8. juunil sõideti Saaremaal Kärla vallas järjekordne karikavõistluste etapp. Olin end selleks korraks asendajana Andrus Vahi kõrvale lubanud, seega sain taas kiires tagaveolises istuda ning toredaid M3 aegu meenutada.
Saaremaale sõudsime juba reedel, et ikka natukene puhata ja mängida ka saaks. Saaremaal kohe on kena olla! Saab hästi magada, sest pime ja vaikne on, saab liikluses rahulikult ringi kulgeda (alguses ajab kohutavalt endast välja :)) ning saab häid kohalikke saaremaised toite nautida (otse ahjust tulnud suitsulest on üle prahi!).
Laupäeval tuli muidugi võistlusele keskenduda. Imelikul kombel tundus algus minu jaoks pingevaba, kuigi samas oli hirm, sest ma ei ole väga ammu tagaveolises istunud ega üldse teistsugust legendi lugenud, seega võimalused eksimiseks olid suured. Samuti tahab Andrus teistmoodi ka legendi kuulda, vähe ettelugemist ja kordamiseta. Kohutavalt veider, sest ma ei tea ju, kas ta ikka kuulis või ei kuulnud, kuigi ta lubas siis kohe öelda, kui infot peale ei tule. Kuulmisega oli ka kummaline lugu, nimelt Kristo Type-Riga võrreldes on Andruse M3-s meeletu müra. Kui Civicuga sõidame ülesõitegi klappideta, sest sees saab omavahel normaalselt rääkida, siis BMW-sse tuleb rallikatsel nii palju kivi- ja mootorimüra, et ma olin terve esimese ringi veendunud, et Andrus ei kuule ühtegi sõna ka, mis ma räägin. Aga tundus, et kuulis :)
Laupäeva hommikune äratus oli üpris vara, sest tuli katseid kirjutama minna. Samas selgus pärast kirjutamist, et kogu rada niivõrd kompaktne, et oleks võinud vähemalt tunni veel kodus rahulikult magada. Aga kuna ilm oli absoluutselt super ja suvine, ei olnud ka hooldusalal passimine ebameeldiv. Sai rallijutte lobiseda ning päikest nautida. Õhtul oli linnas palju punaseid nautlejaid :) Kui aga veel autosid omavahel võrrelda, siis BMW-sse sisse- ja väljasaamine on tõeline katsumus. Ukserist on nii kõrge, et liikumiseks tuleb end nagu liigendnuga kokku pakkida. Ja kui sa ise oled siis ka kõigest 160 lühike, ei ole see just kõige lihtsam :) Civicusse saab nagu tänavasõiduautosse sisse istuda :) Nii, et ühesõnaga suutsin ma pisut viriseda ka.
Kirjutamise ajal midagi erilist ei juhtunud, mõtlesin küll muidugi hirmuga sõidu peale, sest üks katse tundus väga kiire olevat. Ja kui sa siis istud võõras autos, loed võõrast legendi ja seda kõike väga suure kiirusega metsas sõites võtab ikka kõhedaks küll. Nii, et pinge hakkas kuhjuma vaikselt ja tuli teadmine, et sel korral ei sõida me pingevabalt nulli, vaid võitleme esikoha ja karikavõistluste punktide nimel. Nii, et ma sundisin end kokku võtma ja keskenduma.
Võistlussõidud algasid kell 13 ning esimesena tuli läbida nö pikendusega Oriküla paarisrada. Kui mina põdesin loomulikult paarisraja trampliini, siis tegelikult kujunes kõige ootamatumaks ja vaatemängulisemaks selle lisakatse kolmas kurv. Seal oli nii õnnestumisi kui ebaõnnestumisi ning suisa kaks meeskonda sinna oma ralli selleks korraks ka lõpetasid. Meil seal ärevaks ei läinud, küll aga kohe järgmises kurvis, mis päädis sellega, et auto välja suri. Ja välja suri ta ka järgmises kurvis. Üleüldse hakkas BMW sel korral hirmsasti jonnima. Kogu ralli peale suri 3 korda katsel välja, siis turtsus ja torises niisama, kuni lõpuks tanki häält tegema hakkas ning oma jõu kuhugi Saaremaa kadakate vahele ära kaotas.
SIIN ka pisut sisevideopilti. PS! Ei, ma ei kokuta neid miinuseid, neid ongi mõnikord ühe kurvi järel mitu :)
Aga vahva on ka see, et 18 päeva pärast jätkuvad meistrivõistlused etapiga Lääne-Virumaal. Viru ralli on mulle alati meeldinud (välja arvatud Kehala Munamägi) ning siis saab jälle selles ÕIGES autos istuda ja harjumuspärast legendi lugeda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar