Klassivõiduga meistrivõistluste liidriks

Vahepeal aastase pausi pidanud Viru ralli toimus sel aastal 17. ja 18. juunil, ikka keskusega Rakveres. Meie rallit iseloomustavad numbrid 1, 3, 14 ja 45 ning nende tähendusest allpool.

Kirjutamas käisime nii neljapäeval kui reedel. Ilm oli ilus, päike paistis ja soe läks lõpuks juba täitsa palavaks. Kirjutamisega saime ka hakkama, mingeid erilisi intsidente ei juhtunud. Katsed olid pikad ning vahelduva tempoga, kohati väga aukus ja kivised. Neljapäeval, õigemini reede öösel, jõudsin Tallinnasse tagasi umbes 1 paiku öösel, käisin pesus ja üritasin magada. Traditsiooniliselt olin suutnud endale ralli ajaks nohu ja palaviku hankida. Öö möödus sekundina ning kell 7 startisin juba Tallinnast uuesti Rakvere poole. Rakveres tuli veel mõned katsed kirja panna, tehnilises käia ning siis võis juba sõidule minna.

Kirjutamine läks ka teisel päeval hästi, ainult et raputamine ajab kurjaks. Koledad tähed ja numbrid tulevad ning mulle ei meeldi. Tehnilises läks ka hästi, auto vastab meil tingimustele. Minu saabastega tekkis probleem. Nimelt olin ma need juba enne Tallinna rallit ära pesnud ja koos Saaremaa saviga kulus ka homologeeringu silt heledaks. Tehnilises öeldi, et olgu mul järgmiseks ralliks uued saapad olemas. Olin nõus, loomulikult, kui peab, siis peab. Aga Rakvere keskväljaku stardis öeldi, et kui laupäevaks uusi ei ole, tuleb meil koju minna. Mida veel? Tegelikult ka, saabaste pärast küll näkku vaja panna pole. Aga noh, käsk on vanem kui mina. Siinkohal suur aitäh Heitile, kes öösel poes käis ja Kalle isale, kes saapad Rakverre toimetas. Laupäeva hommikul mul uued igatahes jalas olid, aga tehniline kontrollimas ei käinud. Nõrgad!

Aga stardist siis edasi. Stardipoodium oli pidulik, meestele tantsisid silmailus mingid plikad ja reporter saatis kommentaaridega teele. Seda ma muidugi ei mäleta, et kunagi kuskil mõnele reporterile oleks öelnud, et käi perse, ära mölise, nagu stardis väideti. Need pole isegi minu väljendid. Aga noh, kui keegi targem kuskil teab, et see nii oli, siis on piinlik küll. See selleks. Esimene katse oli Kehala paarisrada, mida kahekaupa sõidetigi. Meie olime paaris oma põhilise konkurendi Sander Sinioruga. Ainult, et meid tabas ebaõnn ja pidime alustama sisemiselt rajalt. See aga tähendas, et teisele ringile minnes sõitsime sisse tolmukotti, pidurdasime nulli ja seisime rajal, kuni tolm hajus, sest absoluutselt mitte midagi ei olnud näha. Kui pilt ette tuli, olime juba otsapidi valli servas. Mõnes mõttes vedas, et kohe esimesel katsel katust ei pannud, aga samas saime kohe 2,midagi sekundit klassiliidrile kaotust ning alles kuuenda aja.




Järgmised kaks katset tuli linnas sõita. Ja need meil õnnestusid, ühel korral klassivõit ning teisel alla sekundiline kaotus liidrile. Seega tõusime esimese päeva lõpuks 2,8-sekundilise kaotusega klassis teisele kohale. Kolmas koht oli enam kui 15 sekundi kaugusel. Tundus kohe alguses, et tõeline lahing peetaksegi Sinioru ja meie vahel. Öö oli rahulik.





Laupäeva hommik algas vara. 8.24 saime auto parc fermest kätte ning 15-minutit hiljem tuli esimese katse starti suunduda. Kui reedel saime kõik katsed kuivaga sõidetud, siis öö otsa sadanud vihm jätkus ka hommikul. Teed oli märjad ja väga libedad. Ülesõidud oli kiired, lausa nii, et esimesel katsele minnes tuli kiiver ja hans ülesõidul pähe toppida. Päeva teine pool oli jälle vastupidi, saime enne starti ikka umbes 30 minutit oodata- nimelt tahtis Koit Toome Kehalas laulda. Pidi üle suure trampliini hüppama ka, aga selle jaoks olevat julgusest puudu jäänud. Arusaadav.

