Saaremaa ralli ajaks
olen alati juba aasta alguses pikema puhkuse planeerinud, et ikka suitsukala ka
süüa saaks ja Kuressaare lossis väikse tiiru teha jõuaks. Sel korral läks aga
planeeritust teistmoodi. Kaks nädalat varem toimunud Hiiumaa rallisprint lõppes
minu jaoks esialgu Kärdla haiglas ning seejärel tuli mul lausa 9 päeva
Lääne-Tallinna Keskhaiglas veeta. Aga igatahes lõppes kõik hästi ning ma
suutsin kirurgi nii palju veenda, et ta mind ikkagi rallinädala esmaspäeval
kodusele ravile lubas. Ja kus mujal on parim end ravida kui Saaremaal, seega
pakkisime suured ja väiksed fännid teisipäeva hommikul autosse ja sõitsime
Saaremaale. Ma ei loobu end kunagi kordamast, et Saaremaa kohe on eriline, see
on nii teistmoodi, ometi nii kodune ja armsalt rahulik. Tõsisest rallisõidust
pidin aga sel korral loobuma, seega mind kahjuks Argo Kuutoki kõrval BMW-s näha
ei saanud. Ka Kristo võttis Raido kõrvale ja läks proovima, kas vennad ühte
ralliautosse ilusti ära mahuvad.
Aga ka mina, kes ma
olin juba valmis minema raja äärde sõpradele kaasa elama ja üle pika aja
(viimati olin Saaremaa rallil pealtvaatajana aastal 2007) niisama lõugadega
võidu sõitma, lõpetasin ralli alguses siiski vend Tõnu kõrval safety autos. Ja
see oli väärt kogemus. Ma olen küll aastate jooksul rallidel kõik ametid läbi
pidanud, kuid viimased seitse olen sportrallidel ainult kaarti lugenud, seega
polnud mul enam väga suurt aimu, milline näeb kogu ralli välja enne seda, kui
esimene võistlusauto stardib. Aga sellest hiljem.
Saaremaale saabusime
oma killavooriga teisipäeval ja saime praami peal korralikult loksutatud. Samas
tundus kolmapäeva hommikul pärast öist tormi, et ilm hakkab siiski ilusamaks
minema ning loomulikult ralli laupäeval oli ilm tõesti sügiseselt ilus. Isegi
päikest paistis. Kolmapäeval kolasime Kuressaare linnas ja turul, tellisime
Nasvast hunniku otse ahjust suitsuahvenat ja –lesta ning tegime tiiru ka
Kuressaare lossis. Neljapäeval otsustasime vennaga, et sõidame katsed läbi ja
kuna me niikuinii sõidame, siis paneme stenogrammi ka kirja. Tõnule heaks
legenditrenniks, sest plaanib ta lõpuks oma kurja BMW valmis saada ja
talverallil stardis olla J Katsed olid saaremaiselt head. Minu
lemmik Undva sel korral alt üles, Kaugatoma samuti tagurpidi. Taritu katsest
oli välja võlutud tõeliselt tehniline rada ning Karala oli oodatult libe. Sees
oli ka minu arvates üks Eesti rallide keerulisemaid katseid Pidula, sel korral
nii-öelda eest taha ja pikk variant. Huvitav on see, et enamus sõitjatest seda
katset kiidavad ja enamus kaardilugejatest leiab selle ühe keerulisema olevat.
Minu arvates on põhjus selles, et kui näiteks Undva on küll muutuva, kuid hästi
loetava rütmiga katse, siis Pidula on täiesti rütmitu. Ja kui Undval on lõike,
kus kaardilugeja puhata saab, siis Pidulal saab hinge tõmmata alles pärast
finišit. Aga katsed olid vinged igal juhul. Esimese päeva omad samuti. Teine ja
kolmas olid traditsioonilised Jööri ja Kaali, esimene oli 2010. aastal lühemalt
sõidetud nii-öelda ülessoojendatud vana.
Reedel algas siis
sebimine peale, hommikul pidasime kiirkorras ühe pakilise rallikomitee
koosoleku ja seejärel tormas kogu komitee laiali, kes võistlust juhtima, kes
žüriid kamandama, kes radasid vaatlema ja kes sõitma. Meie läksime Tõnuga
Orikülla ohutusautode koosolekule. Võib-olla siin selgituseks ka sellest, et
mis toimub ühel rallikatsel enne esimese auto starti. Alltoodud kirjeldus on
väga üldine ning alati lähtub korraldaja ja võistluse juht konkreetsetest
olukordadest ning mängib vajadusel asju ringi. Kui ralli katse algab
pealtvaatajale üldjuhul sel hetkel, kui möödub esimene auto, siis korraldajale
algab ralli katse 90 minutit enne seda hetke. 90 minutit enne esimest autot
pannakse paika katse turvajad ja katse läheb tavaliiklusele nii-öelda kinni. 60
minutit enne esimest autot peavad olema paigas ajavõtjad koos varustusega.
Umbes 40-30 minutit enne esimest autot sõidab raja läbi rajameister, kes vaatab
üle, et kõik ikka on nii, nagu tema seda planeerinud ja ehitanud oli.
Rajameistri järel sõidab katsel žürii, kes kontrollib vajadusel korraldusega
seotud lubasid ja jälgib ka korraldaja poolt esitatud ohutusplaani. 30-20
minutit enne starti sõidab katse läbi EAL ohutusvaatleja, kes kontrollib, et
kas kõik see, mille alusel korraldusluba on antud, vastab tegelikkusele.
Vajadusel jõuab vaatleja paigaldada puuduolevaid linte, juhendada rajaturvajaid
ja paigutada pealtvaatajaid ringi. Olenevalt sellest, mitut safety autot
korraldaja kasutab, sõidavad need raja läbi ca 15 minutit enne esimese auto
starti. Safety on seega viimane auto, kellel on võimalik katsel peatuda ning
kellel on õigus anda pealtvaatajatele ja rajaturvajatele korraldusi, et rallit
oleks võimalik turvaliselt läbi viia. Safety kontrollib veelkord ohutusplaani
vastavust, keskendudes eelkõige pealtvaatajate paiknemisele, samuti kontrollib
vaatlejalt saadud info põhjal täheldatud ohukohtasid. Safety auto EI OLE mitte
mingil juhul trenniks mõnele agarale sõitjale, kes arvab, et juba lahe on
kiiver peas sportralli katseid sõita. Safety autos peavad olema ametnikud,
kellel on piisavalt kogemust ja pädevust, et vajadusel anda võistluse juhile
informatsiooni, mille põhjal on juhil õigus otsustada katse edasilükkamine või
ära jätmine. Sisuliselt on safety ja loomulikult ka nullid võistluse juhi
silmad kiiruskatsel enne selle starti. Pärast safetyt tulevad rajale nullautod,
kellel on omakorda erinevad ülesanded, nii näiteks kontrollib üks nullautodest
alati kohtunike tööd, ajavõtu täpsust jms. Üldjuhul kasutatakse nullautodeks
eriettevalmistusega võistlusautosid, nad läbivad raja sisuliselt samal
kiirusel, mis võistlejad. Nullautode ajaline vahe on 3-minutit ning pärast ühe
nulliga autot algabki rallikatse võistlejale ning pealtvaatajale. Võib-olla on
eelkirjeldatu põhjal nüüd pealtvaatajal ka pisut enam aimu, kuidas ühe
rallikatse ettevalmistamine tegelikult käib ja miks seal ees nii palju autosid
liigub. Kokkuvõttes on see kõik selleks, et rallikatset oleks võimalik parimal
ja ohutumal viisil läbi viia.
Nii, et sel korral
istusin siis vend Tõnu kõrval safety autos ja tegime tööd. Vahva oli avastada,
et me suudame ilusti ka koostööd teha J Me oleme küll
varasemalt mitmeid ralliprojekte ühiselt vedanud, aga pingelised ajad toovad
ikka pingeid, eriti kui tegemist oma perekonnaga, sest siin nagu oleks neid
pingeid ka lihtsam välja elada. Aga selles autos saime koos ilusti hakkama, eks
aitab kaasa ühine mõttemaailm, et ralli on üks tõsine ja tõsiseltvõetav
spordiala. Noh, tegelikult sai nalja ka. Ohutusautodega on veel selline lugu,
et koos jooksvate katsete startidesse jääb alati üks autodest ootele, juhuks,
kui tuleb katse peatada, et siis uuesti enne võistlusautosid publikule märku
anda, et nüüd on jälle kiired autod tulemas. Esimesel päeval sõitsime meie
kolmanda katse finišist tagasi uuesti teise katse starti ootele. Tore oli üle
pika aja ka sõpradest sõitjatega enne starti lobiseda. Ise osaledes seda
võimalust palju pole, kuna kõik liiguvad etteantud ajalises graafikus.
Siinkohal tervitused Henri Frankele, kes stardis megafoni ka ilusa E-rühma
laulu laulis J
Teisel päeval olime kohe neljanda katse stardis ning siis üheksanda katse
stardis. Üheksandal hakkas hirmus igavaks kiskuma, sest selleks ajaks oli
katkestajaid juba palju ja autodel pikad vahed. Seega tüütasin ma AKP-d
ootavaid sõitjaid, nii päris tuttavaid kui vähem tuttavaid. Noh, pole midagi,
rallikomitee esimehel peab ju ometi mingi eelis ka olema, olgu see siis kasvõi
selleks, et sõitjad peavad minuga suhtlema J Kümnenda katse
alguses vabastati meid töökohustustest, seega läksime võistluskeskusesse, kandsime
oma asjad ette ning siis olime vabad. Saaremaa ralli oli sel korral möödunud
küll suhteliselt pingevabalt, aga väsimus oli ikkagi korralik. Selja taga olid
koos kirjutamisega kolm pikka päeva. Loomulikult oli hea meel, et omadel ilusti
läks ja karikaid korjati. Eriti hea meel oli selle üle, et ECOM Motorsport
saavutas võistkondlikus arvestus kolmanda koha. Ja kuna meid, ecomlasi, on
palju, siis sain kirja panna kokku suisa neli meeskonda, kellest üks saavutas
võistlusel neljanda koha. Seega oli see meie jaoks ka võistkondlikult väga
edukas. Tore. Ja siis see öine katse J Aga kuidas see
oligi, et mis Saaremaal toimub, see Saaremaale jääb. Järgmise korrani J
Aga teate, ma
tegelikult päris pikalt mõtlesin, et kas ma üldse kirjutan Saaremaa rallist blogisse
või ei. Kahtlesin sellepärast, et ma ei saa vaadata mööda sellest, milline on
täna meie rallipublik ehk millised oleme meie ise. Ja see ei ole ilus
vaatepilt. Ilmselt annab siin kõvasti juurde pruugitud alkohol, millest paljud
end juba hommikul härjaks on joonud ja arvavad, et nad on nii kõvad tegijad, et
mingisugune safety või nullauto meeskond temale küll ütlema ei tule, kus ta
tohib olla või kus mitte. Aga see on siiralt kurb. Me oleme täna jälle
olukorras, kus rallil on pealtvaataja viga saanud ning seda olukorras, mida
oleks saanud vältida, kui inimene annaks endale aru, kus ta paikneb ning
kuulaks seda, mida talle öeldakse. Me räägime Saaremaa ralli ajal alati purjus
soomlastest. Aga teate, purjus soomlane on kordades parem pealtvaataja, kui ülbe
ja joogine eestlane. Ausalt. Soomes on rallikultuur hoopis teistsugune, kui
meil siin, jah, loomulikult on rallit seal kordades kauem sõidetud ning rahvas
on sellega võib-olla rohkem harjunud. Purjus soomlane on endale valinud raja
ääres koha, kus on ohutum vaadata, aga purjus eestlane ronib jalgupidi rajale.
Ja mitte ainult ise, vaid ta võtab kaasa ka oma tikk-kontsades naise ning
väikse lapse, kelle turvalisuse üle muretsevad teised rohkem kui noor pere ise.
Inimesed, mis teil viga on???? Siiralt, milles on probleem? Kas see on uhkuse
asi, et ma olen tegija, kui ma istun keset katset või saadan turvatöötaja
pimedasse kohta? Kas see tõstab sõprade silmis kellegi väärikust või uhkust,
kui juba hommikul on promille rohkem kui IQ-d? Kas see on naljakas, kui joogisena
rajale tuterdada ja mööduvale autole patsu lüüa? Ei. Seda on piinlik,
häbiväärne ja kurb vaadata. Eriti piinlik on see juhul, kui sellel „toredal“
pealtvaatajal on veel kellegi sõitja fänniriided seljas. Sellel pildil on kõik
valesti ja seda tuleb muuta! Aga muuta saame ainult meie ise, sest meie ise
oleme need, keda on piinlik vaadata.
Lepime nüüd kokku, et
edaspidi on meil kõikidel rallidel tore. Me järgime paigaldatud
liikluskorraldusmärke, sest need on tegelikult pandud ka sellepärast, et nii on
vaja ja õige. Meist keegi ei ole nii tähtis persoon, et talle on väljastatud
mingi eriluba, millega sõita keelumärgi alt sisse või läbi lintide. Kohe
kindlasti ei sõida me enam kunagi autoga mööda vilja- või muude põllukultuuride
põlde. Me ei seisa enam kunagi keelualas, eriti, kui me teeme seda keeluala
sildi juures, sest ka need märgid on pandud inimestele, mitte metsloomadele. Me
kuulame rajaturvajate, safety meeskonna ja nullautode korraldusi, sest kõik
eelnimetatud inimesed on selleks koolitatud ja nad teavad, kuidas on õige. Vaatamiskohta
valides ei arva me enam, et jookseme vajadusel kiiremini kui Usain Bolt, sest
sa võid ju olla maailma kiireim mees, kuid auto on sinust kindlasti kiirem. Vaatamata
sellele, et meil on seljas meedia vest, ei arva me enam, et me oleme
purunematud ja surematud või kolme eluga rahvastepalli kaptenid. Me tuleme raja
äärde heas tujus, vaatame rallit ohutus kohas ning elame kaasa oma lemmikutele.
Oma lapsed ja lemmikloomad jätame võimalusel koju või tagame raja ääres nende
kindla turvalisuse ja hoiame neil kogu aeg silma peal. Sobib nii, eks?! Teeme nii, et see on
meie uue hooaja kokkulepe!
Kes kirjutab alla?
Lollus on piiritu. A. Einstein