Eesti autoralli meistrivõistlused said alguse 16. veebruaril traditsioonilise Võru talveralliga. Traditsiooniliseks kujunes ka meie võistlus, kus kohe esimesel kahel katsel ära antud aega tuli viimastel katsetel püüda. Olgu siinkohal ette öeldud, et teise katse järel alles 4. koht ja enam kui minutiline kaotus lõppes siiski poodiumil hõbedaga. Tegelikult oli see jälle kooliraha, mida maksta tuli. Aga nüüd algusest.
Libe oli.
Vot selliseid kohti oli meie legendis 131. Hirmus.
Õhtupoole kogusime natukene hoogu ka.
Hääletajad meile ei meeldi!
Mulle rallikorraldus meeldis, esiteks oli kirjutamine reedel ja sõit laupäeval, ideaalsed talvetingimused ning loomulikult Lõuna-Eesti sõpradele huvitavad kiiruskatsed. Mulle ei ole Lõuna-Eesti kunagi meeldinud, ma lihtsalt ei ole mägede poeg. Ennast tundes ja hirmuga igasuguste trampliinide ja karussellide ees, varustasin ennast korraliku hunniku iiveldusrohtudega ning peavalutablettidega. Kirjutamine lõppes siiski traditsiooniliselt, mina vaakusin katse ees ja järel hinge välja ning vihkasin apteekreid, kes väitsid, et need rohud aitavad kindlasti. EI AIDANUD! Järgmisel korral proovin ühte vanarahvatarkus, mille Kuldar Siku isa mulle avaldas ja kui see ka ei aita, siis ma lihtsalt kannatan ära! Tugev eesti naine ikkagi :) Ja ilmselt on Kristo ka harjunud, kui ma katse lõpus paanikas näoga kuid kindlameelselt auto peatada käsin. Vaatamata sellele, et mul tõesti väga halb oli, suutsime raja kirja panna. Katsed olid põnevad, eriti viimane, mis oli küll teistest lühem, kuid legendilt umbes sama pikk, sest väga põneva ja tehnilise profiiliga. Õhtul hotellis, kui mehed allkorruse pubis õhtut nautisid, olin mina peavalu ja kerge palavikuga voodis ning sisustasin õhtut sellega, et lugesin ära, mitu korda ma pean erinevatel katsetel sõna „trampliin“ ütlema. 131. Ja päris mitu neist olid sellised, mis rattad lendu tõstsid. Oh rõõmu!
Võistluspäev algas kummaliselt, nimelt ei olnudki me kuhugi hilinemas ja tundus, et kõik sujub. Vara rõõmustasime, nimelt avastas minu kallis vend, kes sel korral niisama raja ääres töllerdas, et vaadata, kuidas tema eelmise hooaja sõber Honda uute omanikega mööda vurab, et meie üks esiamort ei ole üldse mitte normaalses asendis. Väga suurt korrigeerimistööd ei olnud võimalik teha, seega tuli minna esimesele kahele katsele teadmisega, et nojah siis, loodame, et alt ära ei kuku. Lisaks selgus kohe esimesel katsel, et pidurid ka streigivad ning rehvivalikuga olime taas alt läinud. Nii, et kokkuvõttes, täiesti pekkis algus. Ja muidugi see, et olime ise nii toored, nagu oleks eile esimesest korda üleüldse ralliautos istunud. Kui enamus konkurentidest talvel korra või korduvalt trenni tegid, siis meie olime koos autos istunud aasta tagasi ja sedagi vaid 200 meetriks, mil meil käigukasti jagus. Nii, et tuksis amordid, streikivad pidurid, valed rehvid ja toored sõitjad ehk anna kannatust algus. Loomulikult lõi masti maha, sest kui siis pärast katseid veel aegu vaatasime… neljandad! Ja kaotus juba kolmandale kohale pool minutit, liidrikaotusest rääkimata. Aga vara oli alla anda, sest kokku tuli sõita 7 kiiruskatset, seega oli meil veel võimalus järgmisel 5 paremini sõita.
Pärast viiendat katset olime tõusnud kolmandaks ning suutnud vähendada kaotuse teisele kohale peaaegu olematuks. Samas on 1,1 sekundit ikkagi kaotus ja me teame seda väga hästi, sest see, kuidas me terve ralli 0,5 sekundiga kaotasime, ei lähe vist kunagi meelest. Kuuendal saime veel koha võrra kõrgemale ning viimasel kindlustasime parima, mis sel korral võimalik kindlustada oli. Jah, Siniorg oli sel korral püüdmatu. Samas põnev oli see, et noored pakkusid väga pingelist konkurentsi ning enam ei olnudki ülejäänutega minutilised vahed, vaid võit kolmanda koha ees oli kõigest 8,midagi sekundit ja neljanda koha ees pisut vähem kui 20 sekundit. Nii, et hooaeg tuleb põnev!
Kokkuvõttes siis teine koht klassis N3. Muidugi meistrivõistluste punktitabelis, kus siis kõik kahevedused (va E) kokku on pandud, meil nii hästi ei läinud, aga oma koolirahad tuleb ikka endale ära maksta ja edaspidi paremini püüda.
Püüdmiseks läheb aga juba peaaegu nädala pärast, sest 10.-11. mai sõidetakse juubelihõnguline Tallinna ralli, sedapuhku Raplamaal :) Nii, et fännid, ajage end oma talveurgudest välja ja raja äärde! Päike käib ka juba kõrgemalt.