Alustuseks see, et edasi järgneb pikk jutt, s*tt jutt :-)
Vaevu sai rallikalt Viru ralli tolmu maha pesta ja asjad lahti pakkida, kui tuli need uuesti kottidesse ja bussi toppida ning Otepääle suunduda. 19.-20. juulil sõideti just seal järjekordne Eesti meistrivõitluste etapp.
Ma olin endale küll targu selleks ajaks ilusti puhkuse planeerinud, kui puhkamisest eriti midagi välja ei tulnud. Kolmapäev kujunes aga kohe nii tihedaks, et otsustasin õhtul kell 23.30 Tallinnas, et magan parem kodus mõne tunni, kui hakkan veel öösel Otepääle sõitma. Iseenesest ei oleks olnud vahet, sest magama sain umbes poole ühe paiku ja äratus oli kell 3. Nii, et mõni tund kahanes lõpuks kaheks ja pooleks, aga asi seegi. Mööda Tallinn-Tartu maanteed sõit oli sel korral puhas rõõm, sest liiklus oli olematu ja kui veel neid liikluskaameraid olnud poleks :-) Ahjaa, nüüdseks olen juba ka seda õppinud, et oluliselt lihtsam on recce-auto kodus ära kleepida, seega sai Otepääl otse võistluskeskusesse dokumentide järele minna. Kogu kupatus käes ja rahakott hingetu, kinkis Kuldar kaasa veel endadisainitud legendivihiku. Ja olgu siinkohal öeldud, et mulle see vihik väga meeldis! Nii, et kellele pakub huvi, siis kogu info on SIIN olemas. Minust tundub küll Kuldari püsiklient saavat :-)
Kirjutamist jääb meenutama väga hea graafik ja heas seisukorras teed. Ausalt öeldes siis nii head kirjutamist ei mäletagi enam. Katsekilomeetreid pidi üles kribama ca 105 ning kontrollida sai küll ainult korra, kuid selleks kõigeks kulus pisut enam kui 400 km. Vahepeal sai normaalselt lõunatada ning isegi puhata. Neljapäeva lõuna paiku saabus Otepääle ka mehaanik koos autoga, kes tõrgeteta tehnilise läbis ning meid hooldusparki ootama jäi, et siis õhtul hiljem testikatsele saata.
Testikatse oli aga õnnetus kuubis. Esiteks oli selleks ajaks, kui meie sinna jõudsime, tee juba väga kehvas seisukorras. Ja kusjuures, seda olid öelnud juba esimestena katsele lastud histoorikud. Nende järel sõideti seal ka kvalifikatsioon ning siis alles lasti ülejäänud peale. Võib-olla tulnuks need kolm kõik erinevatel radadel organiseerida, kuid ütlen täiesti siiralt, et nii lühikese ja kehvas seisus testikatse eest oli kahju raha maksta. Aga kuivõrd meil Virus ei õnnestunud eriti sõita ja enne trenni teha ei jõudnud, oli see kehva variant meie jaoks siiski parim võimalus pisut enne rallit soe sisse saada. Kahjuks saime seda läbida ainult ühe korra, õigemini kolmveerand, sest pisut enne lõppu sõitsime kiire hooga sisse ühte vasakkurvi tekkinud suurde auku, mis auto parempoolsse esiotsa korraliku surnuaia tekitas. Kui pärast pauku tundus, et autol ei ole ühtegi ratast all, siis hoolduspargis selgus, et rattad on küll all ja isegi rehvid terved, kuid amort on kõver, roolilatt on viga saanud, mille tõttu oli ka roolivõimu aju segi läinud, rooliotsad olid viga saanud ning tagantjärele selgus, et ka vahetult enne rallit vahetatud tuttuus mootoripadi sai seal siiski nii palju kannatada, et see ainult kuni linnakatse stardini vastu pidas. Nii, et mis muud üle jäi, kui liikuv varuosabaas (recce-auto) laiali lammutada ja mehaanikul 6 tundi tööd teha. Aga starti me saime!
