14. septembril sõideti EAL rahvaralli karikavõistluste eelviimane etapp ning seda taaskord Lääne pool. Lääne-Eesti rahvaralli oli asendusetapiks mitmele ärajäänud rahvarallile, seega suured tänud korraldajale, kes nii minimaalse ajaga hea võistluse organiseerisid!
Meil oli sel korral puhas luksus. Sõber Urmas tuli autojuhiks ja vuras meie auto ilusti treileri peal kohale ja pärast ka koju tagasi. Tegelikult oli hea, et treileriga tulime, sest pärast võistlust tegid tagumised pidurid nii koledat häält, et ei tea, kas olekski tervena koju jõudnud. Aga nüüd jõudsime ilusti.
Võistlushommik oli unine, tegime dokumentide kontrolli ära ning saime ka tehnilisest tõrgeteta läbi. Edasi tuli enam kui kaks tundi starti oodata, aga vähemalt oli ilm ilus, soe ja päikseline. Ja kell 11.54 saimegi lõpuks startida. Ahjaa, osa sellest ooteajast sisustasime katsekaardi ja Google Streetview abil stenogrammi kirjutamisega. Ütleme nii, et esimene ja teine katse olid niimoodi täiesti sõidetavad, kõige enam üllatusi pakkus kolmas, aga sõidetud said siiski kõik.
Esimene (ja ka neljas) katse oli kõige põnevam, küll kiire, kuid ohutu ja haruldusena rahvarallis oli sellel katsel ka tõstev trampliin. Mul õnneks ei tõrkunud. Rally Estonia oli siinkohal suureks abiks ja vähemalt hetkel tundub, et 2011. aastal Viru rallilt korjatud trampliinihirm on minu jaoks mööda saamas. TORE! Muidugi Type-Riga maandumine ei ole kunagi nii tore ja ma ei kujuta ette, kuidas oli võimalik seal hüpata autodega, millel korralikke amorte all ei ole, nendega tuli vist järgmise kurvini põrgata. Esimene katse läks suures osas muidugi soojenduseks. Katselt klassis kuues tulemus, kuid olime rahul.
Teine (ja ka viies) katse oli kõige tehnilisem. Enamuses kitsal metsavaheteel ja žikaanide või takistustega pikitud. Eesmärgiks oli eelkõige sõita puhtalt, sest iga rajatähise nihutamise eest ootas 10 karistussekundit ning seejärel võimalikult kiiresti. See läks meil paremini kui esimene katse, saime neljanda aja ning see lükkas ka masti ülespoole.
Kolmas (ja ka kuues) katse oli kõige kiirem, laial kruusateel. Sealt oleks saanud kõige parema sõidumõnu, kuid millegipärast kaardilt kirjutatud stenogramm eriti ei klappinud, seega oli esimene ring suhteliselt keeruline. Kuues katse oli juba parem ja sealt ka klassi neljas aeg.
Esimese kolme katse järel olime klassis viiendal kohal, kuid vahed nii ette- kui tahapoole väga väikesed. Lisaks olid sel hetkel tulemustest puudu ka rajalt saadavad karistused. Nojah, lõpuks ju selgus, et neid ei saadagi. Teise ringi lõpuks tõusime koha võrra kõrgemale ja platseerusime siis lõpuks klassi neljandale kohale.
Kõige valusam koht üldse. Samas tuleb rahul olla, sest sõiduga 17 hulgast neljandana lõpetada on väga hea tulemus. Eriti veel arvestades seda, et see oli meie teine kruusavõistlus. Nii, et tegelikult oleme rõõmsad. Muidugi kraabib hinge, et sina muudkui püüad ilusti ja puhtalt sõita ja lõpuks saad ise selle eest nii-öelda karistada. Nii, et valusalt magus.
Ahjaa, mis on veel siin pärast rallit kirgi kütnud. Müra mõõtmine viimase katse järel. Rahvarallis on lubatud maksimaalne määr 90dB, mõõtmisveaks loetakse +/- 3dB. Võistlusel karistati neid, kelle oli müra suurem kui 96dB ehk üle kahekordse lubatud kõrvalekaldumise. Seega anti päris palju andeks. See, milline on ületamise eest karistus, oli kirjas kohe algses võistlusjuhendis, seda ei suurendatud ega muudetud bülletäänidega. Mõõtmistehnika koha pealt nii palju, et katse-eksitus meetodiga on seda mõõtjat testitud ning mõõtmistulemuste erinevused on mõõtmistehnikast sõltuvalt minimaalsed- kõikumine 1-2dB. Seega ei ole tegelikult mitte mingisugust vahet, kuidas ja kus mõõta, sest see ei mõjuta tulemust. Kui auto üle normi lärmab, siis tuleb karistus vastu võtta või auto korda teha. See ei ole paberil ralli sõitmine, see on kehtestatud tingimustele vastavuse kontrollimine. Ja loll ei ole see, kes mõõdab ja oma tööd teeb, vaid see, kes oma autot rohkem ehitab kui lubatud ja loodab, et kunagi vahele ei jää. Tegelikult ju on nii. Meil oli ka müra üle, aga ületus jäi sel korral sinna andeks andmise piiridesse. Meil tuleb samamoodi mõelda, kuidas seda normi saada, sest järgmine kord ei anta võib-olla midagi enam andeks.
Ja olgu siinkohal öeldud ka see, et kui keegi nii täpselt teab, et teisel auto reeglitele ei vasta, siis võtab ta võistlusjuhendi ja loeb, mida, millal ja kuidas sellisel juhul tegema peab. Vot see on paberil rallisõitmine.
Nii, et pärast kogu seda draamat saab nüüd natukene puhata ning hooaja viimane rahvaralli sõidetakse 26. oktoobril Pärnumaal. Oeh, ma loodan, et sel aastal seda jõledat Jõulumäe terviserada sees ei ole, sest ma arvan, et ma pole veel nii palju trampliinitõrkest paranenud, et seda sõita kannataksin :D
Piltide eesti aitäh Egon Tinnole! (Väga tore, et on inimene, kes ka rahvaspordiüritustel pilte teeb ning neid ka teistega jagab).
Piltide eesti aitäh Egon Tinnole! (Väga tore, et on inimene, kes ka rahvaspordiüritustel pilte teeb ning neid ka teistega jagab).
Hommik. Kirjutame stenogrammi. Abiks katse kaart ning Google streetview :)
Esimene kiiruskatse.
Rahvarallis on tõstev trampliin üldjuhul haruldus. Lääne-Eestis sai kaks korda hüpata. Taibule ei meeldi.