Rally Estonia 2012 (20.-21. juuli).
Nädal enne võistlust laupäeva hommikul oli meie võistlusauto üsna mannetus konditsioonis. Kristo oli ette võtnud põhjalikuma hoolduse ning auto sai lisaks liikuvate osade hooldusele ka värskema ja siledama välimuse. Mul oli küll kerge kahtlus, et kas ta ikka jõuab auto kolmapäevaks kokku laduda, mil meil treeningpäev ette oli nähtud, kuid Kristo kinnitas, et juba pühapäeva õhtul veereb auto garaažist sillareguleerimisse. Ma ei tea, kas see täpselt nii oli, aga igatahes jõudis Kristo koos rallikaga ettenähtud ajal Laatresse trenni.
Nädal enne võistlust laupäeva hommikul oli meie võistlusauto üsna mannetus konditsioonis. Kristo oli ette võtnud põhjalikuma hoolduse ning auto sai lisaks liikuvate osade hooldusele ka värskema ja siledama välimuse. Mul oli küll kerge kahtlus, et kas ta ikka jõuab auto kolmapäevaks kokku laduda, mil meil treeningpäev ette oli nähtud, kuid Kristo kinnitas, et juba pühapäeva õhtul veereb auto garaažist sillareguleerimisse. Ma ei tea, kas see täpselt nii oli, aga igatahes jõudis Kristo koos rallikaga ettenähtud ajal Laatresse trenni.
Trenniootel.
Läbi aastate on selgunud, et võistlusele eelnenud treeningpäev on ainult kasuks tulnud, just nii saame juba esimesel katsel kiiruse üles ega pea teisel päeval jälle minuteid püüdma hakkama. Nii ka sel korral. Sõitsime trennis umbes 35 kilomeetrit katset ning tunne oli juba väga hea. Kui meie oleme ennegi mõnel korral shakedownil sõitnud, siis sellel trennil osales ka Tõnu, kes kaardilugejaga koostööd lihvis ning isale sünnipäevaks sõitu tegi. Isa muljetab siiani, kui äge seal kõrval ikka oli. Nüüd mõistate ju, miks mulle seal nii hullult meeldib? :) Ema muidugi kategooriliselt keeldus igasugusest ralliautosse istumisest, aga vähemalt on niigi palju edu saavutatud, et ema raja ääres kaasa elamas julgeb käia ja isegi vaadata!!
Ilmselgelt rahul isa.
Kolmapäeva õhtul vurasime siis kogu killavooriga Otepääle ning üritasime leida autopesula, et trennis sopaseks saanud autole taas puhas välimus anda. Aga oh üllatust, Otepääl on autopesulad keelatud! Siiski õnnestus meil pärast pikka läbirääkimist veenda ühte autoremonditöökoda „laenama“ meile vett ja survepesurit. Ja nii me need autod puhtaks saimegi. Õhtul käisime ära ka dokumentide kontrollis. Saime oma hunniku pabereid kätte ning allkirjad antud. Väga korralik summa tuli ka stardimaksuks loovutada. Tõnu suutis siiski ka vihastada, sest korraldaja oli andnud välja bülletääni, millega lubas lisatulede paigaldamist enne linnakatset. Aga bülletään anti nii hilja, et rallirahvas oli kõik juba Otepääl ja enamusel lisatuled kodus garaažis. Õnneks see lõpuks väga ei morjendanud, sest ööpimeduse saabudes olid kõik meeskonnad linnakatse läbinud ning sisuliselt vist lisatulesid kellelgi vaja ei läinudki. Ahjaa, meie saime jälle oma ilusate GoPro kirjadega recce autot kleepida. Reeglite järgi peab olema auto ühevärviline, mis tähendab, et igasugune reklaam autol on keelatud. Ostsime Otepää mäk-aivari teibist tühjaks ning tegime autole ilusad hallid kirjad peale. Sai küll ühevärviline. Paljudele meeldis :) Õhtu oli rahulik, nagu mulle meeldib. Grillisime-chillisime niisama ning lobisesime ralli- ja muid jutte. Öö oli rahutu, vaatasin vist küll iga tunni tagant kella, kuni siis 7 paiku end voodist välja ajasin ja koos Kristoga tutvuma sättisime. Neljapäevane tutvumine oli küll kümnetunnine ning päädis ka minu oksendamisega pärast pikka katset, kuid rada kirja sai ning viimased kolm jäeti kirjutamiseks reede hommikul.
Recce.
Neljapäeval kleebiti meie autole ka „tehniliselt kontrollitud“ silt, mis tähendas, et oleme tunnistatud stardikõlblikeks. Tore.
Ilus valge rallinumbritega munakene.
Reede hommikul kirjutasime veel viimased katsed, pakkisime asjad kokku, et need siis uuesti hoolduspargis lahti pakkida. Hoolduse asukoht oli sel korral palju parem kui viimati, kohe esimesel platsil ning kõik käe-jala juures. Sai isegi valge inimesi moodi Tehvandi staadionihoone tualetis käia, sest nendesse kohutavatesse täislastud rakettidesse mina keeldun astumast.
Reedene ennelõuna hoolduspargis. Viimane kontroll.
Kahjuks pani ilmateade sel korral veidi puusse ja just vahetult enne starti hakkas sadama. Nii, et üle poodiumi saadeti meid heade sõnade ja vihmaga. Suundusime esimese katse starti. Ja esimene katse oli üliäge! See oli rütmis, kiire ja raju. Kohe nii raju, et end kord kraavist leidsime ja üks mahapööre pikaks läks, kuid vaatamata sellele kaotasime klassiliider Abramile vaid 2,4 sekundit.
Hooga üle trampliini ja
... natukene pikaks.
Mis on väga super tulemus, sest meil ei ole kombeks kohe esimene katse end käima saada. Adrenaliin oli korralikult laes ja me mõlemad tulemusega ülirahul. Vist liigagi rahul. Teise katse umbes kolmandal kilomeetril lõppes kõik. Esimene ehmatus oli, et mootor laiali ja me põleme. Hüppasime autost koos kustutitega välja, kuid siis selgus, et taas oli käigukast „plahvatanud“. Me olime nii löödud, et isegi ei ropendanud. Ei rääkinud üldse. Mis ikka öelda oli, me olime nii püüdnud, aga tehnika vastu ei saa. Õigemini ei saa kehva töökvaliteedi vastu. Ja niimoodi me siis umbes 4-5 tundi külmas ja vihmas treilerit järgi ootasime. Vahepeal tuli küll kohalik metsamees kohvi pakkuma, kuid isu ei olnud millegi järele.
Niimoodi nukralt treileril me reedel hooldusesse liikusimegi.
Kui must masendus pisut heledamat nurka näitas, tuli teadmine, et me peame ometi kuidagi laupäeval rajale saama, sest meistrivõistluste 1,5-kordsed punktid tuli saada ükskõik, mis hinnaga. Niimoodi rääkisime mõlemad oma telefonid tühjaks, mis lõppes sellega, et me uue käigukasti leidsime, mille saime omandada ning kelleltki laenama ei pidanudki. Siinkohal aga tänud Tõnule, kes oli nõus meile andma oma varukasti ning Tanelile, kes oli nõus meile oma käigukasti suisa auto alt ära andma. Hea on, kui sõbrad on olemas! Aitäh teile!
Öö oli pikk. Käigukast jõudis Otepääle kell 3 öösel ning Kristo ja Ats koos meeskonnaga panid selle veel alla. Auto pidi kell 9 olema kinnises pargis ning tehnilisele komisjonile ette näidatud. Mina üritasin umbes 2 paiku magama minna, kuid uni oli lünklik ja rahutu, Kristo sai veelgi vähem puhata. Aga see ei loe, sest alla anda ei tohi, alati peab lõpuni võitlema. Viisime hommikul auto kinnisesse ning läksime puhkama, sest õnneks algas rallihommik alles poole 12 paiku. Hommik oli väga udune ja vihmane. Ilmateade oli taas kord puusse virutanud ning päikest võisime vaid unes näha. Aga see ei lugenud, sest tahe oli nii meeletu. Me lihtsalt pidime sõitma, ei lugenud ka see, et meil oli juba 20 minutit kaotust nelja sõitmata jäänud katse eest. Tuli võidelda.
Sõit rallikaga laupäevasele esimesele katsele. Lootus ei ole veel surnud.
Teise päeva esimese, kogu ralli kuuenda kiiruskatse umbes poole peal ütleb Kristo, et sidur libiseb. Ja see läks aina hullemaks, lõpuks polnud enam võimalik isegi natukene kiiresti sõita. Miks ometi?? Sõitsime katse lõpust küll lisatankimisalasse ning sealt läbinult said ka mehaanikud kapoti alla piiluda, kuid poolkõva autot katsetele lõhkuma polnud mõtet minna. Ja niimoodi me poole ülesõidu peal seitsmendale katsele katkestasimegi. See oli õige otsus, sest kui me „oma jala peal“ hooldusparki jõudsime läks õlirada järjest suuremaks ning siduri olukord järjest hullemaks. Esmasel vaatlusel tundus, et ka see kast oli otsad andnud ning kasti õli just sidurile voolanud, mis selle siis korralikult libisema pani. Oligi kõik. Tõmbasime võistlusnumbritele ristid peale, pakkisime service kokku, vahetasime riided ning suundusime katsete äärde teistele kaasa elama. Paar korda tuli tõsiselt neelatada, et mitte pisaratele voli anda. No nii kahju oli. Ausalt.
Ka lootus on surnud.
Ja niimoodi läks lootus ka meistritiitlile. Eks nüüd tuleb mõelda, kas muude teoreetiliste poodiumikohtade nimel on üldse mõtet ja võimalik sel aastal jätkata. Kolmest rallist oleme nüüd kaks katkestanud ning meistrivõistluste arvestuse 2. kohalt kukume kolinaga allapoole. Kogu selle jama juures on aga lohutuseks seegi, et Tõnu ja Raiko tubli stabiilse sõidu tegid, kolmanda koha karikad koju vedasid ning meistrivõistluste arvestuses poodiumile kappasid. Ja kokkuvõttes võib küll öelda, et korraldus oli kolme aasta parim. Täitsa vahva ja ladus, seega tänud korraldajatele.
Laupäeva hommikul autot parc fermesse viies tuli raadiost Eagle Eye Cherry laul „Are you still having fun?“ ja mulle tuli meelde, et tegelikult sõidan ma rallit ju sellepärast, et see on lihtsalt üliäge. Ja mulle jõudis tol hetkel teadvusesse, et ma olen unustanud- parem tunne ei ole saada kord aastas akadeemilisel autasustamisel Eesti meistri karikas, vaid parem on olla need kilomeetrid seal kitsal kruusateel autos. See ei ole hapud viinamarjad, vaid see on tõde. Elu on paradoksaalne ja tõde on see, et saad kõik, millest loobud ehk teisisõnu tee seda, mida sa naudid lihtsalt sellepärast, et see on fun, mitte sellepärast, et midagi saada. Ja vot just need mõtted ei lubanud sel korral rallikassil uksest sisse tulla. Ülivahva oli aga Otepäält pühapäeva hommikul koju sõites ning sunnitult raadio Elmarilt kuulates sealt järgmist etteloetud sõnumit kuulda: „Soovime Tõnule ja Raikole palju õnne hea tulemuse eest Rally Estonialt. Kristo ja Teele, hoidke pea püsti, sest järgmine rallivõit on teie. Fännid Tallinnast.“ Aitäh teile, siiani veel teadmata sõbrad! :)
Me veel ei tea Kristoga, mida edasi teeme või kas sõidame. Aga kindel on see, et Gerdiga oleme Läänemaa rahvaralli stardis ning Andrus kutsus mind E-Cupi viimasele etapile kaarti lugema. See viimane on vahva ettepanek, sest koos Andrusega põhimõtteliselt minu „suure ralli karjäär“ alguse saigi ning alati on vahva nn juurte juures tagasi olla. Aga loodetavasti sõidame ikka Kristoga ka, sest nagu eespool öeldud ja parafraseerides, siis disko pole oluline, punk on põhiline!!!!