Pühapäeval, 16. veebruaril,
sõideti hooaja esimene Eesti autoralli meistrivõistluste etapp- Võrumaa
talveralli 2014. Algselt jaanuari lõpus toimuma pidanud ralli edasilükkamise
üle spekuleeriti palju ning ennustati ilma nii välismaiste portaalide kui
koduste seapõrnade põhjal. Aknast välja vaadates tundus veel rallinädala
neljapäeval, et sellest talverallist küll asja saama ei hakka. Lund ei olnud
kuskil ning paar nädalat olid võimutsenud plusskraadid. Mina käisin veel reedel
väikesel Riia tripil ning Lätis oli olukord veel kurvem või no mis kurvem, ilus
kevad olid juba. Seda suurem oli aga üllatus, et Võrumaal Haanja ja Misso
kandis oli tõeline talv on ning teedel lund isegi ülearu J
Talveralli toimus!
See, kas meie talverallil osaleme
või ei, selgus rallinädala teisipäeval. Ja siis läks loomulikult kiireks,
esiteks oli auto olnud talvepesas Saaremaa rallist, teiseks oli meil mõlemal
tööl päris kiired ajad ning kolmandaks langes mehaanik ahastusse, sest see
tähendas ka tema jaoks unetuid öid, et auto õigeks ajaks ette valmistada.
Trennist ei saanud unistadagi. Autosse istusime pühapäeva hommikul esimest
korda pärast seda, kui me Saaremaa rallil parc fermes sealt välja olime
astunud. Ahjaa, luiskan, mina istusin ükskord niisama garaažis käies „vanu häid
aegu meenutama“ ning Kristo istus Võrus enne tehnilist ülevaatust, et oma uue
istme rihmad paika panna J
Aga nüüd võistlusest endast.
Sel korral oli ralli üles
ehitatud nii, et rada kirjutasime laupäeval ning kähkusõitmine toimus
pühapäeval. Meie saabusime Võrru laupäeva hommikul, võtsime paberid välja,
toimetasime veel linnas natukene ning suundusime esimesele katsele umbes 11
paiku. Vahepeal käisime uuesti linnas, et mehaanikutele numbrid ja muu staff
anda ning seejärel läksime katseid kontrollima. Positiivne oli see, et
tutvumisgraafik oli mõistlik, eks oma osa mängis ka see, et tutvuda sai kaks
korda. Negatiivne oli see, et meil ei olnud võimalik tripi kasutada ning
vahemaad olid, ütleme nii, et juhuslikud J Samuti olime ise
toored, sest viimasest legendikirjutamisest oli 4 kuud möödas. Aga nalja sai
ikka, kits jooksis ette, kraavis käisime (seal kohas käisid vist enamus) ning
mina ei suutnud Kristole 5-6 meetri pealt kolme lumepalli pihta visata J
Selle peale öeldi, et hea, et sa vähemalt lugeda suudad J Ja üle mitme-mitme
aasta oli see esimene Lõuna-Eesti võistlus, kus ma kirjutamise ajal iga katse
järel oksendada ei vaakunud. Kuigi mul laupäeval ei olnud üldse mitte
mingisugust tunnetki sees, et homme tuleb võistlema hakata, muutus õhtu siiski
rahutumaks. Lisaks sellele, et hotellitoas oli väga külm, kadus mul sealt ka
vool ära, mis tähendas, et ma ei saanud arvutis olla ega telekat vaadata, seega
vaatasin lihtsalt lakke ja ootasin und. Hommikul olin juba päris närviline,
kuidagi selline kahtlane tunne oli, eks mõjus ka see, et me polnud trenni
teinud ja ilmaolud paistsid keerulised tulema. Hommikusöögiks suutsin endale
viilu juustu, neli tükki värsket kurki ja pool klaasi mahla sisse suruda.
Ja nii see võistlus algas.
Esimene katse oli lühikene, selline soojenduseks paras. No meil ei olnud
soojenemisest juttugi, pigem tundus see olema trennikatsele soojenduseks, et
noh, sõidad ja vaatad, mis ümberringi toimub. Müstiline oli ka see, et Võrust
umbes 10 km Haanja poole algas talv, lund oli umbes 10-15 cm ning teed kohati
jäised, kohati lörtsised ning kohati kruusased, seega oli iga nuki taga üllatus
ootamas. Esimeselt katselt saime meistrivõistluste arvestuses kuuenda aja,
klassisiseselt olime kolmandad. Samas ei ole meie aeglasemas alguses midagi
kummalist, me pole kunagi kohe alguses käima saanud, mistõttu on eriti raske
ühepäevastel rallidel. Teine katse oli juba parem. Alguses. Kui siis ühes
seotud S-kurvis, mis mahapöördega lõppes, juba nii hea oli, et hoog natukene
paljuks sai. Paremkurvi liiga suur hoog lõppes vasakkurvis sellega, et meil
ratas viltu all. Sees käis päris kõva pauk ja alguses tundus, et kivi oli ja
elutähtsad vedelikud hakkavad kohe autost lahkuma. Siis tundus, et pidureid ei
ole, aga mingi hetke need õnneks ikkagi toimisid. Ja muidugi tõenäosus, et rehv
on katki, oli ka suur. Aga finišis selgus, et polegi mitte midagi, ainult
esimene parem ratas on viltu all J Hoolduses selgus, et õõts ja käändtelg katki ning
aknapesupump (või mis iganes selle asja nimi on, millega saab aknapesuvedelikku
klaasile lasta) oli auto küljest lahkunud J Hoolduses oli aega 30
minutit ja siinkohal SUURED-SUURED tänud Svenile ja Martinile, kes auto täpselt
29 minutiga korda tegid! Teiselt katselt muidugi taas halb aeg, sest auto ei
olnud normaalselt juhitav ning hoog maas. Igaks juhuks sõitsime ohutuledega
ning jälgisime peegleid, kuid keegi meid rajal kätte ei saanud. Sellelt katselt
meistrikate viies ja klassi teine aeg.
Sel korral oli ralli ülesehitus üldse
päris põnev. Ringid olid kahekatselised ning alati oli ringi esimene eelmise
ringi katse kordus ja ringi teine täiesti uus katse. See aga pani korralikult
proovile rehvivaliku oskuse, sest kui katset esimest korda sõita, siis oleks olnud
vaja rehvi, mis lörtsis hästi peab, samas kui teist korda sõita, siis rehvi,
mis jääl, külmunud kruusal ja rööpas hästi peab. Meie sõitsime nii, et ees
ebasümmeetriline ja taga kuusk. Mõni proovis teistsuguseid variante. Libe oli
igal juhul. Ainuke asi, mille üle viriseda võiks, olid ülesõidud. Üldine taks
oli selline Tallinn-Rapla ots ja no selles ühtlaselt kumisevas autos tuli
lihtsalt meeletult uni peale, mitu korda sai ikka korralikku võitlust peetud
sellega. Muidu oli kogu korraldus väga hea!
Kolmas katse me juba proovisime
pingutada, tasuks meistrikate kolmas ja klassi teine koht. Pisikese hüppe
ülespoole tegime ka lõppseisus, kus maandusime neljandale kohale. Kui esimesed
kaks olid juba pikalt eest läinud, arvestasime, et meistrikate arvestuses
kolmandale kohale on täiesti reaalne sõita, seega tuli mõistlikult edasi
pingutada. Neljas ja viies läksid samas tempos. Kuues oli õnnetus kuubis. Kui
me varem olime kaotanud esimestele kalendriga, siis sellele katsel kaotasime
ajalooga. Ja siiani on mõistmatu, miks. No oli tõesti hirmus libe, sest see oli
kõige lumisema katse esimene läbimine, aga kuidagi üldse ei saanud Kristo rütmi
ega minagi. See on oli täielik parkimine. Katse lõpus võttis masti ikka
korralikult maha ning loomulikult andsime ära ka edu neljanda koha ees. Sõita
jäid kaks viimast katset, aga seda pimedas, mis pole meile kunagi sobinud.
Lisaks ähvardati uduga, et ikka täismäng oleks.
Seitsmenda katse sõitsime meie
juba päris pimedas ja mina, kes ma olen lisaks sellele, et niisama pime, ka
lumepime, mis tähendab, et minu jaoks on kõik ühtlaselt valge, ma ei saa aru nt
kõrguste vahedest, oli see katse tõeline piin. Lisaks oleks võinud sõita ka
ilma lisatuledeta, sest üle või läbi nende nukkide ja küngaste niikuinii miski
ei näita. Ja no et ikka veel eriti tore oleks, otsustas Kristo, et tema hakkab
nüüd pingutama. Autos oli hirmus ja selle katse lõpus hakkas mul esimest korda
soe! Me ei ole kunagi pimedas nii kiiresti sõitnud J Tasuks suurenenud vahe
meistrikate neljanda kohaga. Kuna seitsmes võttis mingil määral pinged maha ja
edu oli suhteliselt turvaline, sai viimasest katsest jälle selline rütmitu
punnitamine. Meil ilmselt on vaja, et keegi kogu aeg kuklasse hingab, muidu
hakkame niisama enda „lõbuks“ rajal lollusi tegema. Aga kaheksandalt, mis oli
ühtlasi power stage-iks, koorisime lohutuseks meistrikate arvestuses kaks
lisapunkti. Tore J
Seejärel poodiumile ja kinnisesse parki. Muidugi see poodiumi teema jättis ka pisut
sellise mõru maitse suhu L Nii keerulistes oludes lõppu tulnud olid kõik
tegelikult väikese tähelepanu ära teeninud ja selle oleksid pidanud me kõik ka
saama.
Kokkuvõttes siis klassis N3 teine
koht ning meistrivõistluste 2wd 2000 arvestuses 3. koht. Oleme ise väga-väga
rahul! Õnne oli ohtralt (et see ratas mingil viisil ikka alla jäi SS2-l ning et
mingi ime läbi me SS7 peal välja sõites puudeni ei jõudnud. Sel korral päästis seal
lörts, mis auto hoo täiesti imeväel kinni peatas. Suvel? Jah, sellele me ei
mõtle J).
Autasustamisel ristiti meie klass ümber naisteklassiks või siis küsiti, et kas
tegemist on autoralli meistrivõistlustega või meistrivõistlustega
naisesõidutamises J
Tänaseks on selgunud, et EMV II
etapp Lätis ei toimu. Kevadel lihtsalt ei ole võimalik kruusateedel võidu
kihutada. Aga kui enne midagi ei juhtu, siis mai lõpus sõidetakse Harjumaal
kindlasti meistrivõistluste etapp. Enne päris kevadet ei toimu üldse midagi,
sest ka kaks talvist rahvaralli etappi on ära jäetud, mis tähendab, et nüüd
saab pisut puhata. Või siis tööd teha J
Fotograafidele aitäh ja kniks
piltide eest!
Ratas viltu all ja ohutuled põlevad. Lootus on lõpuni saada.
Eesti meistrivõistlused naisesõidutamises Võru etapi autasustamine :)