Laupäeva hommikul sõitsime siis 4., 5. ja kuuenda katse. Neljas ja viies tulid enam-vähem välja, aga kuuenda ajaks olid rehvid juba kulunud ja mitu mahapööret ebaõnnestusid. Samas ei olnud meil pärast neljandat enam väga pingutada. Siniorg katkestas ning esimest korda Type-Riga rajal olnud ning väga head kiirust näidanud Timmu Kõrge / Erki Pints jäid samuti raja äärde. Edu järgmise võistleja ees oli juba mitu minutit. Samas oli pool rallit alles ees ning seitsmendal katsel ei puudunud palju, kui oleksime ka ise raja äärde jäänud. Kaks aastat tagasi loodi Kehala paarisrajale Markko Märtini näpunäidete järgi ülisuur tõstev trampliin. Kaks aastat tagasi sõitsime sinna samamoodi pidurdamata peale, kukkusime kergelt ninale ja sõitsime edasi. Sel korral tegime samamoodi, sõitsime täie hooga peale (kiirus ca 170 km/h), kuid pärast 45 meetrist õhulendu kukkusime ninale. Maandumisest ei mäleta mina midagi ja pärast kukkumist lõi legendi ka segi, nii et ma vahemaa järgmise kurvini maha magasin ja siis käega suunda pidin näitama. Lennust mäletan seda, et elus esimest korda tundsin ma ralliautos istudes hirmu- surmahirmu. Lõppude lõpuks läks kõik siiski õnneks ning auto jäi nii palju terveks, et ralli lõpuni sai sõita. Amordid tuleb küll hooldusesse saata. Üheksandal katsel, mis oli seitsmenda kordus ning taas üle suure hüppe, me enam rattaid maast lahti ei ajanud. Publikul oli sel korral igav, sest esimese korra hüppega olime me Grossi pikkusrekordi löönud. Kaheksandal katsel erilisi vahejuhtumeid polnud, kuigi tegemist oli ralli pikima ja libedaima katsega. Ma vist ei ole kunagi viimase katse finišis nii rõõmus olnud, kui sel korral. Koht polnud tol hetkel üldse oluline, tähtis oli see, et ma ei pea enam sealt rõvedast trampliinist üle sõitma.

Aga poodiumil oli muidugi hea meel, kui esikoha karikad anti, šampust lasti ning klassivõidu eriauhinnana meile ajakirja „Jalka“ aastatellimus kingiti. Huvitav, kas me sõitsime ikkagi nii kehvasti, et jalgpalliajakiri on vihjeks spordialavahetamisele?

Eriti rõõmsaks aga tegi see, et tiitlikaitsjad on taas meistrivõistlusi juhtimas ja seda 7 punktid Markus Abrami / Jarmo Võsa ees. Samas on neli etappi veel sõita ning absoluutselt kõik kaardid on veel käimata.

Aga nüüd siis alguses toodud numbrites: 1- klassivõit, 3- kaheveoliste autode kolmas koht üldises paremusjärjestuses, 14- koht absoluutarvestuses (peaks olema meie parim) ning 45- just nii palju meetreid suutsime Kehalas lennata.

Puhata väga ei saagi. Pärast jaanipäeva tuleb kohe 2 võistlust- esimene neist meie veetava E-Cup karikavõistluste esimene etapp- Harju ralli ja siis mailmamavõistlus Otepääl. Pärast seda E-Cup teine etapp Järvamaal, Lõuna-Eesti ralli võrus ning rahvaralli Läänemaal. Enne jõule vist puhata ei saagi, aga noh, kui täna on jaanipäev, siis kaugel need jõuludki enam on.

Kuidas Subi ja Sepp hüppe läbisid- nii pildis kui VIDEOS:

Emotsioonide ralli ehk siniseks vihastamisest pettumuse pisarateni

Nädalajagu kestnud suvine kuumus jätkus ka 11. juuni varahommikul, kui ma Tallinnas kell 6 silmad avasin. Leidsin end tol hommikul jälle mõtlemast, et mõni jõuab just peolt koju, aga mul tuleb pärast 4 tundi und (aitäh sulle, idioodist naaber, kes sa oma auto mu magamistoa akna alla parkisid ja signalisatsioonil 2 tundi karjuda lasid) kodinad kokku korjata ja rajale minna. Aga ma ei nuta, minu vaba valik ja tegelikult on sellest juba harjumus saanud ning ärkamine ei ole enam eneseületus.

Poole kaheksa paiku hakkasime linnast Haapsallu sõitma. Ees ootamas rahvaralli karikavõistluste kolmas etapp, esimene kruusal ja asfaldil. Gert oli nii armas ja hoidnud mu autole hooldusplatsil lausa koha. Eks tal oli omakasu ka mängus, sest mina, kes ma olin hommikul teiselt korruselt 3 suurt ja rasket rehvi autosse tassinud, keeldusin nendega edaspidi midagi tegemast, seega oli Gerdil mõttekam mu auto võistlusautole võimalikult lähedale saada, muidu tulnuks tal endal neid tassida. Hommik oli ilus, Gert oli dokumentide kontrollis juba käinud, minul jäi vaid sealt läbi lipsata ja allkiri anda. Legendi sirvisin ka läbi, et katsetel lihtsam oleks ning et võimalikud susserid (sama katse erinevatel läbimistel erinevad elemendid) kohe avastada.

Ja varsti oligi aeg, et starti suunduda. Loomulikult olin mina, kes ma olen hajameelsuse etalon, unustanud Tallinnasse pikkade varrukatega õhukese pluusi, seega pidin süsimusta t-särgi peale tõmbama Martinilt laenatud parajalt paksu ja samuti süsimusta dressika. Pikad mustad püksid ja kinnised jalanõud, kiivrisukk ja kiiver hoolitsesid ilusti selle eest, et jumala pärast kuskilt õhk ligi ei pääseks ning 32-kraadine kuumus autos 50-ni tõuseks. Korralik soojaproov Viru ralli eel oli see kindlasti, sest juba esimese katse järel oleks tahtnud autost põgeneda ja ujuma minna. Gert ei lubanud. Joogivett kulus mitu liitrit.

Nüüd rallist endast. Ma olen laupäevast siiani elanud üle kõik emotsioonid, mis inimeses on. Ma olen niimoodi vihastanud, et kõht hakkas valutama, ma olen pisaraid tagasi hoidnud ja ma olen tundnud sellist pettumust, et kui ei oleks lubanud Kristole ja Gerdile, et loen neile sellel hooajal, ei tahaks enam väga pikka aega kõrvalistmel istuda. Päris ausalt. Ma vihkan ebaõiglust ja selle ralli tulemused on otsast lõpuni ebaõiglased.

Rallil läbiti kokku 11 kiiruskatset. Kokku pidi olema neid 12, aga kuivõrd loodus mängis vingerpussi, siis tuli üks katse äikesekahjustustest stardikellade süsteemile ära jätta. Force majeure. Aga mitte mingil juhul ei ole force majeure see porno, mis toimus ülejäänud ralliga. See on korraldaja vastutus ja korraldaja ei peaks mitte sarjama oma ralli kohtunikke, vaid vaatama peeglisse!

Esimene kiiruskatse (ka viies ja üheksas). Kiltsi lennuväljal, osaliselt betoonil, osaliselt asfaldil ja osaliselt ka kruusalõikudel. Pikkust 3,8 kilomeetrit ja ülesehituselt sõidumõnuga. Katse tühistati, sest võistluse juhile esitati mitmeid proteste raja mahamärkimisega seoses, mille tõttu katsel ära eksiti. Katse tühistamine OLI VALE OTSUS! Rajal eksitakse ära kaardilugeja süül ja kaardilugeja valib endale piloot. Me sõitsime ka minu süül ühest takistusest mööda, mida ma liiga hilja märkasin ja mille tõttu tagasi pidime sõitma ja ka selle läbima, et mitte kirja saada klassi halvimat aega koos lisakaristusega. Jah, korraldaja oleks saanud katse paremini maha märkida ja joonisel täpsem olla, kuid tingimused olid kõikidele võrdsed ning võrdsete tingimuste puhul karistati neid, kes katse õigesti läbisid. Ebaõiglane! Mina ei saa vastustada teiste saamatuse eest.

Teine kiiruskatse (ka kuues ja kümnes). Ristiti hiljem Korsikaks. Kulges Raadi lennuvälja „haljasalale“ lükatud rajal. Kolm kilomeetrit huvitava profiiliga kruusakatset. Sõitsime stardijoonele, aga lisaks meile, stardikellale ja stardikiirele, ei olnud seal ühtegi inimest. Paanikas kohtunikud arutasid AKP-s, mida ja kuidas nad tegema peavad. Minu juba pisut kurjale käsklusele tulla ja meid joonele panna ning stardiaeg anda, hakati liigutama. Ma saan aru, et need inimesed seal ei ole süüdi korraldaja tegematajätmises ning loodetavasti tegid minu selgitused asja pisut paremaks. Igatahes stardi me saime. Raja läbisime ka, samuti ühe tagurdamisega, kuna suure hoo tõttu suutsime slaalomisse valelt poolt sisse minna. Aga mida me ei saanud, oli katseaeg. Ja seda kohtunike tegevusel, õigemini tegevusetusele, sest aegu lihtsalt ei suudetud kuidagi kuskilt välja võluda. Teisel korral (kuues kiiruskatse) tühistati ajad, sest tagapool jäi keegi risti teele ja kuivõrd info stardini ei liikunud, lasti sealt aga autosid peale. Korraldaja oli siinkohal taas riskinud ja teinud segastardi, mis tähendab, et ei starditud klasside kaupa. Kuivõrd paljud olid küll katse läbinud, aga mitte nii, et kõik klassi sõitjad, ei olnud võimalik anda aegu ka osaliselt ja seega jäi finišiprotokolli taas korda tühjus. Kohtunike ebapädevus on korraldaja süüline tegevus. Fakt. Vererõhk oli selleks ajaks tõusnud ilmselt juba 200 ligi ning ma palusin iseennast, et suudaksin tundeid valitseda. Tol hetkel veel suutsin.

Kolmas kiiruskatse (ka seitsmes ja üheteistkümnes). Suhteliselt huvitava profiiliga ning kokku kaheksa lisatakistusega 2,5 kilomeetri pikkune. Vererõhul ei olnud võimalik alaneda, sest saaga jätkus. AKP-s puudus kell ning AKP aeg märgiti ajakaardile minu sunnil, kusjuures kogenematutele, kes seda ise ei nõudnud, ei märgitudki. Siinkohal on minu arvates jälle vastutav küll võistleja, kuid antud olukorras oli siiski õige protestid võistleja kasuks lahendada, sest võistleja ei saa vastutada kohtunike ebapädevuse eest. Stardijoone võis ise valida. Katsest veel nii palju, et kuivõrd enamus oli metsas, siis tolm ei hajunud ja korra tuli usaldada meid kahte, et hoo pealt õigesti kurvi saaks keeratud. Finiš. Saime kirja stardiaja ja katseaja, aga finišiaeg oli puudu. KUST KRDI KOHAST SEE KATSEAEG SIIS PÄRIT ON???????????????????? Ja meie olime neljanda autona esimesel läbimisel viimased, kes üldse mingi aja kirja said, sest pärast meid ütlesid üles ajavõtukohtunike mobiiltelefonid, mille kaudu sidet peeti. Sidevahendid olid küll olemas olnud, kuid otseloomulikult ei olnud need töökorras. Segadused jätkusid. Mast oli maha surutud, ning igasugune ralliisu kadunud.

„Gert, katkestame, ma ei taha siin rallil enam osaleda“
„Teele, ei katkesta, paremaks läheb“
Ei läinud.

Neljas kiiruskatse (ka kaheksas ja kaheteistkümnes). Ajavõtuga sel ja esimesel katsel probleeme ei esinenud. Katse ise oli sirge metsatee, mida žikaanidega piirati. Lisatakistused olid kitsad, mis ühelt poolt ajasid kurjaks, sest pidime isegi tagurdama, et välja keeraks, samas täitsid need liigkiiruse vähendamisel oma eesmärki.

Regrupeering. Katkestajate ja hilinejate arvelt. Ei toiminud mitte üks kord, selgita või ei. Eks regurpeeringut ongi esimene kord raskem teha, kui tavalist AKP-d. Korraldaja oleks pidanud tagama pädevamad kohtunikud. Siinkohal olgu öeldud, et EAL korraldab kohtunike koolitusi ja seda täiesti tasuta. Tulnuks vaid helistada ja abi paluda!!!!!!!!! Ma suutsin vaid mõelda, et mis veel tulla võib.

Ja tuli veel. Esimesel ringil oli kohe AKP0 ja AKP1 vahel ootamatu ajakontrollpunkt (OAKP) ülesõidukiiruse kontrolliks. Ma sain aru, kus see „salajane“ punkt on ajakaardi järgi. Piisavalt palju nii suurt kui rahvarallit sõitnud, et selliseid asju märgata. Kahjuks ei tunne ei korraldaja ega võistlejad määrustikke. OAKP oleks võinud olla lihtsalt tee ääres seisev auto, kus istub faktikohtunik, kes märgib üles möödunud võistlusautode ajad ja siis oleks saanud vastavalt määrustele karistada. Antud korral oli tee ääres suure punase kellaga märk, mille juures selgus, et me peame andma seal märkimiseks ajakaardi. OAKP märgistus oli vale, selle kella juures oleks pidanud olema ka STOP märk, sest mitte miski ei kohusta mind legendis märkimata kellapildi juures peatuma. Äkki oli tegemist näiteks kellamüügikohaga? See oli seega esimene kord, kus me reeglite järgimise eest sisuliselt karistada saime. Aga ka sellest ei piisanud. Me saime veel reeglite järgimise eest karistada. Rajal oli kokku kümneid lisatakistusi, mille puudete eest sai karistuseks 10 sekundit, mille lõhkumise eest trahviks 10 eurot ning mille läbimata jätmise eest karistuseks klassi halvima aja pluss 10 sekundit. Me sõitsime KÕIK lisatakistused puhtalt läbi. Kaks kord me isegi tagurdasime, et jumala eest millegi vastu ei puutuks, sest 10 sekundit on neliveoliste klassis juba kalender. Ja siis me kuuleme hoolduses jutte, kuidas neid asju seal laiali ja tükkideks sõideti. Mida aga ei järgnenud, olid karistused. Miks? Sest korraldaja ei suutnud tagada oma faktikohtunike väljaõpet. See oli viimane piisk karikasse. Meie olime need lollid, kes olid teinud kõik õigesti, kuid said selle eest kõige rohkem karistada.

Pärast seda, kui pooled meist, kaasa arvatud mina, olime moodustanud võistluse juhi juurde järjekorra ajavõtuvaidlustamise lehtede üleandmiseks ning kahekordse protestiaja möödumist, saime teada, et olime nii klassis kui absoluudis kolmandad. Ei mingit rõõmu. Ka esikoht poleks rõõmu pakkunud. Oli vaid tõsine pettumus. Poodiumile ei läinud. Kokkuvõttes siis tühistati ära 5 kiiruskatse tulemus ja nendest 4 korraldaja süül. Olen siiani veendunud ka selles, et ringi kolmanda katse ajad ei ole reaalsed ega õiged.

Jah, ma tean, et kogu mu eelnev jutt on äärmiselt emotsionaalne, aga ma olen naine ja sel korral rikuti ära asi, mida ma armastan ja seda ma andeks ei anna. Ei, ma ei ole olnud oma arvamuses ebaõiglane, sest tegemist ei olnud uue ja kogenematu korraldajaga. Ja kui teha, tuleb vastutada. Nii lihtne see ongi.

Laupäevane soojaproov

Viru rallini on jäänud täpselt nädalajagu päevi. Pika talve järel on lõpuks kohale jõudnud kuum suvi, millest inimestel juba üle viskama hakkab (kunagi rahul ka oleme?). Termomeeter on tihti üle 30 kraadi ja seda plusspoolel. Õudusega tuleb juba mõtlema hakata sellele, kuidas nädala pärast endale pika tulekindla pesu selga peab venitama, mõnusalt sooja kombe peale tõmbama ning et ikka kindlasti kuskilt õhku sisse ei pääseks, tuleb pähe panna kiivrisukk ja kiiver ise ka.

Tegijad teevad enne võistlusi alati trenni, seega toimub minul enne Virut soojatrenn Haapsalus. Osaleme Gerdiga Lääne-Eesti rahvaralli, mida sõidetakse Läänemaal 11. juunil. Gert lubas Jõhvist võidetud sea kah kaasa võtta, eks ta siis ise valib, kumb meist kaarti loeb ja kumb pagasnikus peab olema.

Ega muud olegi, kui et tuleb minna!