Hommik hoolduspargis. Kõik on vaikne ja rahulik. Honda puhkab ja meie üritame tegevust leida, sest väga harjumatu on, et ralli algab meie jaoks alles kell 13.12.
Esimesel kiiruskatsel on ka üks ärev moment, kui trampliinile järgnenud täisnurkne kurv jõuab kätte oluliselt kiiremini kui legendis kirjas. Hiljem tõdeme, et tegelikult peaks ju kõiki kurve niimoodi sõitma :)
Ilm oli kuum ning vaatamata sellele, et Harju ralli ajal olid temperatuurid kõrgemad, kurtis Kristo juba enne katset, et higi voolab. Igasugune veekogu tundus päästerõngana, mida aga kahjuks kasutada ei saanud.
Katsetel oli mitmeid žikaane ja takistusi, kuid vaatamata sellele sõideti välja siiani suurimad katsete keskmised kiirused. Lõuna-Eesti omapära.
Enne viimast kahte katset oli edu järgmiste ees juba üpris kindel, seetõttu oli eriti raske keskenduda ja rütmi leida. Mina olin viimasel katsel lausa kohutav ning suutsin legendis järje kaks korda päris ära kaotada. Kristo küsis pärast katset, et miks ma teda viimasel üksinda võitlema jätsin. Kaotasime kaks powerstage punkti. Teele tunneb süüd.
Kahel viimasel katsel tuli võidelda ka tolmu ning päikesega. Eelviimase katse start viibis 30 minutit ning selle ajaga oli tuul täiesti kadunud ja päike oluliselt madalamale vajunud. Teipisime klaasi, kuid abi palju ei saanud.
Võidurõõm ja väsimus. Poodiumile pääsemist tuli väga kaua oodata. Ootamist tuli veel, autod saime kinnisest kätte alles 00.20. Klubisse jõudsime pisut enne sulgemist :)
Tulemusi tegid sel korral lätlased. Ametlikud on tavapärasest harjumatumal kujul, kuid tulemustest leiab sellise põneva tabeli. Progressi oli.
Pikk ja magamata ööd sai hommikul kingitud šokolaadiga tagasi teha. Fännid on toredad!
Seis on hea, kuid kindlat ei ole veel miskit. Kolm rallit ootavad sõitmist ja pingutamist. Konkurents on tugev.
Trügisime korraks ka suurte poiste mängumaale. Tore on olla absoluutarvestuse esimene kaheveoline auto ja seda kõrgel viiendal kohal. Stabiilsus tagab punktid.
No hea küll, saate siis selle jutu ka :)
17. juulil jõudis kätte päev,
mida tõsine rallifänn pikka aega oodanud oli, Eestis toimus esimene Euroopa
meistrivõistluste etapp. 17.-19. juulini sõideti Lõuna-Eesti teedel Rally
Estonia 2014. Lisaks ERC võistlusele sõideti sama võidusõidu sees (õigemini
järel) ka Eesti autoralli meistrivõistluste neljas etapp (kiiruskatsed 10-15),
millel ka meie osalesime. Miks me ei sõitnud kaasa kogu Rally Estoniat?
Mõtlesime sellele, kuid olukorras, kus juhtisime meistrivõistluste arvestust ja
seal arvesse minevad katsed sõideti alles viimastena, ei tundunud risk
proportsionaalne. Ilmselt arvasid samamoodi ka näiteks paljud juuniorid ja
teisedki sõitjad, kes mitmed kinnitasid, et kui Eesti MV oleks alanud koos
ERC-ga ja lihtsalt varem lõppenud, oleks ERC-s rohkem sõitjaid olnud. Aga oli,
nagu oli. Nii, et meie sõitsime siis
kiiresti ainult laupäevasel päeval. Reedel käisime kirjutamas. Kahju oli
muidugi ka sellest, et isegi ajal, mil meil kirjutamises paus oli, toimus ERC-s
just pikem hooldus, seega ei saanud isegi ühtegi katset samal ajal vaatama
minna.
Meie jaoks algas ralli reede
hommikul Tartust. Alguses arvasin, et olen juhendist mingi vale aadressi meelde
jätnud, sest võistluskeskus oli autosalongi ära peidetud ning ma suutsin enne
kahest valest uksest sisse kõmpida, kui õige leidsin J Saime paberid korda
ning kaasa ka gps-kasti, mis tuli juba recce autosse panna, et korraldajal
oleks võimalik jälgida tutvumise korrast kinnipidamist. Mõistlik. Kahju ainult,
et mõni rahakott arvas ikka, et piirangud talle ei kehti. Samas tuleb
tunnistada, et maanteel 90 km/h sõites oled sa ülejäänud liiklusel korralikult
jalus.
Kirjutamine oli väsitav, pikk
päev ja korralik kuumus. Lisaks künkad ja mättad, mis mul autos istudes ja
kirjutades südame pahaks ajavad. Ja kui siis veel raputab ka, nii et koledad
tähed tulevad, on vingumine varnast võtta. Aga noh, vähemalt saime kirjutatud.
Katsed tundusid väga kiired ning vaid ühte ei olnud me varem sõitnud. Ööseks
sõitsin vanemate juurde Viljandisse, sest õhtu lõppes normaalsel ajal ja ralli
ise algas alles laupäeval pärast lõunat. Tuttavas voodis on alati parem magada,
kui võõras hotellis. Lisaks oli kallil isal sünnipäev! PALJU ÕNNE, ISA! Kahtlaselt
pingevaba oli ka olla. Samas Kristo ütles, et tal on rallinärv juba mitu päeva
sees.
Laupäeva hommikul kell 9
Viljandis ärgates ehmusin kõigepealt ära, sest kell oli ralli alguseks
harjumatult palju ja mõtlesin, et kas tõesti olen ise kuskil midagi segi ajanud
ja vale aega vaadanud. Kõik oli siiski õige ja kell 11.30 Otepääle jõuda oli
täiesti normaalne. Kristo oli juba enne 10 kohal olnud sama tundega, et midagi
peab ju valesti olema, et ralli veel alanud ei ole. Aga kõik oli tõesti õige ja
meie startisime oma esimesse AKP-sse alles kell 13.12. Pisut üle tunni ülesõitu
ning lõpuks sai hakata ka natukene kiiremini liiklema. Esimene katse oli
täiesti trennikas, no meil kohe on nii, et rallide vahel autoga liigelda ei
jõua ning ralli alguses ei saa seepärast üldse vedama. Kirja läks neljas aeg.
Sellel katsel oli ka meie ralli kõige ärevam hetk, kui legendis oli trampliini
järel kirjas vahemaana 70 meetrit ja seejärel täisnurkne kurv, kuid sõidu ajal
juhtus see, et trampliin oli pikk ning nukast tripitud vahemaast oli kurvi
nähes alles jäänud oluliselt vähem kui 70 meetrit. Ära mahtusime. Ise veel
pärast arutasime, et noh põhimõtteliselt peaks kõiki kurve niimoodi sõitma J
Järgmisena tuli sõita ralli kõige pikemat, ligi 30-kilomeetrist katset. Stardis
öeldi meile, et katse lõpuosa on märg ja vihmane. Sellel katsel saime natukene
juba hoogu ka üles ning tasuks klassi esikoht. Natukene murelikuks tegi see, et
kui need, kes meie arvestuses ka ERC-s osalesid, said sõita sama katset üle
tunni aja varem ja kuival rajal, siis meie pidime katse lõpuosas tõesti
libedusega võitlema. Muidugi olid ka rehvid selleks ajaks täitsa otsa saanud.
Pika katse järel anti aega atra seada ning end hoolduspargis praadida. Kraadide
järgi ju ei olnudki niiiiiiiiiiiii kuum, aga õhuniiskus oli kõrge, mis
kuumusele hoogu juurde andis.
