Ma ei ole elus palju saavutanud, kui mõned olümpiaadivõidud või kirjanduspreemiad välja arvata. Ma muidugi ei ole saavutustele ka kunagi pretendeerinud, olen teinud asju, mis meeldivad, sest just see ongi kõige olulisem.
Autoralli on vaieldamatult olnud minu elus enim rahuldust pakkuv hobi- sõidud-võidud, korraldamine, adrenaliin, sõbrad ja saatusekaaslased. Oma esimese stardi tegin kaardilugejana 2004. aastal ning esimese hooaja tiitli võitsin koos Kaido Viiraga 2006. aastal, tulles tol ajal E-rühma suurte kaheveoliste klassis karikavõistlustel kolmandaks. 2006. aastal proovisin ka ise rooli taga istuda, ei meeldinud, iga start oli eneseületus ning eks autogi sai palju kannatada. Olles autospordiga tänaseks juba aastaid kokku puutunud, siis võin julgelt väita, et naine ei hakka mitte kunagi nii kiiresti sõitma, kui mees, sest see on naise jaoks loomuvastane. Jah, Michéle Mouton te ütlete, aga see on sama, et Valentino Rossi võidab Yamahal jalgrattavõistluse. Aga see selleks. Aasta hiljem pärjati mind Andrus Vahi kaardilugejana E-rühma väikeses klassis karikavõitjaks ning meistrivõistluste hõbedaga. Aastatel 2004-2008 mul kindlat pilooti ei olnud, lugesin neile, kel häda käes oli ja kaardilugeja puudu, niimoodi kogunes mulle kogemusi kokku 13 erineva piloodi kõrval istudes. 2008. aasta oli rahulik, vahepeal mõned üksikud stardid erinevate pilootidega, samuti rallikarjääri kõige hullem väljasõit, kus jäime ise küll ilusti terveks, aga auto läks täitsa mahakandmisele. Tolle aasta viimasel ehk Saaremaa rallil kutsus mind kaarti lugema varem E-rühmas sõitnud ja nüüd oma kolmandat rallit Honda Civic Type-Riga võistlev Kristo Subi. Koostöö klappis. Sõitsime koos ühe ralli, siis ühe rallisprindi, siis veel ühe ralli ja nii ta läks. Kaks täishooaega hiljem, 3. detsembril 2010, said meist Eesti autoralli meistrid.
Autoralli on vaieldamatult olnud minu elus enim rahuldust pakkuv hobi- sõidud-võidud, korraldamine, adrenaliin, sõbrad ja saatusekaaslased. Oma esimese stardi tegin kaardilugejana 2004. aastal ning esimese hooaja tiitli võitsin koos Kaido Viiraga 2006. aastal, tulles tol ajal E-rühma suurte kaheveoliste klassis karikavõistlustel kolmandaks. 2006. aastal proovisin ka ise rooli taga istuda, ei meeldinud, iga start oli eneseületus ning eks autogi sai palju kannatada. Olles autospordiga tänaseks juba aastaid kokku puutunud, siis võin julgelt väita, et naine ei hakka mitte kunagi nii kiiresti sõitma, kui mees, sest see on naise jaoks loomuvastane. Jah, Michéle Mouton te ütlete, aga see on sama, et Valentino Rossi võidab Yamahal jalgrattavõistluse. Aga see selleks. Aasta hiljem pärjati mind Andrus Vahi kaardilugejana E-rühma väikeses klassis karikavõitjaks ning meistrivõistluste hõbedaga. Aastatel 2004-2008 mul kindlat pilooti ei olnud, lugesin neile, kel häda käes oli ja kaardilugeja puudu, niimoodi kogunes mulle kogemusi kokku 13 erineva piloodi kõrval istudes. 2008. aasta oli rahulik, vahepeal mõned üksikud stardid erinevate pilootidega, samuti rallikarjääri kõige hullem väljasõit, kus jäime ise küll ilusti terveks, aga auto läks täitsa mahakandmisele. Tolle aasta viimasel ehk Saaremaa rallil kutsus mind kaarti lugema varem E-rühmas sõitnud ja nüüd oma kolmandat rallit Honda Civic Type-Riga võistlev Kristo Subi. Koostöö klappis. Sõitsime koos ühe ralli, siis ühe rallisprindi, siis veel ühe ralli ja nii ta läks. Kaks täishooaega hiljem, 3. detsembril 2010, said meist Eesti autoralli meistrid.
Täitunud unistus, millest tegelikult ei unistanudki. Tegime ju lihtsalt seda, mis meeldis. Kristoga osalesime viimase kahe aasta jooksul kokku 12 rallil, millest pooled lõpetasime poodiumil, 3 katkestasime ning ülejäänutel pidime ebaõnne tõttu poodiumilt väljajäämisega leppima, samuti kahel rallisprindil, kus mõlemal korral pidime leppima neljanda kohaga. Olid head aastad.
Ilmselge on see, et meistritiitli saavutamiseks on vaja head omavahelist koostööd, vastupidavat autot, arukaid ja tasakaalukaid otsuseid, väga head toetajas- ja fänniarmeed ning loomulikult kuhjaga õnne ja vedamist. Minu käest on küsitud, et miks mulle ralli meeldib ja kas ma autos kardan ka. Ma ei oska neile küsimustele vastata, sest seda, miks meeldib, ei ole võimalik kirjeldada, seda saab tunda ja kartusega on sellised lood, et kui stardikell end „nulli loeb“ ei ole maailmas mitte midagi muud, kui 1 auto ja 2 inimest. Tegelikult see on nii. Mõnikord pärast katset küll arutame omavahel, et seal või seal oleks võinud midagi juhtuda ning on juhtunud ka, kuid situatsioonis olles hirmu ei tunne. Adrenaliin on tore asi :)
Ilmselge on see, et meistritiitli saavutamiseks on vaja head omavahelist koostööd, vastupidavat autot, arukaid ja tasakaalukaid otsuseid, väga head toetajas- ja fänniarmeed ning loomulikult kuhjaga õnne ja vedamist. Minu käest on küsitud, et miks mulle ralli meeldib ja kas ma autos kardan ka. Ma ei oska neile küsimustele vastata, sest seda, miks meeldib, ei ole võimalik kirjeldada, seda saab tunda ja kartusega on sellised lood, et kui stardikell end „nulli loeb“ ei ole maailmas mitte midagi muud, kui 1 auto ja 2 inimest. Tegelikult see on nii. Mõnikord pärast katset küll arutame omavahel, et seal või seal oleks võinud midagi juhtuda ning on juhtunud ka, kuid situatsioonis olles hirmu ei tunne. Adrenaliin on tore asi :)
Sportralli kõrval ei ole minu elus üldse mitte vähemolulisem rahvaralli. Ma sealt alustasingi, lugesin maailma kõige jubedamas autos- mosse- kaarti, hammustasin keelest vere välja ja nägin, kuidas piloot rooli kõveraks peksis, sest pealtvaatajad ei lükanud meid lumest piisavalt kiiresti välja. Seal õpetati mind legendi ja piloodi mõtteid lugema, paberimajandusega tegelema ning nautima ka lisakatseid, mis olid 180 meetrit pikad. Aga fun oli ja adrenaliini oli ka palju. Rahvarallis tuli minu jaoks suurem paus sisse siis, kui enamus tänastest E-rühmlastest sportrallisse kolis. Aga perioodil kui endale kohtunikulitsentsi sain, paljudel rahvavõistlustel tööl oli ja ise neid ka paar tükki korraldasin, hakkas ala uuesti huvi pakkuma ning niimoodi ütlesin ühel päeval Gerdile, et kui tal kaardilugejat vaja on, siis ma tulen. Hakkasime koos sõitma 2009. aastal ning juba siis pärjati meid hooaja lõpus rahvaralli karikavõitjateks. 2010 läks samamoodi, kuigi aasta algus oli tagasihoidlik, siis aasta lõpus ei sõitnud me mitte enam oma klassi esikohale, vaid absoluudi poodiumikohale. Jäi puudu, olime kaks korda absoluudis neljandad, jättes esimese kaheveolise autona nii mõnegi neljaveolise selja taha. See tegi rõõmsaks. Ja 3. detsembril 2010 pärjati meid jälle karikavõistluste võitjaks.
Teist aastat järjest. Super. Mul on ikka hea meel, et mul on nii head piloodid sattunud :)
Nii, et on uhke tunne küll, et viimase viie aastaga olen ma olnud sportrallis karikavõistlustel kolmas ja esimene, meistrivõistlustel hõbe ja kuld ning rahvarallis kahekordne võitja. Karikariiul on juba päris mahukas. Tore :)
Nii, et on uhke tunne küll, et viimase viie aastaga olen ma olnud sportrallis karikavõistlustel kolmas ja esimene, meistrivõistlustel hõbe ja kuld ning rahvarallis kahekordne võitja. Karikariiul on juba päris mahukas. Tore :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar