan oli ilmselgelt läbi näha. Loomulikult nad bussist välja ei tulnud ja salongi ei raatsinud meie lasta, sest ma nägin, milline Honda pühapäeval oli, kui kõik see jama peale ära kuivas ja haises J

Nii, et lõpp hea, kõik hea. Eriti hea on see, et Tom taastub ilusti õnnetusest ja saab kindlasti terveks. Ja loomulikult on hea meel ka 2WD 2000 ja A7 võidu üle. Natukene jääb kripeldama, et olime küll kiiremad kaheveolised eestlased, kuid lätlased jäid selles üldarvestuses ettepoole.

Oli hästi korraldatud ralli ning minu jaoks ei muutunud midagi ka selles, et Viru üks minu lemmikuid on. Tehistrampliinide teema on päevakorras ning Rally Estoniaks ettevalmistusi hakkas mehaanik täna juba tegema.

Powered by Artman Racing

 

Proovisime üle. Valus oli.

 

Hondale meeldib oda.

 

Kristo pidas lubadust. Hüppasime ainult natukene.

 

Kui on ikka paarisrada, siis tuleb paaris sõita ka. Sel korral Lembit Soega

 

Kümnenda katse mahapööre läks pisut metsa

 

Külvar andis toredaid tablette. Mul oli igal pool vaja lollitada :)