Järgmised kaks katset olid
esimese kahe kordused. Lühem tuli paremini välja, olin ise ka kuidagi hästi
keskendunud ja rütmis. Pikemal väsisin juba esimeses kolmandikus millegipärast
ja siis hakkasin leheküljenumbreid vaatama ja katse lõppu ootama. Jube
aeglaselt läksid. Kui olime ikka juba pikka aega sõitnud ja ma lootsin, et
üheksateistkümnest lehest on vähemalt 17 loetud, olin tegelikult alles
kaheksandal. Katse tundus lõputu. Ka auto tundus mingil hetkel alla andvat,
sest jõud oleks nagu kadunud olnud. Hiljem rääkisid teised sõitjad sama, ju
siis sadanud vihm oli liivase pinna nii palju pehmeks teinud, et see auto
otsekui rajale kinni kittis. Lõppu oli hea meel jõuda. Pesukontrolli tehti ka,
et kõigil sellise „jaheda“ ilma puhuks ikka ilusti pikk soe pesu all oleks J
Pärast kahte katset taas hooldusparki ja siis juba viimasele kahele katsele.
Neljateistkümnendal katsel tegid
raske avarii Jeets-Toom, kes täna õnneks juba ilusti murtud luid kokku kasvatavad
ja paranevad. Meie katse algus hilines seetõttu 30 minutit. Ja selle 30
minutiga kadus tuul täiesti ära ning päike kukkus ka juba päris madalale, sest
kell hakkas lähenema poole kümnele. Õhtul! Lobisesime teiste sõitjatega
stardis, kusjuures jalgpallist J ning söötsime seni sääski, kuni katse uuesti lahti
tehti. Uhhh… see oli üks kannatuste rada. Madal päike, teedel seisev tolm ja
rütmitu kaardilugeja. Ma kohe ei suuda pingevabalt lugeda. Edu teise koha ees
oli meil sel hetkel juba pisut enam kui kaks minutit ning tuli sõita kindlalt
lõpuni. Aga nii ei saa, rallit ei sõideta kindla peale. Rallit peab sõitma
võidu! No kui 14. katse isegi veel enam-vähem oli, siis minu jaoks oli viimane
katse täielik katastroof. Õigemini olin mina ise täielik katastroof. Mind vist
sellel katsel üldse autos ei olnudki, sest kaarti ma seal küll ei lugenud. Ma
isegi ei tea, mida ma tegin. Ühesõnaga suutsin KAKS korda legendis järje
kaotada ning muidu ka nagu katkine robot lugeda. Päris häbi on. Seda enam, et
minu saamatuse tõttu me ka 2 powerstage-i punkti kaotasime L
Teele, kuhu sa sellele katsel küll kadusid? Vähemalt on Kristo tubli ja võitles
üksinda läbi kannatuste ilusti lõpuni. Eks ta oli ka minu peale pahane.
Õigustatult. Ma olin ise ka endale peale pahane.
Edasi keerasime nina Tartu poole,
et poodiumile ja kinnisesse parki jõuda. Jõudsime. Siis passisime vist veel
umbes tubli poolteist tundi, et karikaid kätte saada. Ja siis veel umbes sama
kaua, et autosid kinnisest pargist kätte saada. Igal juhul tähistama jõudsime
siis, kui klubisid juba sulgema hakati :D
Ahjaa, siinkohal tuli veel üks
teema meelde. Nimelt kasutavad lätlased GPS jälgimissüsteemis, mis
vaieldamatult ralli läbiviimisele palju kaasa aitavad, seda eriti just ohutuse
kohalt. Boonuseks kirjutamistempo ja asukoha jälgimine. Ainuke mure on see, et selle
mitu kilo kaaluva suure kasti peab autosse puuri külge kinnitama 4 peenikese
nipukaga. Samas kui mõõdult ja kaalult samasugune auto aku peab olema kinnitatud
lausa nelja kümnese poldi ja metallvitstega auto kere külge. Noh, ma igatahes
loodan, et ühel hetkel see sama kast ei saa asjaks, mis avarii ajal autos ringi
lendama hakkab, sest sellel oleksid kurvad tagajärjed. Järjepidevalt selle
kasutamise korral tuleb endal autosse lihtsalt parem kinnitus välja mõelda.
Kuuldavasti see niimoodi paljudel kiiretel neliveolistel ka tehtud on.
Ralli oli …. tore. Ja ERC osa oli olnud lausa
suurepärane. Super!
Kohtumiseni 29.-30. augustil Lätimaal Kurzeme rallil!