Päike paistab, linnud laulavad ja kevad trügib oma puhtuses ja värskuses aknast sisse. On reede, 29. aprill. Hommik on väga rahulik oma latte ja kohupiimasaiaga.
Täpselt nädala pärast loodan ma sel ajal veel magada, kuigi ma tean, et pole ilmselt magama läinudki/jäänudki. Teadvuses ei ole ärevust, kuid alateadvus on kindlasti mingi nalja teinud ja ma pakun, et ma avastan enam mitte nii suure üllatusega, et mu hääl on kadunud. No loodame, et nii see siiski ei ole. Aga eks näis. Kuivõrd vahetult enne võistluspäeva haigestumine on minu jaoks reegel, mitte erand, siis ju on see minu organismi viis tulevat adrenaliinitulva ennetada. Ja ärge te vaielge, et teil pole midagi, ma olen neid mehi, kes pool päeva enne võistlust wc vahet lasevad, näinud küll ja veel :)
Praegu küll mingit rallitunnet ei ole, pigem on suure töökoormuse tõttu hirm, et mis siin tööl küll saama hakkab, kui ma kaks päeva eemal olen. Vähemalt ma loodan, et võtan end piisavalt kokku ning suudan õigel ajal rallile keskenduda, sest kui rajal rütmi ei saa, saab nautimisest piin, seda kindlasti ka Kristo jaoks. Aga Kristoga me oleme teineteisega juba harjunud, tema hilinemised ei suuda mind enam meeleheite äärele viia ning minu mõned kunstlikult pingutatult loetud katsed antakse andeks.
Nädalavahetusel peaks trenni minema, viimasest võistlusest on paras hulk aega möödas ning sellise profiiliga teedel sai viimati möödunud aastal sõidetud. Aga noh, nagu meie puhul tavaline, siis mingeid trenne ei toimu. Oot, oot, kuidas see oligi, et nõrgad teevad trenni ja .... ah, las olla :)
Aga okei, mis siin ikka pikalt leelotada. Fännid, pakkige nüüd oma varustus kokku, ootan teid täpselt nädala aja ja mõne tunni pärast Tallinna ralli reedestele katsetele kaasa elama.
Oehhh, uni on.