Vahepealsed seiklused võõra autoga olid pannud mind tegelikult Hondakese järgi igatsema, seega oli ootusärevus enne 5.-6. juulil toimuvat Viru rallit suur. Pealegi on Viru olnud aastaid ka minu lemmikralliks.
Traditsiooniliselt algas meie ralli kirjutamisauto kleepimisega. Selleks kulub umbes-täpselt 30 minutit ning 3,5 meetrit teipi. Vähemalt ei aja enam kurjaks, vaid tegemist siis täiesti tavapärase protseduuriga. Teisi ei aja ka enam nii palju naerma kui alguses :-) Nii, et rallieelse kolmapäeva õhtu veetsin garaažis kleepides ja käigukasti kokkuladuvaid mehaanikuid segades. Käigukasti osad saabusid Leedust kolmapäeva hommikul :-) Aga vähemalt saabusid, sest vahepeal oli suhteliselt lootusetu olukord. Neljapäeva hommikul võtsid Andrus ja Alo mind peale ja niimoodi me Tallinnast Rakverre vurasimegi.
Neljapäevane kirjutamine kulges üle kivide ja kändude ning seda nii otseses kui kaudses mõttes. Osad teed/teelõigud olid väga aukus ja auto raputas päris hullusti, mille peale mina kurjaks sain, sest tähed tulid koledad ja võimatu oli normaalselt kirjutada. Üleüldse oli päev väga pikk ja 85 katsekilomeetri kirjapanekuks ja kaheks kontrollimiseks läbisime lõpuks kokku üle 600 kilomeetri. Tempo oli ka päris tegus, kuigi siin on väike süü ka meil endil, kes me peaaegu 2 tundi kirjutamisaja algusest hiljem alles esimesele katsele saabusime. Igatahes näljast päästis meid pakk pähkleid ja bensiini käisime vahepeal Kiviõlis tankimas. Vähemalt oli ilm ilus ja sai korralikult ka Lääne-Virumaaga tutvuda ning kui ma ei eksi (ma nimelt olen geograafiline idioot), siis vahepeal vist isegi Ida-Virumaaga :-)
Reede hommikul sai veel viimane katse kirja pandud ja siis oli mõnusalt mõned tunnid aega hoolduspargis tududa, päikest võtta ja vaba aega nautida. Auto oli tehnilises kontrollis heakskiidu saanud ning laiskles niisama. Kuigi ma ralli ajal ennast üldjuhul üldse sööma sundida ei suuda, otsustasin ikkagi Kristo ja Sveniga sööklasse kaasa minna. Tegelikult on täiesti müstiline, kuidas 5 senti rohkem kui 2 euro eest saab suppi, mahla, leiba ja magustoitu. Supist sõin tubli poole ära, mahla kallasin ka alla, aga magustoit jäi siiski mehaanikule. Õhtupoole hakkas ärevus ka juba sisse tulema, ees ootasid kruuskatse kaks läbimist ja vaieldamatult parim Eesti rallide linnakatse. Ja taevas kogunesid vihmapilved. Viljandist saabunud suured ja väikesed fännid rääkisid ka veel, kuidas tee peal meeletu äikesetorm olla olnud. Mh, mõtlesime vaid seda, et peaks ometi veel mõned tunnid kuiva. Samas muutmine polnud meie võimuses, nii et me pakkisime end rallikasse ja suundusime keskväljakul toimuvale avatseremooniale. Veel üks kiitus korraldajatele- rõõm on, et kõik autod seal rallil alati teele saadetakse ja vastu võetakse. Ja rõõm oli ka veel ekstra meie pärast kohale sõitnud fänne näha :-)
Esimesel katsel hakkas aga meie ebaõnn peale. Umbes poolel katsel ütleb Kristo, et sidurit ei ole. Mina püüan seda teadet ignoreerida ja sisestada endale, et ma kuulsin valesti :-) Kahjuks mitte, katse lõpus pesukontrollist lahkume juba hüpates nagu konnad, taustaks mõnus sidurikärsahais. Vaatamata sellele suudame saada klassis teise aja. Terve ülesõidu sama katse starti arutame, et mida teha. Otsustame, et peame sõitma, sest pärast teist katset on kohe hooldus. Kõige keerulisem on start, edasi saab käike juba sidurita sisse taguda. Stardikohtunikud saavad meie põrkava stardi peale kindlasti mõnusalt muheleda. Aga vähemalt saame me katse sõidetud ja isegi kaotus esimesel tuleb väiksem kui esimesel korral, seega jälle katselt teine aeg. Mingil müstilisel kombel hakkab pärast katset sidur normaalselt tööle. Re-grupist välja tuleb meil aga autot jälle lükata, sest sidur on taas kadunud. Mehaanikud teevad lühikese ajaga selle, mis on võimalik. Sidurist proovitakse välja võtta nii palju ketta tükke, kui võimalik, sest just need tekitavad seda efekti, et kord töötab ja kord mitte. Edasi tuleb meil linnakatsele suunduda ning sinna sõites on kõik jälle korras. Linnakatse esimesel läbimisel samuti. Preemiaks klassivõit. Aga teisel linnakatsel juhtub vist kõik, mis üldse juhtuda saab. Sidur on lõplikult otsad andnud ning täpselt 2 minutit enne meie starti kallatakse ka vihmakraanid lahti. Ja sealt tuleb juba korralikult. Ülilibedal ja märjal rajal on füüsiliselt kuulda, kuidas sekundid pots ja pots katseajale juurde kukuvad ja nii jõuame me katkise siduri ja paduvihmaga finišisse sel korral rohkem kui 15 sekundit klassiliidrist hiljem. Ja olgu veel öeldud, et linnakatse trampliinist sõitsime, nagu paljud teisedki sõitjad, möööööödaaaaaaaaaaaa. Meie autoga lihtsalt ei ole võimalik neid üliteravaid ja lühikesi trampliine hüpata. Siinkohal teeb pisut meele mõruks, kui stardijärjekorraga sisuliselt luuakse konkurentidele ebavõrdsed tingimused, sest ligi 30-minutiline stardivahe on võrdsete tingimuste tagamiseks liiga pikk. Aga mis siin tagantjärgi ikka targutada. Masti lõi maha. Hea küll, katseaeg on puhas ebaõnn, suurem mure on sellega, kas teiseks päevaks on võimalik sidur korda teha ning teadmine, et selle tegemiseks on aega kõigest 45 minutit.
Mehaanikud annavad endast parima. Paduvihmas, mis tähendab, et vesi konkreetselt mööda aluskatet voolab, vahetavad nad ilma tõstukite, mootori hoidjate jms siduri ära 50 minutiga. SUUR AITÄH! Kuigi me jääme hooldusele järgnevasse AKP-sse hiljaks ja saame selle eest 1.50 ajalist karistust, on ralli laupäeval alles ees ja võimalik edasi pingutada. Ööseks sõidan Tallinna, Rakveres ööbimist lihtsalt ei leia :-)
Hommik on rahutu. Auto on veel vaja lõplikult kokku laduda ning selleks on aega 15 minutit. Arvatakse, et jääb väheks, mis tähendab, et meil on lootust veel ajalist karistust suurendada. Õnneks piisab sellest ilusti ning ralli viiendale kiiruskatsele saame hooldusest õigel ajal minema. Viiendal katsel jõuame umbes viimasesse kolmandikku, kui ühe vasaku terava kurvi ees on ilmselt pidurdustest tekkinud suuuuuur auk. Meie hooga ei ole sellest enam võimalik mööda sõita ning pärast seda auku saabub vaikus. Kristo teatab, et pooltelg. Mis siis ikka, kõik, mis algab halvasti, ei saagi ju hästi lõppeda. Igal juhul veereme sealt alguses omal jõul ja hiljem Olviku käerammu abiga pisut edasi, et auto rajalt eest ära parkida. Hakkame siis parme söötma ja mööduvaid autosid vaatama. Umbes 12 minutit hiljem juhtub samas kohas sama asi konkurentide Rühka-Hainiga. Veerevad nemadki meie. Noh, vähemalt on seltsis segasem. Aga edasi juhtuvad veelgi kummalisemad lood. Samal katsel, natukene enne meie kohta, katkestavad Asi-Tigas, sest nende pantser suudab end niimoodi auto kõhu alla rulli keerata, et edasi ei ole võimalik sõita. Sama katse osaliselt teisel läbimisel (9. kiiruskatse) katkestavad meie nina all ka Siniorg-Arnek, kes rattaga maast välja kasvanud kivi tabavad ja siis eriti õnnetul kombel katuse teevad. Ise õnneks muidugi terved. Nii et see konkreetne katselõik riisust klassi N3 korralikult. Ainsana pääsevad üle ralli lõpujoone Kuusik-Terras. Kellelgi peab ju õnne ka olema!
Kokkuvõtvalt meeldis mulle Viru ralli korraldus taas. Natukene oli tänavu rada kuidagi paigast ära või lihtsalt harjumatu, kuid ralli ise oli kõrgel tasemel korraldatud. Ja kuuldavasti on just Viru rallil järgmisel aastal ka Läti meistrivõistluste etapp, nii et konkurents peaks ka tihedamaks minema.
Aga Viru rallilt tuli otse garaaži suunduda, sest auto kordategemiseks jäi kõigest 11 päeva ning ees oli ootamas hooaja kõige pikem võistlus Otepääl.
Stardipoodium.
Linnakatse trampliinist mööda.
Ühe kurvi saime sõita ka :-)
Tänan autoreid nende piltide eest!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar