Kahe kuu jooksul kolmandat korda samas piirkonnas võistlemas. No kuulge, nüüd lihtsalt peab ju Kõpu III ka tulema, pealegi lubab veel mitu nädalat lund ja külma. Krt, seda pean küll ütlema, et lumest on konkreetselt kõrini, praktiliselt pool aastat on iga päev sadanud.
Igatahes toimus siis 13. märtsil Kõpus selle aasta rallisprindi meistrivõistluste esimene etapp. Kuna Kristo igapäevaselt ka Viljandimaal tegutseb ja nn koduvõistlusel kulud väiksemad, otsustasime osaleda. Vaadates stardinimekirja, siis oli reaalne võimalus sõita neljandale või viiendale kohale, sest ressursi kokkuhoiu mõttes ei ole otstarbekas muretsed uusi piikrehve, mis samas võrdsete autode ja juhtide puhul väga olulist rolli mängivad. Ja kuna plaanis ei ole rallisprindi meistrikate etappidel edaspidi osaleda, siis läksime tõesti lihtsalt oma sõitu sõitma.
Hommik oli minu jaoks väga raske, olin öösel 1,5 tundi maganud ja mandaadi ajal ei lubanud Martin mul autos edasi magada, kuigi mul oli padi kaasas ja puha. Kui Kristo saabus, siis sai juba tegutsema hakatud ja unepuudus ei olnud enam nii kurnav. Kaks kirjutamiskorda oli piisav, rada 8,5 km pikk ja vahelduva tempoga, seega päris huvitav.
Esimene ring oli suure varuga. Pidurdusmaad liiga pikad, kurvides ruumi kui palju, vaatamata sellele, et rada väga kitsas oli ja nii edasi. Igatahes saime esimeses voorus neljanda aja, aga kaotust esimesele 22 sekundit! Kalender. Paar kergelt ärevat momenti oli ka, mille tagajärjeks Võru väljasõidu „kokkulapitud“ esistange jälle kannatada sai. Teine ring oli meie enda meelest väga hea, kuigi 1) kui metsa vahel olnud tuisust tekkinud sügavates lainetes taiperi „lõhkuma“ lõi, siis mõtlesin, et nüüd tuleb ilmselt esimene katus ka üle elada. Õnneks ei tulnud. Auto oli Kristo käsi täis ja lõpuks maandusime ikka ratastel ja suunaga finišisse; 2) kaks korda ei sõitnud me mitte vallide vahel, vaid peal ja 3) parandasime enda esimese vooru aega loodetud 10 sekundi asemel ainult 4. Kirja läks klassi kolmas aeg, sest Kelement jäi purunenud pooltelje tõttu raja äärde. Kolmas voor. Selleks, et poodiumile tulla, pidime saama vooruvõidu. Mis siis, et ebareaalne, aga kes ei proovi, see kaotab ette. Kuuenda kilomeetrini oli kõik väga hea ja kiirus täiesti rahuldav, kuid siis jõudsime järgi kolmele ees startinud autole. Ei, nii kiired me tõesti ei olnud, et sõiduga kätte saime, lihtsalt üks neist oli tehnilise rikke tõttu raja äärde jäänud ja teine, kes mööda tahtis sõita, end lumme kinni ajanud ning nii nad kahekesi keset rada olidki. Voor katkestati ja tuli minna kordusstardile. Andsime parima, mis rööpasse läinud raja ja väga kulunud piikrehvidega võimalik oli ning lõpetasime vooru klassi kolmanda ajaga, parandades enda esimese läbimise aega korralikult 12 sekundit. Kuivõrd Kelement ohutulede vilkudes ja katkise käigukastiga 3 minutit kehvema ajaga saabus, oli juba lootust, et oleme siiski kokkuvõttes kolmandaks tõusnud. Aga võta näpust, võrdsed punktid, kuid päeva parim aeg viis kolmanda koha karika siiski Kelemendile. Seega me olime peaaegu kolmandad :) Iseenesest tore.
Masti maha ei löönud. Saime sõita ja parandasime end iga vooruga. Rada oli hea, ilm oli ilus ja seltskond lahe nagu alati.
Et siis mis edasi? Nüüd peaks loodetavasti pikem paus tulema. Talvistest võistlustest on kõigil kopp ees ning kuna lumi enne jaanipäeva ei sula, on oodata juuni lõpus Tallinna rallit. No tegelikult nad loodavad ikka mai lõpus selle võistluse ära teha. Aga juuni lõpus on rahvaralli, nagu vahepeal selgus, ja eks me seal Gerdiga näitame, kuidas M3-ga „luukas õlut teeb“ :)
Igatahes toimus siis 13. märtsil Kõpus selle aasta rallisprindi meistrivõistluste esimene etapp. Kuna Kristo igapäevaselt ka Viljandimaal tegutseb ja nn koduvõistlusel kulud väiksemad, otsustasime osaleda. Vaadates stardinimekirja, siis oli reaalne võimalus sõita neljandale või viiendale kohale, sest ressursi kokkuhoiu mõttes ei ole otstarbekas muretsed uusi piikrehve, mis samas võrdsete autode ja juhtide puhul väga olulist rolli mängivad. Ja kuna plaanis ei ole rallisprindi meistrikate etappidel edaspidi osaleda, siis läksime tõesti lihtsalt oma sõitu sõitma.
Hommik oli minu jaoks väga raske, olin öösel 1,5 tundi maganud ja mandaadi ajal ei lubanud Martin mul autos edasi magada, kuigi mul oli padi kaasas ja puha. Kui Kristo saabus, siis sai juba tegutsema hakatud ja unepuudus ei olnud enam nii kurnav. Kaks kirjutamiskorda oli piisav, rada 8,5 km pikk ja vahelduva tempoga, seega päris huvitav.
Esimene ring oli suure varuga. Pidurdusmaad liiga pikad, kurvides ruumi kui palju, vaatamata sellele, et rada väga kitsas oli ja nii edasi. Igatahes saime esimeses voorus neljanda aja, aga kaotust esimesele 22 sekundit! Kalender. Paar kergelt ärevat momenti oli ka, mille tagajärjeks Võru väljasõidu „kokkulapitud“ esistange jälle kannatada sai. Teine ring oli meie enda meelest väga hea, kuigi 1) kui metsa vahel olnud tuisust tekkinud sügavates lainetes taiperi „lõhkuma“ lõi, siis mõtlesin, et nüüd tuleb ilmselt esimene katus ka üle elada. Õnneks ei tulnud. Auto oli Kristo käsi täis ja lõpuks maandusime ikka ratastel ja suunaga finišisse; 2) kaks korda ei sõitnud me mitte vallide vahel, vaid peal ja 3) parandasime enda esimese vooru aega loodetud 10 sekundi asemel ainult 4. Kirja läks klassi kolmas aeg, sest Kelement jäi purunenud pooltelje tõttu raja äärde. Kolmas voor. Selleks, et poodiumile tulla, pidime saama vooruvõidu. Mis siis, et ebareaalne, aga kes ei proovi, see kaotab ette. Kuuenda kilomeetrini oli kõik väga hea ja kiirus täiesti rahuldav, kuid siis jõudsime järgi kolmele ees startinud autole. Ei, nii kiired me tõesti ei olnud, et sõiduga kätte saime, lihtsalt üks neist oli tehnilise rikke tõttu raja äärde jäänud ja teine, kes mööda tahtis sõita, end lumme kinni ajanud ning nii nad kahekesi keset rada olidki. Voor katkestati ja tuli minna kordusstardile. Andsime parima, mis rööpasse läinud raja ja väga kulunud piikrehvidega võimalik oli ning lõpetasime vooru klassi kolmanda ajaga, parandades enda esimese läbimise aega korralikult 12 sekundit. Kuivõrd Kelement ohutulede vilkudes ja katkise käigukastiga 3 minutit kehvema ajaga saabus, oli juba lootust, et oleme siiski kokkuvõttes kolmandaks tõusnud. Aga võta näpust, võrdsed punktid, kuid päeva parim aeg viis kolmanda koha karika siiski Kelemendile. Seega me olime peaaegu kolmandad :) Iseenesest tore.
Masti maha ei löönud. Saime sõita ja parandasime end iga vooruga. Rada oli hea, ilm oli ilus ja seltskond lahe nagu alati.
Et siis mis edasi? Nüüd peaks loodetavasti pikem paus tulema. Talvistest võistlustest on kõigil kopp ees ning kuna lumi enne jaanipäeva ei sula, on oodata juuni lõpus Tallinna rallit. No tegelikult nad loodavad ikka mai lõpus selle võistluse ära teha. Aga juuni lõpus on rahvaralli, nagu vahepeal selgus, ja eks me seal Gerdiga näitame, kuidas M3-ga „luukas õlut teeb“ :)