5.-6.07.2013 Viru ralli
| N3 | KRISTO SUBI / TEELE SEPP | EST | HONDA CIVIC TYPE-R | ECOM MOTORSPORT |
Blondeerimisse?
8. juunil sõideti Saaremaal Kärla vallas järjekordne karikavõistluste etapp. Olin end selleks korraks asendajana Andrus Vahi kõrvale lubanud, seega sain taas kiires tagaveolises istuda ning toredaid M3 aegu meenutada.
Saaremaale sõudsime juba reedel, et ikka natukene puhata ja mängida ka saaks. Saaremaal kohe on kena olla! Saab hästi magada, sest pime ja vaikne on, saab liikluses rahulikult ringi kulgeda (alguses ajab kohutavalt endast välja :)) ning saab häid kohalikke saaremaised toite nautida (otse ahjust tulnud suitsulest on üle prahi!).
Laupäeval tuli muidugi võistlusele keskenduda. Imelikul kombel tundus algus minu jaoks pingevaba, kuigi samas oli hirm, sest ma ei ole väga ammu tagaveolises istunud ega üldse teistsugust legendi lugenud, seega võimalused eksimiseks olid suured. Samuti tahab Andrus teistmoodi ka legendi kuulda, vähe ettelugemist ja kordamiseta. Kohutavalt veider, sest ma ei tea ju, kas ta ikka kuulis või ei kuulnud, kuigi ta lubas siis kohe öelda, kui infot peale ei tule. Kuulmisega oli ka kummaline lugu, nimelt Kristo Type-Riga võrreldes on Andruse M3-s meeletu müra. Kui Civicuga sõidame ülesõitegi klappideta, sest sees saab omavahel normaalselt rääkida, siis BMW-sse tuleb rallikatsel nii palju kivi- ja mootorimüra, et ma olin terve esimese ringi veendunud, et Andrus ei kuule ühtegi sõna ka, mis ma räägin. Aga tundus, et kuulis :)
Laupäeva hommikune äratus oli üpris vara, sest tuli katseid kirjutama minna. Samas selgus pärast kirjutamist, et kogu rada niivõrd kompaktne, et oleks võinud vähemalt tunni veel kodus rahulikult magada. Aga kuna ilm oli absoluutselt super ja suvine, ei olnud ka hooldusalal passimine ebameeldiv. Sai rallijutte lobiseda ning päikest nautida. Õhtul oli linnas palju punaseid nautlejaid :) Kui aga veel autosid omavahel võrrelda, siis BMW-sse sisse- ja väljasaamine on tõeline katsumus. Ukserist on nii kõrge, et liikumiseks tuleb end nagu liigendnuga kokku pakkida. Ja kui sa ise oled siis ka kõigest 160 lühike, ei ole see just kõige lihtsam :) Civicusse saab nagu tänavasõiduautosse sisse istuda :) Nii, et ühesõnaga suutsin ma pisut viriseda ka.
Kirjutamise ajal midagi erilist ei juhtunud, mõtlesin küll muidugi hirmuga sõidu peale, sest üks katse tundus väga kiire olevat. Ja kui sa siis istud võõras autos, loed võõrast legendi ja seda kõike väga suure kiirusega metsas sõites võtab ikka kõhedaks küll. Nii, et pinge hakkas kuhjuma vaikselt ja tuli teadmine, et sel korral ei sõida me pingevabalt nulli, vaid võitleme esikoha ja karikavõistluste punktide nimel. Nii, et ma sundisin end kokku võtma ja keskenduma.
Võistlussõidud algasid kell 13 ning esimesena tuli läbida nö pikendusega Oriküla paarisrada. Kui mina põdesin loomulikult paarisraja trampliini, siis tegelikult kujunes kõige ootamatumaks ja vaatemängulisemaks selle lisakatse kolmas kurv. Seal oli nii õnnestumisi kui ebaõnnestumisi ning suisa kaks meeskonda sinna oma ralli selleks korraks ka lõpetasid. Meil seal ärevaks ei läinud, küll aga kohe järgmises kurvis, mis päädis sellega, et auto välja suri. Ja välja suri ta ka järgmises kurvis. Üleüldse hakkas BMW sel korral hirmsasti jonnima. Kogu ralli peale suri 3 korda katsel välja, siis turtsus ja torises niisama, kuni lõpuks tanki häält tegema hakkas ning oma jõu kuhugi Saaremaa kadakate vahele ära kaotas.
SIIN ka pisut sisevideopilti. PS! Ei, ma ei kokuta neid miinuseid, neid ongi mõnikord ühe kurvi järel mitu :)
Aga vahva on ka see, et 18 päeva pärast jätkuvad meistrivõistlused etapiga Lääne-Virumaal. Viru ralli on mulle alati meeldinud (välja arvatud Kehala Munamägi) ning siis saab jälle selles ÕIGES autos istuda ja harjumuspärast legendi lugeda.
Null pole number
Kalendris tuli jälle uus kuu keerata. Jaanipäev on ukse ees, kaugel need jõuludki siis enam :)
Igatahes mina, kes ma siiralt olin plaaninud 1. juuni hoopis teistmoodi veeta, ärkasin sel laupäeva hommikul ikkagi selleks, et rallikasse istuda. Sel korral siis Lääne-Eesti ralli, piloodiks Andrus Vahi ja autoks BMW M3. Jah, M3 on tõesti see auto, mis mulle siiani enim muljet on avaldanud, seega oli suisa rõõm, kui Andrus ütles, et tema kaardilugeja ei saa järgmisel karikavõistluste etapil osaleda, seega oleks mõistlik enne võistlust ka natukene trenni teha. Avaneski hea variant, kui meid Lääne-Eesti rallile nulli sõitma kutsuti. Ma olen Andrusele varemgi lugenud, nii talvel kui ka näiteks Saaremaal, aga see oli juba 7!! aastat tagasi. Ja nendest möödunud seitsmest aastast olen ma kuus lugenud Kristole. Hoopis teistmoodi ja teistsuguses autos ja teistsugust legendi. Seega hommik oli päris ärev, sest kuigi me olime kirjutamas käinud ja kõik katsed kolm korda läbi sõitnud, on kirjutamiskiirus siiski oluliselt erinev sellest, mis rallikaga sõites.
Pildid tegi Indrek Allik. Aitäh!
Jõudsime siis hommikul Linnamäele nagu valged inimesed kunagi, auto oli juba kohal ja tehnilises käinud, kõik oli tehtud ja ootel. Meie käisime nullide koosolekul ning siis tuli paar tundi oodata (rahvarallurid lasti enne rajale) enne kui 30-kraadises kuumuses kombe selga venitada sai. Ainuüksi sellest mõttest hakkas palav! Meil oli autol ilus kollane vilkur ka peal ning isegi sireen kisendas. Õnneks sõidu ajal ei häirinud, seda enam, et mingil kummalisel põhjusel kadus selle hääl juba esimese katse poole peal ära ega tulnudki lõpuks tagasi, kuigi Andrus ise teda kapoti alt taga otsis ning mehaanikudki uurisid. Mis kadunud, see kadunud. Nagu mina omal ajal, kui teisel-kolmandal katsel hääletu olin. Hirmust vist. Aga kui sõidust rääkida, siis polnudki nii hirmus või kummaline, kui ma olin arvanud. Harjumatu tõesti, kui sirge peal kiirendusel ka külg ees on, aga tegelikult ei ole Hondaga võrreldes lõppkiiruses vahet. Väga harjumatu oli aga see, et kui meil Kristoga on legend nullist kuueni, siis Andrusel on põhimõtteliselt ühest kolmeni ja lihtsalt ülirõve tunne on öelda „poolteist“, mis Kristo legendis on väga kiire kurv, aga Andruse kõrval istudes näha ette vaadates, et kurv ikka jumala nurga taha keerab :) See oligi kõige harjumatum. Muidu oli fun. Muidugi tööd tegime ka, õigemini nentisime, et ohutusülemad ja rajameister on oma tööd väga hästi teinud, sest kuigi pealtvaatajaid oli palju, ei häirinud nad kuskil nö silma, seisid seal, kus ette nähtud ning meil kuskil ümberkorraldusi teha ei tulnud. Oma tööd tegime aga nii hästi, et teisel katsel näitasime publikule, mis ühes järsus kurvis juhtuda võib :) Päeva lõpp oli siiski natukene kehva, nimelt olime sunnitud eelviimase katse finišisse jääma, sest siduriõli oli otsa saanud ja käigukast keeldus sellepärast koostööst. Aga polnud hullu, sest kahte nulli sõitnud Indrek ja Otto olid rajal ning kiirete väikeste ümberkorraldustega pandi neile tohutu pinge lõpuni sõitmiseks :) Sorry :) Aga poisid kimasid lõpuni ning siis said ka kõik teised 9!! lõpetada. Kuivõrd tegemist ei olnud sportralli osas ühtegi sarja kuuluva etapiga, oli eeldatav, et osalejaid on vähevõitu. Starti tuli 16 meeskonda, lõpetas 9. Päris kummaline on see, et katseid olid tegelikult kõigest 34 km, aga palju katkestajaid ja olgu öeldud, et samas ei olnud ühtegi väljasõitu, lihtsalt tehnika vedas alt. Ja kui üldse veel rallist rääkida, siis väga hästi oli korraldatud. Rajameister on väga tubli! Katsed olid huvitavad ning kõige pikemal, seal, kus rahvarallurid keskmise kiiruse järgi täpsuslõiku sõitsid, sai rallikaga ikka korralikult gaasi ka vajutada. Nüüd tuleb lihtsalt natukene mõned pisiasjad läbi arutada, näiteks see, et plastikust kohtunike kaelakaartide asemel võiks kõigile osalejatele üks korralik üldkaart jaguda. Aga mina isiklikult ei näe probleemi, et see võistlus järgmisel hooajal mõne sarja etapp on. Lastehaiguseid on kõikidel rallidel.
Ahjaa, sellest teemast tahaks ka rääkida, millest tüli on tõusnud. Nimelt rahvarallurite keskmise kiirused, mis reeglitega lubatust suuremad olid. Ma kinnitan, RADA EI OLNUD OHTLIK. Ning ma olen endiselt veendunud, et rahvaralli katse keskmine kiirus ei näita mitte midagi, sest näiteks on ülilihtne väga ohtlik ja kiire rada teha keskmise järgi „õigeks“ stoppjoonega või muu sellise viguriga. Samas kui Lääne-Eesti rahvaralli katsed olid tehtud väga ohutuks, mida tõestab ka see, et mitte keegi neist pimeralli sõitjatest ei katkestanud väljasõidu tõttu. Nii, et siiralt, kui asjast ei tea, ei tasu rääkida (või kui ise ei osalenud). Minu esimene emotsioon pärast kirjutamist oli see, et rada on tehtud liiga aeglaseks. Kõik vähegi ohtlikud kohad olid žikaanide või takistustega pikitud. Muidugi keskmist tõstis see, et mõned žikaanid olid valesti maha pandud ehk vahelt sai liiga kiiresti läbi sõita. Samas veelkord, katse ohtlikkust ei näita mitte kuidagi katse keskmine kiirus, vaid konkreetsete situatsioonide kiirused. Ja selles osas ei ole küll kellelegi midagi ette heite, nii et, irvhambad, kulutage vähem oma arvuti klaviatuuri ja tegelege asjadega, millest teil ka aimu on :) Lääne-Eesti rahvaralli korraldajale- kiitus!
Agaaaaaaaaaaaaa tore on see, et juba sel laupäeval saan ma BMW M3-ga veel kiiremini sõita. Nimelt on Kärla rallil kirjas:
ANDRUS VAHI / TEELE SEPP EST BMW M3
Tellimine:
Postitused (Atom)