Rallijutud: Aiiiiiiiiiiiiiim bäääääääääääääääääääääk!

Nonii, nonii, nonii, vaata mind! Vaata, vaata, vaata mind! Aiiiiiim bääääääääääääääk :) Kui kirjainspiratsioon mind pärast Rally Estoniat maha jättis ja vahel küll kohale tuli, kuid ainult siis, kui aega ei olnud, tundus, et targem oleks vist üldse oma blogijakarjäär lõpetada. Aga vot ei lõpeta, sest mulle ju meeldib palju rääkida ja oma arvamuse ma lihtsalt pean saama välja öelda. Nii, et alustuseks räägime natukene aastast 2012 ja sellest, mis juhtus pärast südasuvist mailmamaetappi Otepääl.

Augustis sõitsime Viru rallit. Muideks, Viru on läbi aastate üks minu lemmikrallisid olnud, sest esiteks on meil Virus alati hästi läinud, teiseks on seal head katsed (kui Kehala Munamägi välja arvata) ning kolmandaks on seal olnud ka alati hea korraldus ning aastal 2012 panid nad kõikidele teistele pika puuga ära selles! Igatahes läks ka meil Virus sel aastal hästi. Ülipõnev sõit oli. Kui meil oli aasta algus eesti keeles öeldes persse läinud, siis oli Viru just viimaseks võimaluseks, et meistritiitlis teoreetiliselt kaasa rääkida ning just seetõttu, tsiteerides ralliraadiot, sõitsid Abram ja Subi Eesti kirjandusklassikat, et kord Piibeleht peal ja Vestmann all ja siis jälle vastupidi. Kogu ralli saatus jäi otsustada viimasele katsele, mil mõlemad piloodid endast maksimumi andsid. Meie maksimum läks pisut lappama ja lõppes Kehala paarisrajal silla alt tulles trampliinist otse kraavi maandudes. Seega jäi Abram peale ja võttis ka meistritiitli. Meie olime aga teise kohagi üle väga õnnelikud. Lõpuks ometi olime sel aastal ralli hästi lõpetanud ja kiiresti sõitnud! Rõõm oli suur! Ja sõit ise oli ka olnud väga põnev ja tasavägine, kui meie kaotasime Abramile ralli 6 sekundiga, siis järgmine oli meist juba peaaegu kolme minuti kaugusel. Igatahes süstis Viru meisse taaskord hunniku enesekindlust ja sõidumõnu. Augustis toimus ka üks rahvaralli, kus me Gerdiga osalesime. Kahjuks sel korral otsustas EVO jonnima hakata, koostööst keelduda ning vedas meid finišisse alles klassi ja absoluudi viiendatena. Eks see ole, et punnita sina palju jaksad, kui tehnika pillid kotti paneb, siis sealt enam muusikat välja ei võlu.

Edasi suundusime Kristoga koduralli (Mulgi) starti. Meistritiitel oli küll selleks ajaks juba läinud, kuid teine koht oli täiesti reaalne ning tänu Virule olime teinud punktitabelis suure hüppe ülespoole ja maandunud neljandale kohale. Krt, ajab ikka närvi küll, kui su oma vend, kes samasuguse autoga esimest hooaega on sõitmas, teisel kohal kükitab :) Mulgi kirjutamise ajal sai muidugi palju teid kirutud, samas olid ikka valitud ka mingid aastaid kasutamata olnud põllurajad. Muidugi tuleb tõdeda seda, et need lõigud läksid iga läbimisega tegelikult tasasemaks ja paremaks. Ja kodurallil skoorisime seekord täielikult. Saime kõik katsevõidud ning kindlustasime klassivõidu pisut enam kui neljaminutilise eduga. Vahva. Punktitabelis hüppasime ülespoole ning saime lõpuks Tõnul sabast kinni. Enne viimast meistrivõistluste etappi oli vahe tema kasuks jäänud vaid 0,5 punkti. See asjaolu pälvis ka meedia tähelepanu, kelle jaoks oli eriti huvitav see, et hõbemedal tuleb ära jagada õe ja venna vahel.

Oktoober läheb minu ralliajalukku aga hoopis teisel põhjusel. Nimelt toimus 6. oktoobril järjekordne rahvaralli ja seda Virumaal, suures osas Kehala spordikompleksis. Algus oli hea ja paljutõotav. Esimene katse läks meil küll soojenemiseks, kuid teise, mis oli täpsuslõik, sõitsime ideaalaega sajandiku pealt! Ning kolmanda katse panime absoluudis kinni! Aga vot just neljas katse on minu jaoks ajalooline :) Sellel katsel saime hakkame katusega, mis on minu jaoks esimene 8 loetud aasta jooksul. Kui seda meenutada, siis käis kõik kuidagi aeglaselt ja aegluubis. Legendi oli kurv natukene valesti märgitud ja hoog oli selle kurvi jaoks natukene liiga suur ja niimoodi me üle nina katuse tegimegi. Igatahes legendi olin nii kõvasti käes hoidnud, et lehed olid suisa kortsus :) peaasi, et järgi ära ei jaoks, eks. Auto sai kannatada ja seetõttu me rahvarallidel enam ei osalenudki. Kuigi väliselt mõned plekitööd, siis mootor sai suuremaid vigastusi, eks oma süü ole ka sellel, et katset ei olnud võimalik peatada ja auto seisis umbes 2 tundi katusel. Ise jäime ilusti terveks, mina olin küll suutnud oma pöidla kuskil puruks saada, aga pärast võeti pool küünt maha, seoti kinni ja tänaseks pole arugi saada, et kunagi midagi olnud on. Aitäh ka Andrusele, kes autost kilekotitäie meie stuffi korjas ja lõpuks minu pardakast kuhugi armatuuri alla seigelnud telefoni üles leidis ja välja õngitses. Nii, et nüüd on minul ka linnukene kirjas: Teele tegi oma elu esimese katuse 2012. aastal 6. oktoobril :) Tehtud!

Aasta lõppes nagu ikka traditsioonilise Saaremaa ralliga. Seal oli meil eesmärgiks kindlustada meistrivõistluste hõbemedal. Ja seda me ka tegime. Nii, et etteruttavalt võib kokkuvõtteks öelda, et sitasti alanud aasta lõppes võimalikult hästi. Saaremaa rallilt väga eredaid hetki ei meenu, sõitsime kindla peale ning ülemääraseid riske ei võtnud. Kahel viimasel katsel olime hädas sellega, et põhjakaitse oli puruks läinud ning autosse tuli vastu põhja, pidureid ja velgi lendavatest kividest meeletu müra ning sees oli pidev kartus, et kas kõik elutähtsad organid autol ikka terveks jäävad. Kahjuks pean siinkohal ütlema, et Saaremaa ralli kvaliteet oli sel korral üks viimaste aastate kehvemaid. Korraldus kuidagi lonkas. Katsete teed oli korduvkatsete ajaks kohutavad (nt Taritu), turvatöötajad ei olnud pädevad, muidugi oli enamus publikust end juba hommikuks läbuks joonud. Head tunnet ei jäänud, kuigi võtsime sealt kindla klassivõidu. Tõnust oli küll siiralt kahju. Nende jaoks läks kõik juba algusest peale halvasti, kohe esimesel õhtul suutsid nad spinni teha ja mingi 20-30 sekundit kaotada, teisel päeval katkestati nende ees Lassi silla õnnetuse tõttu katse ja täpina i peal lõhkusid nad Undva katsel rehvi ja kulutasid rehvivahetuseks enam kui 20 minutit, mille sisse jäi ka purunenud tungraud. Kõige selle jama tõttu pidid nad ilusti alanud hooaja lõpuks esimestena poodiumilt välja jääma. Väikese lohutusena anti neile vähemalt Michelini karikavõistluste kolmas koht ning neli uut rehvi! Meie saime Michelinis teise koha ja ka neli rehvi. Uueks hooajaks rehvid kohe olemas, nii ühe ralli poolte katsete jaoks :)

Minu 2012. ralliaasta nägi numbrites välja selline:

Eesti autoralli meistrivõistlused- 2. koht A6 ja N3 ühisarvestuses

Michelini karikavõistlused- 2. koht kaheveoliste (A, N, R) arvestuses

Rahvaralli karikavõistlused- 11. koht klassis 4WD (2 lõpetatud rallit)

Balti rahvaralli karikavõistlused- 2. koht klassis 4WD

Viljandimaa 2012. a parimad autosportlased

Tuleb rahul olla ja uuel aastal paremini püüda. Uuesti aastast on mul ka natukene muudatusi. Gerdiga me koos enam ei sõida ja kuigi paljud arvasid siin taga olevat meeletut tüli ja lahkuminekut, siis tegelikult oleme sõbrad edasi ja saame endiselt hästi läbi. Meil olid koos toredad neli aastat ning just Gert on see, kes on mind kahel aastal rahvarallis võitjaks teinud ning koos minuga minu elu esimese katuse läbi elanud :)

Uuel aastal sõidan rahvarallisid koos Kristo noorema venna Raidoga, autoks on Honda Civic Type-R ning klassiks 2WD-S. Just selles klassis me aastatel 2009 ja 2010 Gerdiga M3-l võitjateks tulime, nii et mina olen siis nö juurte juures tagasi :) Olgu siinkohal veel öeldud, et oma esimese ühise katsetuse tegime Raidoga 2012. Raplamaa rahvarallil, kus kiirele algusele järgnes sama kiire katkestamine. Eks läksime pisut uljaks. Midagi hullu küll ei juhtunud, kuid liiva- ja ehitusprahi vall lõhkus karterikaitse nii palju ära, et edasi polnud võimalik sõita. Aga küll uus aasta toob paremad tulemused, sest tundub, et vendadel Subidel on rallisõitmine pisut ikka veres ka :)

Ja suures rallis jätkame siis juba KUUENDAT!!!! aastat koos Kristoga. Autoks endiselt Honda Civic Type-R ning eesmärgiks meistritiitel tagasi saada :)

2012 lõpp piltides: