Rallijutud: mai 2014

Kui rallikomitee eelmise aasta lõpukuudel uue hooaja meistrivõistluste kalendritaotluste esitamise aja välja kuulutas, laekus neid kokku 12 etapile. Otsustasime, et etappe saab olema seitse, et mitte pärssida korraldajate indu ja konkurentsi, kuid sõitjate säästmiseks andsime võimaluse üks etapp vahele jätta või ebaõnnestumise korral uue võimaluse saamiseks. Nende taotluste hulgas oli kolm täiesti uut rallit. Lõpliku valiku tegemiseks kutsusime uute etappide korraldajad komiteesse aru andma, et selgitada välja, milline on tegijate motivatsioon ja eesmärgid. Olime arvestanud, et nii varajases perioodis osatakse ilmselt asjadest veel väga üldiselt rääkida, sest eks see on kahe otsaga asi, komitee tahab, et tehtaks varakult kõik valmis, aga kuidas sa teed varakult valmis, kui sa ei tea, kas ralli üldse meistrivõistluste tiitligi saab. Igatahes oli meie üllatus suur, kui Harju ralli kolm eestvedajat- Emilia, Tarmo ja Janno tulid komiteesse seljad sirgelt ja silmad säramas, kaasas lausa presentatsioon sellest, mis ja millal toimuma hakkab. Üle pika aja oli siiralt hea meel näha, et inimesed tahavad teha ja tahavad hästi teha. Ja siis nad peavadki saama teha. Niimoodi sai alguse maailma kõige esimene Harju rally, mis sõideti 23. ja 24. mail Harjumaa teedel. J

Rallikorraldus sujus ja kuigi me hoidsime rallikomiteega kergelt silma peal ja sundisime käima endale aru andmas, ei olnud muretsemiseks selle koha pealt mingit põhjust. Minu suurim mure seisis Viimsis garaažis. See oli meie auto, mis pärast talverallit põhjalikumale uuenduskuurile saadeti, et N3-st saaks kiirem ja kergem A7. Kergemaks sai küll, kohe korralikult kergemaks, kere sai täieliku hoolduse, samuti paljud liikuvad ja kuluvad osad. Aga siis hakkasid tõrked, selgus, et uue mootori osad ei jõua õigeks ajaks Eestisse, rääkimata mootori seadistamisest, uued pidurid ei jõua õigel ajal õigesse kohta ning käigukasti varuosad jäävad samuti hiljaks. Masti võttis korralikult maha.

Aga tegelikult on kõike piiravaks teguriks aeg. Ja kuivõrd seda oli vähe, kolis mehaanik sõna otseses mõttes garaaži elama. Mina näiteks ei julgenud küsida, mitu tundi ta nende kaheksa päeva jooksul magada sai. Omalt poolt ei osanud ka rohkem aidata, kui tassisin linnast vajalikke asju kohale ning turgutasin mehaanikut ja tema abilisi väikese jäätise või muu toidupoolisega. Igatahes täpselt tund enne seda, kui meie auto pidi olema Harju rally tehnilisel ülevaatusel, keeras mehaanik autole viimased osad külge ning valmis see oligi J Ja tehnilise läbis tõrgeteta. Nii, et meie tiim oli teinud kõik ja rohkemgi veel, et meil oleks võimalik sellel võistlusel osaleda. AITÄH TEILE!!!!

Meie endi jaoks ei alanud neljapäevane kirjutamine üldse hästi. Suutmatus aega planeerida ning ummikud viisid selleni, et jõudsime esimest katset kirjutama alles pisut enne kuute õhtul. See aga tähendas, et kahe katse kolmekordseks kirjutamiseks, tuli sõita maksimaalsel lubatud kiirusel ning pausideta. Tegime veel ühe vale valiku ja läksime esimesena kirjutama ralli kõige keerulisemat ning pikemat katset. See maksis mõnes mõttes hiljem ka kätte, vähemalt mulle, kes ma sel katsel oma „karjääri“ kõige halvema lugemise sooritasin. Aga sellest allpool. Igatahes vihtusime siis kiirelt kirjutada ning jõudsime Jürisse linna kirjutama õnneks ikka õigel ajal. Reedesed kirjutamised olid paremad, saime küll planeeritust 1,5 tundi hiljem alustada, kuid ajagraafik oli väga hea ning pärast jäi aega ka puhkamiseks ja mängimiseks enne, kui 32-kraadises kuumuses vammused selga tuli venitada.

Ütlen kohe alguses ära, et osalejana mulle ralli väga meeldis. Ja see on siiras arvamus, mida ei mõjuta meie hea tulemus. Nuriseda võib ainult viimase ringi väga pikkade ülesõitude peale, kuigi minu jaoks ei olnud ka need piinavad, sest Jürist Ardusse ma konkreetselt magasin kõrval :P Ardust Jürisse sõites oli aga viimasest katsest adrenaliin veel nii üleval, et polnud ka probleemi autos istuda. Korduvakatsed läksid rööpasse, aga kui järele mõelda, siis on väga vähe selliseid korduvkatseid, kus ei läheks rööpasse. Kui katsetest rääkida, siis need olid väga head! Ükski katse polnud oodatult sirge ega kiire, näiteks Voose katse lõpus ütles Kristo, et tal on pöidlas ka piimhapet :D Ma arvan, et keskmise kiiruse järgi võib just Harju olla üks aeglasemaid rallisid üldse. Nii, et Harjumaal leiab väga vingeid teid. Minu lemmikuks kirjutamise ajal sai Vetla (4/7), mille lõpuosas me kunagi varem ka trenni oleme teinud. Oli selline hea lihtsa rütmiga. Sõidu ajal meeldisid ka Voose (3/6) ja kaheksas katse. Minu jaoks ebaõnnestunuim oli Matsimäe, mida sel korral sõideti Kõrvenurga nime all (SS9). Ma ei saanud juba kirjutamise ajal kordagi rütmi ega loetud, samuti läks ralli ajal see katse halvasti. Aga mul jäi kuidagi nii hinge see, et ma niiiiiiiiiiiiiiiiiiiii halb olin, seega võtsin pühapäeval ühe piloodi rooli ja läksin uuesti katsele. Ma pidin ju ometi aru saama, MIKS ma nii kehv olin?! Ja tegelikult võin natukene enda rahustuseks öelda, et rütmitus ja kehv lugemine olid mõjutatud sellest, et vahemaad olid sel katsel täiesti paigast ära. Kuigi kirjutasime tripiga, siis esialgu trippis Kristo ainult pikemaid vahemaid, aga Matsimäel ei ole pikki vahemaid, on lühemad ning need olid silma järgi ebatäpsed. Sama numbriga vahemaad olid visuaalselt erinevad, see ajas segadusse ning lugemine oli hästi robotlik. Kristo küsis ka katse lõpus, et mis minuga juhtus. Igatahes on meil mõlemal sellelt katselt palju õppida ning kes soovib legenditrenni teha, siis Matsimäe on just selline katse, kus korralikult harjutada saab. Nii, et Teele vaatab ka peeglisse ja läheb harjutama J

Appi, tundub, et tuleb pikk jutt, s*tt jutt J

Peetri Selveri stardipoodiumilt suundusime Jüri katsele. See oli viimase aja mikikatest üks lahedamaid, eriti need kolm ringteed, mida läbides iga korda ka täisring peale sõita tuli. Kirjutamise ajal mõtlesin küll, et esiveolisele saab see korralik pooltelje surm olema, aga hooga sõites sai isegi meie üheveolise driftima. Ainult, et viimane ring läks nässu, auto vajus liiga välja ja sealt ilmselt ka pisut kehv aeg. Aga me üldse ei kurtnud, sest taaskord olime saabunud starti nii, et viimati istusime autos eelnenud rallil. Seega läksime teisele päevale vastu 3,7-sekundilise kaotusega klassiliidrile. Ei midagi uut siin päikese all.

Kui esimene päev oli selline publiku rõõmustamine, siis korralik ralli algas kohe teise päeva hommikul. Sooja sai sisse juba enne starti, nimelt passisime oma allesjäänud minuteid oodates niimoodi ülesõidul, et AKP-d ei olnud näha. Paar minutit enne õiget aega panime kiivrid pähe, istusime autosse, rihmad kinni ja stardiks valmis, siis liikusime AKP poole ja selgus, et katse start seisab ning autode rivi on päris pikk, mis tähendab, et ma hüppasin enam-vähem hoo pealt autost välja ja panin, kiiver peas, AKP poole punuma. Jõudsin ilusti omas minutis. Aga tagumistel olid samad jamad, seega toimus enne starti korralik kaardilugejate jooksuvõistlus, ikka kiiver peas, et soojem oleks J Ralli teine katse oli selline ärataja, kiirem, kuid samas lihtsam lugeda kui järgmised. Sellel katsel saime teise aja, aga kaotust liidrile tuli ikka väga palju. Mõistsime, et rohkem tuleb pingutada, samas seisis liider ülesõidul katkise käigukastiga. Samuti katkestasid sellel katsel Asi- Viitra, kellega kindlasti kõvasti pusimist oleks olnud. Samas olid kandadel Kuusik- Terras, Madik- Tauk ning kiired olid ka R3-ga sõitvad venelased. Kolmas katse pisut ebaõnnestus, oli kuidagi rabe ja Kristo kurtis katse lõpus, et käed valutavad. Vot sellised ongi ühed vanad hobisõitjad, nagu meie oleme, üks ei jõua rooli keerata ja teine kähiseb ja püüab kopse välja köhida. J Siiski saime klassis parima aja, kuid vahed olid pea olematud. Neljas katse, mis mulle kõige enam meeldis, läks paremini ning vahet tagumistega õnnestus pisut suurendada. Venelased tegid kuskil mingi vea või juhtus neil tehnikaga midagi, igatahes kaotasid nemad meile seal peaaegu minuti, samas Kuusik-Terras ja Madik- Tauk olid vähem kui 15-sekundi kaugusel ja kolmveerand rallit veel sõita. Teise päeva esimesel ringil kurtis Kristo, et auto seadistuses on midagi paigast ära, sest tagumik ei taha üldse teel püsida. Hoolduses panime taha all paremad rehvid ning seadistati ka pisut amorte, igatahes edaspidi oli auto väga hea olnud. Nii, et viies katse õnnestus taas ning saime ka vahesid natukene suuremaks. Kuuendal saime ühes järsus kurvis väikse üllatuse, kui auto end kuidagi täiesti kinni keeras ja parema nurga üles tõstis. Seest tundus ikka VÄGA üleval, aga sees on hirmul suured silmad ja pealtvaatajate sõnul polnud seal midagi ohtlikku. Igatahes saime sõidetud. Sellel katsel oli lõpus ka tõstev trampliin ja mina blondiin muidugi kirjutamise ajal seda nagu eriti tähele ei pannud, sest Kristol on minu trampliinitõrke vastu uus taktika. Kirjutamise ajal ei tekita tunne, et tõsta võiks ja legendi läheb kirja lihtsalt trampliin. Seega tuli see lend minu jaoks üllatusena, aga pean tunnistama, et niiiiiiiiiiiiiiiiii hull ei olnudki. Ilmselt aitab siin kaasa ka auto muudetud kaalujaotus, tänu millele see tümikas nüüd paremini maandub. Sama katse kordusel ma muidugi teadsin, kus see trampliin nüüd on, sest ma olin kahe katse vahel legendi sinna suure märkuse juurde maalinud ning püüdsin sõidu ajal hüpet vihikusse vaatamisega ignoreerida. Seitsmes katse oli korralikult rööpasse läinud ja tihti ootasid rööpa põhjas Ülemistest sinna suvitama kolinud Linda kivid J Ühele sellisele saime ka meie tagumise rehviga pihta, aga õnneks oli see päris katse lõpus ja nagu ei saanudki kohe aru, et rehv katki oleks läinud. Isegi 10 kilomeetrit ülesõitu ei tekitanud tunnet, et rehv katki oleks, sellel juhtisid tagumised tähelepanu ja niimoodi saime me ülesõidul uute vahenditega (vingem tungraud jms) rehvivahetust harjutada. Päris hästi läks J

Pärast seitsmendat katset saime pisut kauem hoolduses puhata ja juua. Ma ei ole ühelgi rallil varem nii palju vett sisse kaaninud, Kristoga kahe peale jõime ralli ajal ära 6,5 liitrit vett ja see kõik tuli muidugi läbi naha kohe välja ka. Meil oli see veel eriti lõbus, et neljandast katsest alates tahtis auto keema minna, nii tõusis veetemperatuur juba ligi 120 kraadini. See aga tähendas, et auto mootori jahutamiseks tuli auto ventikas täisvõimsusel salongi kuuma puhuma panna. See kuumus oli füüsiliselt valus. Ma ei ole kunagi niimoodi tundnud. See on sama hea, kui näiteks nägu küdevast kaminast nii umbes 10 sentimeetri kaugusel hoida. Katse lõpus oli ukse paotamise järel väljas tulev 32-kraadine õhk päästvalt külm. Arvame, et autos võis mingitel hetkedel olla kuuma nii 70-80 kraadi. Päris ausalt. Viimasel katsel, kui Kristo pani ventika tööle umbes katse kuuendal kilomeetril, olin ka mina, kes ma muidu rallide aeg ei higista, täiesti läbimärg ja vesi jooksis mööda põski. Vihiku viimasel lehel read juba virvendasid ning Kristo ütles, et tema poleks enam ilmselt viite kilomeetrit vastu pidanud, kui katse pikem oleks olnud. Igatahes ahmisime me katse lõpus mõlemad õhku. Ja selle katse lõpus oli ka kergendus, et see lõpuks läbi sai. Ma olin vaadanud leheküljenumbreid juba katse kolmandast kilomeetrist saadik.

Edasi jäid veel läbida hooldus, poodium ja kinnine park. Poodiumil kallati meile korralikult šampust silma, pähe ja krae vahele. Aga võidu maitse oli tõesti magus (ja kleepuv ja haisev J). Me olime tulemusega väga rahul. Esiteks oli auto pandud kokku väga kiiresti ja vanadest osadest, teiseks polnud me meetritki trenni teinud ning kolmandaks oli üks raskemaid rallisid, sest meeletu kuumus ja keerulised lisakatsed.

Autasustamine oli pidulik ja klubi oli lahedalt teemakohaseks tehtud. Harju maavanem pr Ülle Rajasalu ehmus autasustades päris korralikult minu kui naise peale ära, küsides, kas ma olen ikka tõesti naine ja kinnitust saades mind siis kallistades. Mina olin vabatahtlikult kaine rool, sest mulle oleks piisanud poolest pokaalist veinist, et hommikuni kuskil laua ääres magada J Autasustamisel tuli veel üks super üllatus, nimelt saavutasime koos Abram-Jõessar ja Vahi-Ivask meeskondadega võistkondliku ESIKOHA! Võistkondlikku karikat üle andes kinnitas ta veel kord, et naisterahvast sellise ala poodiumil näha olevat lihtsalt suurepärane J Mulle ka meeldib! ;)

AITÄH, Emilia, Tarmo, Janno ja kõik suuremad ja väiksemad taustajõud suurepärase võistluse eest!

AITÄH, Sven, Herman, Tõnu ja Martin väga hästi ettevalmistatud auto eest ning AITÄH, Austraalia-Ivar J, istme eest!

AITÄH, armsad pered ja fännid tugeva toetuse eest! AITÄH, fotograafid vingete piltide ja videote eest!

Kolme nädala pärast on järgmine etapp. Minu üks lemmikrallisid- Viru. Aga ma täna tõesti siiralt ei tea, mis minuga seal Kehala Munamäel juhtuma hakkab. Kusjuures, ma ei tee nalja, et ahahahah, mulle see Munamägi ei meeldi. Ma tunnen konkreetselt hirmu ja see on reaalselt nii suur, et ma lihtsalt tahaks kasvõi läbi küljeklaasi enne seda nukki autost lahkuda. Kristo küll mulle juba nüüd väga täpselt selgitas, kuidas tema seda läbima hakkab ja kuidas me ainult natukene hüppame ja kuidas me üldse kraavi ei pane. Einoh, asi seegi J On, mida oodata…