Meie klassis alustas võistlust 12 meeskonda, meie meistrivõistluste arvestuses aga üle 20, seega konkurents oli tihe ja põnev. Esimeseks soojenduskatseks oli pisut alla 15 kilomeetrit pikk kruusakatse. Rütm hakkas lõpus nagu tulema, aga ainus veider asi oli see, et terve katse meile tundus, et me absoluutselt ei liigu ning finišis on meid kindlasti juba kalender ootamas. Aga finišis selgus, et teistel oli samamoodi, sest meid ootas klassi teine aeg ja ainult 2,4 sekundit kaotust. Kusjuures, kõik olid mõelnud, et hoogu üldse ei ole, võib-olla see tuli siis märjast liivast, mis auto nö rajale kinni kittis. Teine katse oli juba tõsisem, üle 28 kilomeetri pikk. Ja seal tundus hoogki juba päris korralik, kuni hetkeni, mil keegi seal üleval nalja otsustas teha ja veekraani lahti unustas. Vot sellist sadu ei ole mina oma elus veel autos istudes näinud. Tegelikult valetan, sest ma nüüd ka ei näinud, sest lihtsalt mitte midagi ei olnud näha. Ei olnud ka mingisugust vahet selles, kas kojamehed pühkisid või ei, kõik oli ühtlaselt hall ja läbipaistmatu. Lisaks sellele, et me nägemise kaotasime, muutus ka rada ülilibedaks, sest hetkega täitusid rööpad triiki veega ning mööda teid voolasid jõed. Esimene hämming tuli meil kohe kohas, kus pikale sirgele (tripitult 500m) järgnes trampliin ja selle taga 100 m pärast terav mahapööre vasakule ümber heinapalli. Meil oli legendis kirjas, et enne trampliini ei pidurda, noh, et Kristo ikka hambad ristis üle laseks ega põdema hakkaks. Tegelikkuses oli nii, et Kristo pidurdas umbes 50-60m enne trampliini, aga mitte midagi ei juhtunud :-) Ei juhtunud midagi ka trampliinil ega 100 m hiljem mahapöörde juures. Kui me neist möödunud olime nii, et mina heinapalli küljeaknast nägin ja teatasin, et mööda läks, siis ühel hetkel, umbes keset ümbrikku, tõmbas Kristo käsipidurit, mis lõppes sellega, et edasi sõitsime me tagurpidi. Kõige kohutavam oli aga see, et ümbriku taha olid pealtvaatajad juba oma autod parkinud ja seisid seal ka ise, seega hoidsime hinge kinni ja palusime, et kõigist mööda saame. Õnneks midagi ei juhtunud, mingil hetkel otsustas auto ikka kinni pidurdada, kohe nii, et mootorgi välja suri. Edasi püüdsime natukene seda käima saada ja siis alustasime kolgata rada katse lõpuni. Sõitmisest ei tulnud välja absoluutselt mitte midagi. Esiteks ei olnud näha mitte midagi ja kuigi ma püüdsin vahemaid maha trippida, siis polnud ka sellest suurt kasu, teiseks oli rada nii libe, et auto ka kiirusel 60 km/h kogu aeg ainult külg ees liikus. Ja kolmandaks muidugi see juhus, kus käival katsel meile rajakõrvalt tulnud suvalise pealtvaataja autoga (mis mingil arusaamatul põhjusel kannab vilkureid ja safety kirjasid) kraavisõitnud Subarut välja sikutatakse. Sina, kes sa selle auto roolis olid ja neid lolluseid korduvalt tegid, ma loodan, et keegi tõsine ja kuri mees sinuga sellele teemal ka natukene vestleb! Uskumatu lauslollus! Ja seal kohal olnud rajaturvaja peaks ka peeglisse vaatama. Korralik ämber ikka ja alati just meiega! Nii, et sellise hämminguga me lõpuks ka finišisse saime. Klassivõitjale kaotuseks 11 sekundit, mis kulus mahapöördest möödasõitmisele. Edasi suundusime korraks hoolduspargi poole, et vajadusel lisatuled külge kruvida ning tankida. Ja sõita jäi reedel veel viimane katse, milleks kunstliku trampliiniga asfaldikatse mööda Otepää-Sihva rullirada. Starti sõitsime mööda Pühajärve rannajoont ja kaks korda küsiti, et kas oleme eksinud :-D sest tegelikult seda teed ilmselt autod kasutada väga ei tohi. Linnakatse starti oodates hakkas jälle kergelt tibutama ja tumedad pilved tundusid hirmuäratavad. Samas päris kõvasti stardis veel ei sadanud ja nii me sealt minema sõitsimegi. Esimese vasakkurvi, siis paremkurvi, siis veel kaks paremat kurvi ning siis tundsime korralikku kärsahaisu ja kapoti alt imbus juba ka korralikult suitsu/auru. Kuivõrd tee on seal kitsas ja ühtegi mahasõiduteed ei ole, püüdsime jõuda mahapöördeni, et mitte teistele ette jääda, see meil ka õnnestus. Umbes 5 minutit hiljem, kui ma telefonil lennukirežiimi maha võtsin, sain kõne, kus küsiti, et kas auto põles päris maha? Info liikumine on tänapäeval ikka väga kiire. Õnneks ei põlenud auto maha, tegelikult ei põlenud üldse, vaid mootoripadi oli läinud katki, mis päädis sellega, et lõdviku otsast lahti kiskus ja sealt kogu jahutusvedelik välja pumbati. Ma olin niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii pettunud. Ei saa ju olla, et jälle lihtsalt ebaõnn. Ja siinkohal palun ma vabandust nende sõprade ees, kes tulid uurima, et mis juhtus ja kellega ma lihtsalt ei rääkinud, vaid autos mossitasin :-( Palun vabandust! Emotsioonid keesid korralikult üle ning ma teadsin, et on parem, kui ma üldse oma suud lahti ei tee. Telefonile ma ka ei vastanud :-( Edasi juhtus see, et mehaanik tuli meile järele, sikutas meid hooldusparki ja sai jälle mitu tundi autot ehitada. Doonoril jäi jälle terveid osasid vähemaks. Igal juhul hommikul kell 9.30 olime parc fermes koormaks 5 minutit ajatrahvi. Ahjaa, meil küll linnakatse trampliini sõita ei õnnestunud, kuid päris paljud, sh esiotsa neliveolised, rääkisid, et päris paha oli teine olnud. Seda, et loodi polnud selle ehitamisel keegi kasutanud, oli juba kirjutamise ajal näha, sest trampliini parem pool oli ikka konkreetselt madalamal kui vasak pool, mistõttu enamus ka paremale nurgale maandus. Lisaks arutasid paljud ka selle üle, et kas rallil, kus metsas on mitmeid looduslikke tõstvaid trampliine, on vaja ehitada ise veel juurde ja siis ka selliseid millel „kehvade“ autodega sõita võimalik ei ole. Jah, ma tean, et korraldaja seisukoht on see, et rallit korraldatakse publikule ja heade autodega (WRC, S2000) saab seal ilusti hüpata, ainult kurb on see, et neid häid autosid oli rallil 5, teisi aga 135? Ja ma tean, et paljudele pealtvaatajatele meeldibki näha, kuidas autosid puruks sõidetakse või hüpatakse, aga on ka neid, kes hoiavad pöialt, et kõik ilusti ja tervena lõppu saavad. Ja minu absoluutselt isiklik seisukoht on see, et rallit tuleb siiski sõitjale korraldada. Võtke heaks või pange pahaks!
Laupäeval hommikul oli mast muidugi maas. 5 minutit kükitas turjal ja lisaks suurele tuulele sadas kohati ka paduvihma. Ilmselt sellisest lootusetust olukorrast oli tingitud ka meie esimese katse väga kehv aeg. No lihtsalt ei saanud vedama ega pidama, kärss oli kärnas ja maa oli külmunud. Kõik oli halvasti. Laupäevasel teisel katsel hakkas juba paremaks minema, sõitsime välja katse teise aja, vähemalt läks endal tunne paremaks. Pärast kahte katset hooldusesse ja seejärel uuesti samale ringile. Kuues katse oli pisut parem kui esimesel läbimisel, kuid siiski ei olnud veel päris see, eks tee oli ka kehvemaks läinud. Seitsmenda katse stardis jäime põhja peale kinni, aga õnneks lubati seal siis enne joont ja kella pisut sikerdada, et saime ikka nii end joonele sättida, et stardihetkel keegi lükkama ei pidanud. Selle katse ärevaim hetk oli see, kui möödusime Siniorg-Arnek autost, mis otsekui linguga tagumist otsa pidi puu otsa tõmmatud oli. Sisekaamerasse jäid minu „püha jumal!“. See vaatepilt oli tegelikult päris ehmatav, aga vähemalt näitas Annika meile OK-märki, seega oli nende endiga kõik hästi. Nalja sai meil ka natukene. Nimelt sattus mingi segaduse pärast viiendat katset meie taha startima poolakad WRC-ga. Ma ütlesin Kristole, et nüüd sõida küll nii, et elu armas, sest võid ju hea sõitja olla, aga üks on siiski esiveoline auto ja teine maailma autoralli tipptehnika. 14 kilomeetri peale saime 20 sekundit tappa, kusjuures, ise arvasime, et kaotus tuleb kindlasti suurem. Igaks juhuks palusin pika katse stardis siiski, et meie ja WRC vahele jäetaks 2 minutit. Meie startisime niimoodi, et ma ei teadnud, kas jäeti üks või kaks, seega sõitsime samamoodi nii, et elu armas. Enne lõppu saime kätte kaks autot eespool startinud lätlased, kes seda katset ainult kolmanda käiguga sõita üritasid. Siinkohal tuleb tõdeda, et on ka sõitjaid, kes sellises olukorras kedagi tahtlikult blokeerima ei hakka ning koheselt kiirema ilusti mööda lasevad. Katse lõpus selgus aga see, et WRC võitis meid 25 kilomeetri peale ainult 33 sekundit. Ja meie saime oma klassis katsevõidu nii, et WRC-st oli kasu ka :-) Kaheksandal ja üheksandal katsel saime samuti katsevõidud, kuigi ise nende katsetega üldse rahule ei jäänud. Rütmi polnud, kiirust polnud, vihma sadas ehk jälle oli maa külmunud ja kärss kärnas :-) Pärast viimast katset aegu vaadates saime tõdeda, et jah, tegelikult me olime olnud tublid ja sõitnud suure hulga sekundeid viieminutilisest kaotusest tagasi, kuidas platseerusime siiski alles neljandale kohale. Nukker oli olla, vastik on kaotada võimalused headele kohtadele ja punktidele tehnika ja ebaõnne tõttu, oleks siis vähemalt oma vigagi olnud, saaks kodus peegli ees kellegagi riielda.
Aga draama ei olnud veel lõppenud. Sõitsime üle poodiumi ja viisime auto parc fermesse. Mõni aeg hiljem saime võistluskeskusest kõne, et me oleme tõusnud kolmandaks, kuna konkurent on kahe viimase AKP vahel kõrvalise abi kasutamise eest eemaldatud. No jälle üks uskumatu asi, mis juhtuda võib. No natukene oli hea meel ka, aga samas niimoodi saadud karikas väga õnnelikuks ei tee. Nii, et kokkuvõttes siis läbi raskuste tähtede poole ehk klassis N3 kolmas koht. Meistrivõistluste arvestuses vist 103.
Kokkuvõtvalt oli hea ralli. Samas tunnistan mina täiesti siiralt, et Viru ralli korraldus meeldis mulle rohkem, oli kuidagi teise prioriteediga ehk sõitjatele suunatud. Samas on igal võistlusel omad head ja vead ning ka Rally Estonial ei ole millegi üle väga nuriseda. Katsed on ju toredad. Virisen ainult natukene kehva turva pärast, ebahariliku ajavõtusüsteemi, mis ei vastanud võistlusmäärusele, pärast ning kummaline on ka see, et tänaseni ei ole ametlikke tulemusi online-is saadaval ning meie karistust ei ole seal üleüldse sees. Peaksin ma äkki hoopis küsima, et miks meil siis 5-minutiline ajakaristus on? :-) Pole midagi, küll kõik, kellel vaja, teevad asjadest omad järeldused ja järgmisel aastal on uued võistlused, uued olukorrad ja uued tulemused. Kõige positiivsem kogu ralli juures oli see, et vähemalt praegu on trampliinitõrge kadunud ja ralli lõpuks oli lendamine juba taas naudinguks muutunud! Fun, fun, fun!
Aitäh peredele ja sõpradele, kes meile raja ääres ja kodus arvuti taga pöialt hoidsid ja kaasa elasid! Aitäh toetajatele, kes meid rajale aitasid! Aitäh mehaanikutele, kes mitmeid tunde meie autot seal ehitada said! Aitäh korraldajale hea ralli eest! Ja aitäh neile, kelle pilte ma siin postituses kasutan! :-)
Järgmine meistrivõistluste etapp sõidetakse 30.-31. augustil Lätis Kurzeme ralli nime all. Ees pidavat ootama veelgi kiiremad katsed laial ja kõva pinnasega teel. Ja muidugi korralik matk, et sinna üldse kohale jõuda (Tallinnast üle 500 km). Vahepeal ehk õnnestub ka üks rahvaralli sõita :-)
Sõit testikatsele. Pärast järgnes kuuetunnine autoehitus :-)
Start.
Esimene trampliin. Enam ei tõrgu :-)
Piilume, kas tasub tulla.
Tulime.
Läksime.
Kaevusime ka.
Varsti saame äkki mõne sisevideo ka netti üles sikutatud ;-)
