Lumi ja ohtralt õnne

Pühapäeval, 16. veebruaril, sõideti hooaja esimene Eesti autoralli meistrivõistluste etapp- Võrumaa talveralli 2014. Algselt jaanuari lõpus toimuma pidanud ralli edasilükkamise üle spekuleeriti palju ning ennustati ilma nii välismaiste portaalide kui koduste seapõrnade põhjal. Aknast välja vaadates tundus veel rallinädala neljapäeval, et sellest talverallist küll asja saama ei hakka. Lund ei olnud kuskil ning paar nädalat olid võimutsenud plusskraadid. Mina käisin veel reedel väikesel Riia tripil ning Lätis oli olukord veel kurvem või no mis kurvem, ilus kevad olid juba. Seda suurem oli aga üllatus, et Võrumaal Haanja ja Misso kandis oli tõeline talv on ning teedel lund isegi ülearu J Talveralli toimus!
 
See, kas meie talverallil osaleme või ei, selgus rallinädala teisipäeval. Ja siis läks loomulikult kiireks, esiteks oli auto olnud talvepesas Saaremaa rallist, teiseks oli meil mõlemal tööl päris kiired ajad ning kolmandaks langes mehaanik ahastusse, sest see tähendas ka tema jaoks unetuid öid, et auto õigeks ajaks ette valmistada. Trennist ei saanud unistadagi. Autosse istusime pühapäeva hommikul esimest korda pärast seda, kui me Saaremaa rallil parc fermes sealt välja olime astunud. Ahjaa, luiskan, mina istusin ükskord niisama garaažis käies „vanu häid aegu meenutama“ ning Kristo istus Võrus enne tehnilist ülevaatust, et oma uue istme rihmad paika panna J 
 
Aga nüüd võistlusest endast.
Sel korral oli ralli üles ehitatud nii, et rada kirjutasime laupäeval ning kähkusõitmine toimus pühapäeval. Meie saabusime Võrru laupäeva hommikul, võtsime paberid välja, toimetasime veel linnas natukene ning suundusime esimesele katsele umbes 11 paiku. Vahepeal käisime uuesti linnas, et mehaanikutele numbrid ja muu staff anda ning seejärel läksime katseid kontrollima. Positiivne oli see, et tutvumisgraafik oli mõistlik, eks oma osa mängis ka see, et tutvuda sai kaks korda. Negatiivne oli see, et meil ei olnud võimalik tripi kasutada ning vahemaad olid, ütleme nii, et juhuslikud J Samuti olime ise toored, sest viimasest legendikirjutamisest oli 4 kuud möödas. Aga nalja sai ikka, kits jooksis ette, kraavis käisime (seal kohas käisid vist enamus) ning mina ei suutnud Kristole 5-6 meetri pealt kolme lumepalli pihta visata J Selle peale öeldi, et hea, et sa vähemalt lugeda suudad J Ja üle mitme-mitme aasta oli see esimene Lõuna-Eesti võistlus, kus ma kirjutamise ajal iga katse järel oksendada ei vaakunud. Kuigi mul laupäeval ei olnud üldse mitte mingisugust tunnetki sees, et homme tuleb võistlema hakata, muutus õhtu siiski rahutumaks. Lisaks sellele, et hotellitoas oli väga külm, kadus mul sealt ka vool ära, mis tähendas, et ma ei saanud arvutis olla ega telekat vaadata, seega vaatasin lihtsalt lakke ja ootasin und. Hommikul olin juba päris närviline, kuidagi selline kahtlane tunne oli, eks mõjus ka see, et me polnud trenni teinud ja ilmaolud paistsid keerulised tulema. Hommikusöögiks suutsin endale viilu juustu, neli tükki värsket kurki ja pool klaasi mahla sisse suruda.
Ja nii see võistlus algas. Esimene katse oli lühikene, selline soojenduseks paras. No meil ei olnud soojenemisest juttugi, pigem tundus see olema trennikatsele soojenduseks, et noh, sõidad ja vaatad, mis ümberringi toimub. Müstiline oli ka see, et Võrust umbes 10 km Haanja poole algas talv, lund oli umbes 10-15 cm ning teed kohati jäised, kohati lörtsised ning kohati kruusased, seega oli iga nuki taga üllatus ootamas. Esimeselt katselt saime meistrivõistluste arvestuses kuuenda aja, klassisiseselt olime kolmandad. Samas ei ole meie aeglasemas alguses midagi kummalist, me pole kunagi kohe alguses käima saanud, mistõttu on eriti raske ühepäevastel rallidel. Teine katse oli juba parem. Alguses. Kui siis ühes seotud S-kurvis, mis mahapöördega lõppes, juba nii hea oli, et hoog natukene paljuks sai. Paremkurvi liiga suur hoog lõppes vasakkurvis sellega, et meil ratas viltu all. Sees käis päris kõva pauk ja alguses tundus, et kivi oli ja elutähtsad vedelikud hakkavad kohe autost lahkuma. Siis tundus, et pidureid ei ole, aga mingi hetke need õnneks ikkagi toimisid. Ja muidugi tõenäosus, et rehv on katki, oli ka suur. Aga finišis selgus, et polegi mitte midagi, ainult esimene parem ratas on viltu all J Hoolduses selgus, et õõts ja käändtelg katki ning aknapesupump (või mis iganes selle asja nimi on, millega saab aknapesuvedelikku klaasile lasta) oli auto küljest lahkunud J Hoolduses oli aega 30 minutit ja siinkohal SUURED-SUURED tänud Svenile ja Martinile, kes auto täpselt 29 minutiga korda tegid! Teiselt katselt muidugi taas halb aeg, sest auto ei olnud normaalselt juhitav ning hoog maas. Igaks juhuks sõitsime ohutuledega ning jälgisime peegleid, kuid keegi meid rajal kätte ei saanud. Sellelt katselt meistrikate viies ja klassi teine aeg.
Sel korral oli ralli ülesehitus üldse päris põnev. Ringid olid kahekatselised ning alati oli ringi esimene eelmise ringi katse kordus ja ringi teine täiesti uus katse. See aga pani korralikult proovile rehvivaliku oskuse, sest kui katset esimest korda sõita, siis oleks olnud vaja rehvi, mis lörtsis hästi peab, samas kui teist korda sõita, siis rehvi, mis jääl, külmunud kruusal ja rööpas hästi peab. Meie sõitsime nii, et ees ebasümmeetriline ja taga kuusk. Mõni proovis teistsuguseid variante. Libe oli igal juhul. Ainuke asi, mille üle viriseda võiks, olid ülesõidud. Üldine taks oli selline Tallinn-Rapla ots ja no selles ühtlaselt kumisevas autos tuli lihtsalt meeletult uni peale, mitu korda sai ikka korralikku võitlust peetud sellega. Muidu oli kogu korraldus väga hea!
Kolmas katse me juba proovisime pingutada, tasuks meistrikate kolmas ja klassi teine koht. Pisikese hüppe ülespoole tegime ka lõppseisus, kus maandusime neljandale kohale. Kui esimesed kaks olid juba pikalt eest läinud, arvestasime, et meistrikate arvestuses kolmandale kohale on täiesti reaalne sõita, seega tuli mõistlikult edasi pingutada. Neljas ja viies läksid samas tempos. Kuues oli õnnetus kuubis. Kui me varem olime kaotanud esimestele kalendriga, siis sellele katsel kaotasime ajalooga. Ja siiani on mõistmatu, miks. No oli tõesti hirmus libe, sest see oli kõige lumisema katse esimene läbimine, aga kuidagi üldse ei saanud Kristo rütmi ega minagi. See on oli täielik parkimine. Katse lõpus võttis masti ikka korralikult maha ning loomulikult andsime ära ka edu neljanda koha ees. Sõita jäid kaks viimast katset, aga seda pimedas, mis pole meile kunagi sobinud. Lisaks ähvardati uduga, et ikka täismäng oleks.
Seitsmenda katse sõitsime meie juba päris pimedas ja mina, kes ma olen lisaks sellele, et niisama pime, ka lumepime, mis tähendab, et minu jaoks on kõik ühtlaselt valge, ma ei saa aru nt kõrguste vahedest, oli see katse tõeline piin. Lisaks oleks võinud sõita ka ilma lisatuledeta, sest üle või läbi nende nukkide ja küngaste niikuinii miski ei näita. Ja no et ikka veel eriti tore oleks, otsustas Kristo, et tema hakkab nüüd pingutama. Autos oli hirmus ja selle katse lõpus hakkas mul esimest korda soe! Me ei ole kunagi pimedas nii kiiresti sõitnud J Tasuks suurenenud vahe meistrikate neljanda kohaga. Kuna seitsmes võttis mingil määral pinged maha ja edu oli suhteliselt turvaline, sai viimasest katsest jälle selline rütmitu punnitamine. Meil ilmselt on vaja, et keegi kogu aeg kuklasse hingab, muidu hakkame niisama enda „lõbuks“ rajal lollusi tegema. Aga kaheksandalt, mis oli ühtlasi power stage-iks, koorisime lohutuseks meistrikate arvestuses kaks lisapunkti. Tore J Seejärel poodiumile ja kinnisesse parki. Muidugi see poodiumi teema jättis ka pisut sellise mõru maitse suhu L Nii keerulistes oludes lõppu tulnud olid kõik tegelikult väikese tähelepanu ära teeninud ja selle oleksid pidanud me kõik ka saama.
Kokkuvõttes siis klassis N3 teine koht ning meistrivõistluste 2wd 2000 arvestuses 3. koht. Oleme ise väga-väga rahul! Õnne oli ohtralt (et see ratas mingil viisil ikka alla jäi SS2-l ning et mingi ime läbi me SS7 peal välja sõites puudeni ei jõudnud. Sel korral päästis seal lörts, mis auto hoo täiesti imeväel kinni peatas. Suvel? Jah, sellele me ei mõtle J). Autasustamisel ristiti meie klass ümber naisteklassiks või siis küsiti, et kas tegemist on autoralli meistrivõistlustega või meistrivõistlustega naisesõidutamises J
Tänaseks on selgunud, et EMV II etapp Lätis ei toimu. Kevadel lihtsalt ei ole võimalik kruusateedel võidu kihutada. Aga kui enne midagi ei juhtu, siis mai lõpus sõidetakse Harjumaal kindlasti meistrivõistluste etapp. Enne päris kevadet ei toimu üldse midagi, sest ka kaks talvist rahvaralli etappi on ära jäetud, mis tähendab, et nüüd saab pisut puhata. Või siis tööd teha J
Fotograafidele aitäh ja kniks piltide eest!  
 
 
 
Ratas viltu all ja ohutuled põlevad. Lootus on lõpuni saada.
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Eesti meistrivõistlused naisesõidutamises Võru etapi autasustamine :)
 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar