8. ja 9. oktoobril sõideti selle hooaja viimane autoralli ja seda otseloomulikult Saaremaal. Nagu viimastel aastatel tavaks saanud, lubasin sel puhul endale aasta viimase puhkusenädala ning laekusin saarele juba eelnenud nädala laupäeval, kaasas suured ja pisikesed fännid.
Jah, Saaremaal on ikka hea, nii vaikne ja nii rahulik. Pimeduse ja vaikusega harjub ka ära ning siis on eriti raske teistpidi tagasi harjuda. Ja ilm oli terve see nädal hästi ilus ja päikseline. Tegevuskava oli ka klassikaline ehk suitsulesta hankimisest spaa külastuseni. Grand Rose Spa oli sel korral pettumus, sest varasemalt hästi hubased ja soojad ruumid olid sel korral hambaid plagistama panevad ning kõledad. Kas lehes kirjutatud, et see spaa on pankroti äärel vastab tõele ja hoitaksegi igalt poolt kokku? Igatahes arvamus kukkus ikka kolinaga ja enam sinna ei kisugi. Vähemalt oli lastel lõbus, sest neil on ükskõik, kas huuled on sinised või ei, peaasi, et vette hullama saab. Selle mainiks ka ära, et kesklinnas mingit veidrat india nime kandvas söögikohas on kohutavalt vastik kohvi, mis maitselt meenutas pigem kohvikannu pesuvett, aga see eest oli seal väga hea ingveritee. Ja ühe märkusena veel, et kui on endale plaanis hankida mõni saaremaine ese (lambavillast sussid, kadakast võinuga, dolomiidist küünlajalg vms), siis tasub täitsa turistilõksudesse ehk suveniiripoodidesse sisse astuda, sest hinnad on seal väiksemad kui turul.
Aga nüüd võistlusest ka.
Kui nädal algus oli vaikne, siis juba teisipäeval oli märgata, et Kuressaare linnas kasvas jõudsalt neliveoliste sportautode kontsentratsioon ning kolmapäeval ka politseipatrullide arv. Ei, sel korral mul politseiga siiski sekeldusi polnud, ausalt. Igatahes saabus Kristo kolmapäeva õhtul Saaremaale ning käisime siis kohe ka mandaadis dokumente näitamas ja saamas. Saime oma hunniku kätte, näitasime tutvumisauto ette ning võisimegi rahulikult kirjutamist oodata. Neljapäev ehk kirjutamis- ja testikatsepäev kujunes jube pikaks ja väsitavaks. Sõitsime kodust kaheksa paiku minema ning jõudsime tagasi alles poole kümne ajal. Samas saime kõik katsed kirja ning kontrollitud ja testimas ka käidud. Ainult tehniline ülevaatus jäi veel reede peale, sinna lihtsalt ei jaksanud enam neljapäeval minna.
Kirjutamine.
Suhteliselt ikaldus. Viimasel ajal on meid kummitama hakanud see, et kohe kuidagi ei saa neid vahemaid ja kurve paika. Tihti oleks vaja kolmandat kirjutamiskorda, kuigi hädapärast aitab ka kaamerapilt. Palju oli uusi katseid, eks see mõjutas ka omakorda. Igatahes oli juba kirjutamise ajal näha, et kui üks asi peesse minema hakkab, siis see sinna läheb ka.
Test.
Jätnud kolm pimedas sõidetavat katse kontrollimiseks ootele, kiirustasime testikatsele autot ja ennast proovima. Testikatseks oli tagurpidi keeratud eelmise aasta üks pimedas sõidetud katsetest, lühike, kuid väga tehniline. Toppisime ilusti kõik riided ja kiivrid ja asjad selga ja pähe ning asusime ootejärjekorda. Järjekord katsele pääsemiseks oli ikka päris pikk ja meiegi ootasime nii 20-25 minutit. Lõpuks meile start anti. Aga juba kolmandas kurvis oli legendiga mingi hämming, mul oleks nagu hoopis teine katse käes olnud. Seega sõitsime 1-2 km nägemise järgi, kuni ühel hetkel kõik jälle ideaalselt sujus ja saime natukene hoogu ka. Samas hiljem aegu vaadates, siis meil oli see vaatamata pimedasõidule täiesti arvestatav. Finišisse jõudsime aga suitsupilves. Auto oli seest paksult halli tossu täis ja nii me mõlemad sealt praktiliselt hoo pealt välja kargasime. Aga selgus, et õnneks polnud midagi hullu, vaid uus põhjakate sulatas ennast õigesse asendisse :) Igatahes pidime siiski terve ülesõidu vastikut plastmassi kärsahaisu nuusutama. Rohkem ei viitsinud sõitma minna, oleksime ilmselt pidanud veel vähemalt poole tunni jagu järjekorras seisma, kuid hakkas pimedaks kiskuma ning meil oli veel kolm katset kontrollida. Pärast testi vurasime linna tagasi, kirjutasime Miki-Hiirele legendi ära, käisime pimedas metsas kontrollimas ning siis saigi päeva lõppenuks lugeda.
Reede.
Hommikul sain normaalselt magada, ei pidanud kell öö kuhugi tormama. Kümme läbi jõudsime tehnilisse ning nagu ikka läbisime selle tõrgeteta. Seejärel viisin kirjutamiskaardi võistluskeskusesse tagasi ning sättisin emakella järgi omagi kella õigeks. No eriti naljakas on see, et kellad, mis käivad rallidelt rallidele ja peaksid kõik sünkroonis olema, on igal rallil vähemalt 10 sekundiga jälle erinev. Või siis paneb minu spetsiaalne kaardilugejakell ise kala. Raske uskuda. Ja siis oli lausa vaba aega niisama kodus passida. Üritasin magada, sest pea valutas, aga und ei tulnud. Kuidagi veider närv oli sees. Tavaliselt ei tao pulss enne starti üldse kiiremini, muust rääkimata. Reede päeval oli aga enesetunne suhteliselt kehv. Õhtupoole läks paremaks. Võtsin oma kodinad kaasa, sõitsin linna. Viisime veel servicebussi hooldusparki ning nagu ikka, hakkas riidessepanekuga kergelt kiireks kiskuma. Aga esimesse ajakontrollpunkti jõudsime ikka ilusti õigel ajal, saime sealt oma kaardi kätte ning siirdusime poodiumile. Autogrammid jagatud ning poodiumil stardipildid tehtud läksime esimese katse starti. Einoh, kohe teises kurvis oleks ralli peaaegu ära lõpetanud, kui auto lihtsalt suure hooga teadmata põhjustel kiviaia poole kiskus. Jõudsime katse peal isegi sellest rääkida, et autol vist midagi viga, sest nii meeletult vänderdab ja kisub ka sirgel teel. Aga ilmselt oli asi hoopis laiades liivastes rööbastes. Igatahes oli see esimene katse kohe täielik ebaõnnestumine. Teine katse oli veel hullem, sest see, kus me sõitma pidime, ei saa küll tee nime kanda. Põlvini rööpad ja suured kivid ka sees. Kui meie olime 54. startinud auto, siis ei taha mõelda, mis sel 153. autol veel üle elada tuli. Kahe lühikese katsega kogunes meil autot hoides liidrile juba korralik 39-sekundiline kaotus. Aga seda oli küll aru saada, et noortel, kes liidrikohad haarasid, on omavahel hõbe- ja pronksmedal jagamata ning korraliku võitluseta alla ei anta. Saagu neist autodest siis, mis saab. Enne linnakatset oli hooldus, kus meile neli uut slicki alla keerati. Linnakatse läks hästi, saime klassis kolmanda aja ning ise jäime ka sõiduga täitsa rahule. On ikka hea sõita küll, kui korralikud rehvid all. Parandasime linnakatsega 5 kohta oma üldarvestuse positsiooni ning traditsiooniliselt olime suutnud endale teiseks päevaks korraliku kaotuse tekitada, mida laupäeval püüdma minna. Masendav oli aga rallipubliku käitumine. Esiteks oli esimesel katsel mitmes kohas inimesed rajal ning neid absoluutselt ei huvitanud see, et võiks autol eest ära astuda. 80-ndate B-rühma videod tulid meelde. Päris jube oli, kui aus olla. Ning siis see linnakatse jama, kui soomlased õnnetult puusse sõitsid ning uudishimulik rahvas kiirabi- ja päästeautode tööd ja liikumist takistas. Inimesed, andke endale aru, et vaatamata soovile kõike näha, on kõige olulisem see, et need kaks seal autos võimalikult kiiresti abi saaksid. Õnneks midagi väga hullu ei olnud, kerge haiglaravi ja saadeti mehed koju. Ka mina viskasin poole 1 paiku öösel voodisse, et paar tundi lakke vahtida ja siis korraks isegi magama jääda.
Laupäev.
Külm. Miinuskraadid. Pime. Voodist tõusmine oli korralik eneseületus. Autol olid klaasid ka jääs kõik. Ja hambaharja saagast ma parem üldse ei räägi. Igatahes jõudsime paar minutit enne enda parc ferme väljumisaega kohale ning trahviminuteid kaela ei saanud. Kuivõrd legendi oli jäänud üks küsimärk, siis üritasime seda hoolduses parandada. Saime hakkama. Samal ajal pani mehaanik taiperile kruusarehvid alla, kallas tankimisalas bensiini täis ning saatis meid rajale. Pärast tankimisala markeeriti rehve, ju sel aastal ennustati ette, et saarel põllud enam nii viljakad ei ole, et kruusarehve kannavad. Ülesõit oli suhteliselt kiire ja enne katseid ei jõudnud enam korralikult keskenduda. Start oli ebakindel ja esimeses teravas vasakus kurvis me rajalt välja lendasime. Päris korraliku hooga külg ees puudesse, mis ÕNNEKS väiksed olid, ning siis viskas auto sellisesse asendisse. Miks? Nagu ma juba varem olen öelnud, et palju asju juhtus kokku ja nii ta läks. Jäin ise ka kurvi kordamisega hiljaks. Igatahes aitäh rallijumalale, kes meid katusest päästis ning pealtvaatajatele, kes meid kiirelt tagasi rajale lükkasid. Aga mis rütmist sa sellel katsel enam räägid, seda polnud järgmiselgi. Kuigi viiendal katsel suutsime natukenegi tempot teha ning oma klassis 4. aeg välja sõita. Kuuenda katse stardis hakkas tunne tagasi tulema, aga ju siis otsustas auto alla anda, sest 100 meetrit pärast starti me purunenud poolteljega heinapõldu keerasime. Äkki oli see isegi hea? Selliselt alanud ralli ei oleks ilmselt hästi lõppenud. Aga noh, Oleks oleks aknast alla kukkunud, kui Poleks poleks peest kinni saanud. Kõige lõpuks kukkusin ma ise veel mööda rägastikku stardi poole minnes mingisse auku :) hea, et eluvaim sisse jäi. Õnneks saime kahe katse vahel auto põllult kätte, vedasime selle linna ning läksime ise vaatama. Mina käisin Kaugatumal Lassi sillast edasi kiiret kohta ning Taritul mahapööret vaatamas. Mõlemas kohas oli turva täiesti tasemel, kuigi pärast rallit on mitmelt poolt kuulda olnud, et kohati andis küll kõvasti soovida. Pole kurta, saime sõita, saime vaadata. Toetajad ja fännid olid kurvad, et me lõpupoodiumile ei jõudnud, sest neil oli varutud korralik tagavara šampust, mida nad plaanisid meile pähe ja kraesse valada. Vaene Kristo sai selle siiski hotelli juures kõik endale selga. Aga noh, ta on selle ära ka ju teeninud. Eesti meister ikkagi :) Hiljem käisime fännidega afterpartyl ka. Päris lahe oli, kahju, et mõne jaoks suhteliselt vara lõppes.
Pühapäev.
Unine hommik ja pakkimine. Ausalt, mul on hea meel, et hooaeg läbi on, sest ma ei jaksa enam asju kokku ja lahti pakkida iga nädal. Kahe paiku saarelt mandrile ning õhtul sai juba telekast tantse tundmatutega vaadata.
Korraldus.
Saaremaa on alati olnud rallide lipulaev. Aasta kõige oodatum võistlus, kus suurim konkurents, põnevaim karikajaht ning eripärased kiiruskatsed. Sel aastal, ma ei teagi, ei olnud nagu SEE.
Vot selline oli meie selle hooaja viimane ralli ja esimene katkestamine.
Jah, Saaremaal on ikka hea, nii vaikne ja nii rahulik. Pimeduse ja vaikusega harjub ka ära ning siis on eriti raske teistpidi tagasi harjuda. Ja ilm oli terve see nädal hästi ilus ja päikseline. Tegevuskava oli ka klassikaline ehk suitsulesta hankimisest spaa külastuseni. Grand Rose Spa oli sel korral pettumus, sest varasemalt hästi hubased ja soojad ruumid olid sel korral hambaid plagistama panevad ning kõledad. Kas lehes kirjutatud, et see spaa on pankroti äärel vastab tõele ja hoitaksegi igalt poolt kokku? Igatahes arvamus kukkus ikka kolinaga ja enam sinna ei kisugi. Vähemalt oli lastel lõbus, sest neil on ükskõik, kas huuled on sinised või ei, peaasi, et vette hullama saab. Selle mainiks ka ära, et kesklinnas mingit veidrat india nime kandvas söögikohas on kohutavalt vastik kohvi, mis maitselt meenutas pigem kohvikannu pesuvett, aga see eest oli seal väga hea ingveritee. Ja ühe märkusena veel, et kui on endale plaanis hankida mõni saaremaine ese (lambavillast sussid, kadakast võinuga, dolomiidist küünlajalg vms), siis tasub täitsa turistilõksudesse ehk suveniiripoodidesse sisse astuda, sest hinnad on seal väiksemad kui turul.
Aga nüüd võistlusest ka.
Kui nädal algus oli vaikne, siis juba teisipäeval oli märgata, et Kuressaare linnas kasvas jõudsalt neliveoliste sportautode kontsentratsioon ning kolmapäeval ka politseipatrullide arv. Ei, sel korral mul politseiga siiski sekeldusi polnud, ausalt. Igatahes saabus Kristo kolmapäeva õhtul Saaremaale ning käisime siis kohe ka mandaadis dokumente näitamas ja saamas. Saime oma hunniku kätte, näitasime tutvumisauto ette ning võisimegi rahulikult kirjutamist oodata. Neljapäev ehk kirjutamis- ja testikatsepäev kujunes jube pikaks ja väsitavaks. Sõitsime kodust kaheksa paiku minema ning jõudsime tagasi alles poole kümne ajal. Samas saime kõik katsed kirja ning kontrollitud ja testimas ka käidud. Ainult tehniline ülevaatus jäi veel reede peale, sinna lihtsalt ei jaksanud enam neljapäeval minna.
Kirjutamine.
Suhteliselt ikaldus. Viimasel ajal on meid kummitama hakanud see, et kohe kuidagi ei saa neid vahemaid ja kurve paika. Tihti oleks vaja kolmandat kirjutamiskorda, kuigi hädapärast aitab ka kaamerapilt. Palju oli uusi katseid, eks see mõjutas ka omakorda. Igatahes oli juba kirjutamise ajal näha, et kui üks asi peesse minema hakkab, siis see sinna läheb ka.
Test.
Jätnud kolm pimedas sõidetavat katse kontrollimiseks ootele, kiirustasime testikatsele autot ja ennast proovima. Testikatseks oli tagurpidi keeratud eelmise aasta üks pimedas sõidetud katsetest, lühike, kuid väga tehniline. Toppisime ilusti kõik riided ja kiivrid ja asjad selga ja pähe ning asusime ootejärjekorda. Järjekord katsele pääsemiseks oli ikka päris pikk ja meiegi ootasime nii 20-25 minutit. Lõpuks meile start anti. Aga juba kolmandas kurvis oli legendiga mingi hämming, mul oleks nagu hoopis teine katse käes olnud. Seega sõitsime 1-2 km nägemise järgi, kuni ühel hetkel kõik jälle ideaalselt sujus ja saime natukene hoogu ka. Samas hiljem aegu vaadates, siis meil oli see vaatamata pimedasõidule täiesti arvestatav. Finišisse jõudsime aga suitsupilves. Auto oli seest paksult halli tossu täis ja nii me mõlemad sealt praktiliselt hoo pealt välja kargasime. Aga selgus, et õnneks polnud midagi hullu, vaid uus põhjakate sulatas ennast õigesse asendisse :) Igatahes pidime siiski terve ülesõidu vastikut plastmassi kärsahaisu nuusutama. Rohkem ei viitsinud sõitma minna, oleksime ilmselt pidanud veel vähemalt poole tunni jagu järjekorras seisma, kuid hakkas pimedaks kiskuma ning meil oli veel kolm katset kontrollida. Pärast testi vurasime linna tagasi, kirjutasime Miki-Hiirele legendi ära, käisime pimedas metsas kontrollimas ning siis saigi päeva lõppenuks lugeda.
Reede.
Hommikul sain normaalselt magada, ei pidanud kell öö kuhugi tormama. Kümme läbi jõudsime tehnilisse ning nagu ikka läbisime selle tõrgeteta. Seejärel viisin kirjutamiskaardi võistluskeskusesse tagasi ning sättisin emakella järgi omagi kella õigeks. No eriti naljakas on see, et kellad, mis käivad rallidelt rallidele ja peaksid kõik sünkroonis olema, on igal rallil vähemalt 10 sekundiga jälle erinev. Või siis paneb minu spetsiaalne kaardilugejakell ise kala. Raske uskuda. Ja siis oli lausa vaba aega niisama kodus passida. Üritasin magada, sest pea valutas, aga und ei tulnud. Kuidagi veider närv oli sees. Tavaliselt ei tao pulss enne starti üldse kiiremini, muust rääkimata. Reede päeval oli aga enesetunne suhteliselt kehv. Õhtupoole läks paremaks. Võtsin oma kodinad kaasa, sõitsin linna. Viisime veel servicebussi hooldusparki ning nagu ikka, hakkas riidessepanekuga kergelt kiireks kiskuma. Aga esimesse ajakontrollpunkti jõudsime ikka ilusti õigel ajal, saime sealt oma kaardi kätte ning siirdusime poodiumile. Autogrammid jagatud ning poodiumil stardipildid tehtud läksime esimese katse starti. Einoh, kohe teises kurvis oleks ralli peaaegu ära lõpetanud, kui auto lihtsalt suure hooga teadmata põhjustel kiviaia poole kiskus. Jõudsime katse peal isegi sellest rääkida, et autol vist midagi viga, sest nii meeletult vänderdab ja kisub ka sirgel teel. Aga ilmselt oli asi hoopis laiades liivastes rööbastes. Igatahes oli see esimene katse kohe täielik ebaõnnestumine. Teine katse oli veel hullem, sest see, kus me sõitma pidime, ei saa küll tee nime kanda. Põlvini rööpad ja suured kivid ka sees. Kui meie olime 54. startinud auto, siis ei taha mõelda, mis sel 153. autol veel üle elada tuli. Kahe lühikese katsega kogunes meil autot hoides liidrile juba korralik 39-sekundiline kaotus. Aga seda oli küll aru saada, et noortel, kes liidrikohad haarasid, on omavahel hõbe- ja pronksmedal jagamata ning korraliku võitluseta alla ei anta. Saagu neist autodest siis, mis saab. Enne linnakatset oli hooldus, kus meile neli uut slicki alla keerati. Linnakatse läks hästi, saime klassis kolmanda aja ning ise jäime ka sõiduga täitsa rahule. On ikka hea sõita küll, kui korralikud rehvid all. Parandasime linnakatsega 5 kohta oma üldarvestuse positsiooni ning traditsiooniliselt olime suutnud endale teiseks päevaks korraliku kaotuse tekitada, mida laupäeval püüdma minna. Masendav oli aga rallipubliku käitumine. Esiteks oli esimesel katsel mitmes kohas inimesed rajal ning neid absoluutselt ei huvitanud see, et võiks autol eest ära astuda. 80-ndate B-rühma videod tulid meelde. Päris jube oli, kui aus olla. Ning siis see linnakatse jama, kui soomlased õnnetult puusse sõitsid ning uudishimulik rahvas kiirabi- ja päästeautode tööd ja liikumist takistas. Inimesed, andke endale aru, et vaatamata soovile kõike näha, on kõige olulisem see, et need kaks seal autos võimalikult kiiresti abi saaksid. Õnneks midagi väga hullu ei olnud, kerge haiglaravi ja saadeti mehed koju. Ka mina viskasin poole 1 paiku öösel voodisse, et paar tundi lakke vahtida ja siis korraks isegi magama jääda.
Laupäev.
Külm. Miinuskraadid. Pime. Voodist tõusmine oli korralik eneseületus. Autol olid klaasid ka jääs kõik. Ja hambaharja saagast ma parem üldse ei räägi. Igatahes jõudsime paar minutit enne enda parc ferme väljumisaega kohale ning trahviminuteid kaela ei saanud. Kuivõrd legendi oli jäänud üks küsimärk, siis üritasime seda hoolduses parandada. Saime hakkama. Samal ajal pani mehaanik taiperile kruusarehvid alla, kallas tankimisalas bensiini täis ning saatis meid rajale. Pärast tankimisala markeeriti rehve, ju sel aastal ennustati ette, et saarel põllud enam nii viljakad ei ole, et kruusarehve kannavad. Ülesõit oli suhteliselt kiire ja enne katseid ei jõudnud enam korralikult keskenduda. Start oli ebakindel ja esimeses teravas vasakus kurvis me rajalt välja lendasime. Päris korraliku hooga külg ees puudesse, mis ÕNNEKS väiksed olid, ning siis viskas auto sellisesse asendisse. Miks? Nagu ma juba varem olen öelnud, et palju asju juhtus kokku ja nii ta läks. Jäin ise ka kurvi kordamisega hiljaks. Igatahes aitäh rallijumalale, kes meid katusest päästis ning pealtvaatajatele, kes meid kiirelt tagasi rajale lükkasid. Aga mis rütmist sa sellel katsel enam räägid, seda polnud järgmiselgi. Kuigi viiendal katsel suutsime natukenegi tempot teha ning oma klassis 4. aeg välja sõita. Kuuenda katse stardis hakkas tunne tagasi tulema, aga ju siis otsustas auto alla anda, sest 100 meetrit pärast starti me purunenud poolteljega heinapõldu keerasime. Äkki oli see isegi hea? Selliselt alanud ralli ei oleks ilmselt hästi lõppenud. Aga noh, Oleks oleks aknast alla kukkunud, kui Poleks poleks peest kinni saanud. Kõige lõpuks kukkusin ma ise veel mööda rägastikku stardi poole minnes mingisse auku :) hea, et eluvaim sisse jäi. Õnneks saime kahe katse vahel auto põllult kätte, vedasime selle linna ning läksime ise vaatama. Mina käisin Kaugatumal Lassi sillast edasi kiiret kohta ning Taritul mahapööret vaatamas. Mõlemas kohas oli turva täiesti tasemel, kuigi pärast rallit on mitmelt poolt kuulda olnud, et kohati andis küll kõvasti soovida. Pole kurta, saime sõita, saime vaadata. Toetajad ja fännid olid kurvad, et me lõpupoodiumile ei jõudnud, sest neil oli varutud korralik tagavara šampust, mida nad plaanisid meile pähe ja kraesse valada. Vaene Kristo sai selle siiski hotelli juures kõik endale selga. Aga noh, ta on selle ära ka ju teeninud. Eesti meister ikkagi :) Hiljem käisime fännidega afterpartyl ka. Päris lahe oli, kahju, et mõne jaoks suhteliselt vara lõppes.
Pühapäev.
Unine hommik ja pakkimine. Ausalt, mul on hea meel, et hooaeg läbi on, sest ma ei jaksa enam asju kokku ja lahti pakkida iga nädal. Kahe paiku saarelt mandrile ning õhtul sai juba telekast tantse tundmatutega vaadata.
Korraldus.
Saaremaa on alati olnud rallide lipulaev. Aasta kõige oodatum võistlus, kus suurim konkurents, põnevaim karikajaht ning eripärased kiiruskatsed. Sel aastal, ma ei teagi, ei olnud nagu SEE.
Vot selline oli meie selle hooaja viimane ralli ja esimene katkestamine.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar