Jah, Viljandi on alati südamelähedane. Siin on alati hea võistelda, on ju raja ääres lisaks tõelistele fännidele ka sõbrad ja koolikaaslased, kes muidu ralliradade äärde ei satu. Seega kõik kokku on eriti tore.
Olerex Mulgi ralli 2010, mis sõideti 17.-18. septembril, oli ka tore, saavutasime oma võistlusklassis teise koha ja seda napi 4-sekundilise kaotusega. Kuhu need sekundid jäid? Eks ikka rajale, kus päevi sadanud vihma tõttu oli Type-R tagaveoliseks muutunud (vähemalt nii tundus) ning austus korraldajate ja maaomanike ning südametunnistuse vastu ei lubanud rada üle põllu sõites lühendada. Aga vähemalt on süda puhas ja meel rõõmus, sest mis kõige olulisem: JAH, nüüd on see tõsi ja täitsa ametlikult- MEIE oleme Eesti meistrid! Haaa… ma esimest korda ütlesin selle välja ja tegelikult on ikka krdi hea tunne küll :)
Aga nüüd rallist endast ka lähemalt. Ja kõigepealt- selle jutu pühendan ma oma paadunud fännile Erikule, kes igapäevaselt kulutab oma arvuti hiirt ja nuppe, et minu ralliüllitisi lugeda. Täitsa kahju, Erik, et teie katkestasite, tempo oli juba täitsa tubli, aga masti ei tohi maha lasta, sest kui titehaigused läbi saavad, on võimalik juba korralikult konkurentsi pakkuda. Been there, done that :)
Nüüd võistlusest endast. Mina saabusin Viljandisse kolmapäeva õhtul pärast tööd, vihastades end Tallinn-Tartu maanteel sõites rekkameeste ja teiste koperdiste peale lolliks. Kas on tõesti palju palutud, et maanteel normaalselt sõidetud saaks????? Ma saan aru, et paduvihma sadas ja kohutavalt hirmus oli roolis olla kindlasti, AGA kui ei taha/oska/saa/julge sõita, siis tuleb koju jääda. Lepime selles kokku, eks. Igatahes kulus Tallinnast Viljandisse jõudmiseks oluliselt rohkem aega ja närvirakke. Aga ka see pole teemaks.
Neljapäeval algas dokumentide kontroll alles kell 15 päeval ning tutvumine alles kell 18 õhtul, seega tuli hommikupoolikut kuidagi muud moodi sisustada. Käisin siis linnas vajalikke asju ostmas ning niisama šoppamas. Viljandis on hea odav šopata, sest kui ei ole midagi osta, siis ei kulu raha ka. Nagu Tele2 arvetega- pole levi, pole arveid. Lihtne. Muidugi tüüpiliselt minule ostsin ma side jaoks 2 patareid, ühe ikka korraga, aga selle suutsin ma õhtuks kuhugi ära kaotada, seega olin sunnitud teise veel ostma. Aga noh, reede õhtul enne sõitu ostsin kolmanda, sest see teine oli ka juba kadunud selleks ajaks. No, see lihtsalt olen mina, mulle on ju öeldud, et ühel hetkel kaotan ma iseennast ka kuhugi ära :)
Igatahes neljapäeval ajasime siis dokumendid korda ja läksime kirjutama. Einoh, jube naljakas oli ikka minu juhilubade üle ilkuda, onju :) Ma saan aru, et need on suured nagu maakaart ja pilt on aastast 90, aga no mis ma parata saan, et ma olen liiga vana selleks, et oleks kohe väiksed load saanud, aga liiga noor selleks, et vanad enam ei kehtiks. Seega saate aastakese veel irvitada :) Kirjutamas käisime neljapäeva õhtul ja reede hommikul. Muljed- kohutavalt libe ja kaks katset väga kiired, aga muidu meeldis. Kirjutamisgraafik oli väga hea, kuskil tõrkeid ei tekkinud. Sel korral oli üldiselt vähe ka olukordi, kui keegi katsel jalgu jäi ja rütmi segi lõi. Ainult et vaene Kristo sai jälle riielda ja tagatipuks olin ma nii õel (loe: naiselik), et ma lugesin ära, mitu parandust ta katsetel kokku tegi legendi- 114 :) AGA jah, ma tunnistan, parandatud legend oli kordades parem, kui oleks esialgne olnud, aga no ma ei saa aru, miks me ei suuda kohe esimene kord niimoodi kirja panna, et ma ei peaks tervet kaustikut ära sodima? Ma olen ise mõelnud, et tegelikult on see tingitud sellest, et me oleme Kristoga tunduvalt kiiremini liikuma hakanud, mistõttu legend peab olema oluliselt täpsem, kui varasemalt. Kahe aastaga on kiirus kõvasti kasvanud ning iga info legendis on vajalik. Seega, Kristo, palun vabandust, ma ju tegelikult ei taha riielda, aga ma lihtsalt saan kurjaks, kui auto raputab ja koledad tähed tulevad :)
Tehniline. Kuivõrd mul oli võimalik paluda, et minu oma vennakene meie autoga tehnilises ära käiks, siis ei pidanud me tutvumise vahepeal end Viljandisse tagasi sõidutama. Tõnu muidugi kasutas juhust, seda küll tehniliste eksperimentide nimel, ja tegi meie autoga mõned kiiremad tiirud, mis panid ta autos pettumas, sest „ei pidanud üldse edasi minema“. Vot :) Tehniline eksperiment ise aga seisnes selles, et meie auto peal siis prooviti lärmmeetriga erinevaid mõõtmistehnikaid ning vaatamata võimalusele õige mõõtmistehnika puudumise korral tulemusele protest esitada, selgus, et mõõda kuidas tahad, tulemus on ikka sama. Seega, kui sul auto üle normi lärmab, siis maksa ja ole vait. Muide, meil ei lärma üle normi. Aitäh Tõnule ka! Jälle. Damn, ma olen sulle ikka hullult sees juba :)
Ralli algas reedel Viljandi kesklinnast Maavalitsuse parklast, kust meid pidulikult teele saadeti ning meistritiitel koju kästi tuua. Enne Viljandi rallit oli meil sellest puudu 1,5 punkti.
Reede õhtul sõideti karussellsüsteemis, mis tähendas, et algselt starditakse rajale 2-minutiliste vahedega ning meie stardikoht (30-s) tähendab startimist esimest autost 60 minutit hiljem. Selleks ajaks oli väljas aga juba kergelt pime ehk see kõige vastikum valgus üldse, milles ei aita tuledega sõitmine ega ole hea ka tuledeta sõita. No ja nagu meile kohaselt, siis esimeselt katselt saime kohe oma klassi liidri käest 14 sekundit peksa. Kristo oli kurb, minul oli aga siiras heameel lõppu jõudmise üle, sest pimedas on ikka väga rõve sõita ja katse oli väga kiire. Sama katse teine läbimine läks paremini, parandasime oma aega 12 sekundit ning saime natukene ka liidritelt tagasi võetud, seega alustasime ralli teist päeva klassi kolmanda kohaga, liidritele kaotust 11 sekundit.
Laupäevasel esimesel ja teisel katsel saavutasime klassivõidu ning saime reede õhtust kaotust tublisti parandatud. Aga nagu Kristo ütles, siis meie ju ometi ei või kohe esimesel päeval sellises tempos liikuda, me peame enda elu ikka keeruliseks tegema ja tagant tulles teisi püüdma hakkama. Aga vähemalt on huvitav. Ralli viiendal kiiruskatsel andsime aga uuesti natukene tagasi, tegime ise paar sõiduviga, aga ei midagi hullu. Pausi järel hoolduspargis, kus ka meie, vaadates teisi, kes kruvisid uued rehvid alla, otsustasime, et niisama lolli pole sellise libedusega mõtet rajal mängida ning panime ka uued rehvid alla. Eks tagantjärgi mõeldes õige otsus oli, sest nii libe, kui oli Mulgi ralli 7. kiiruskatse, ei ole varem küll viimase 3-4 aasta jooksul olnud. Ausalt, auto oli rohkem külg ees kui otse ning ma tundsin elus esimest korda kõrval istudes hirmu selle peale, et mis saab, kui sellisel kiirusel auto seal metsa vahel enam otseks ei tulegi. Aga tuli. Vaene Kristo oli muidugi katse lõpus täitsa läbi, sest kõik need 7 kilomeetrit oli auto tema käsi täis olnud :)
Kuuendal katsel lõhkus favoriit Abram rehvi ning langes konkurentsist, esikohta jäime küsime meie ja Murakas, kuivõrd teised meie klassi omad selleks ajaks juba üle minuti kaotasid. Vaatamata libedusele, millega 7. katsel võitlesime, tõusime sellel katsel saadud klassivõiduga ka ralli liidriks. Vahe oli muidugi olematu, aga kaks katset veel sõita. Otsustasime, et meie võitluseta alla ka ei anna ning läksime viimasele kahele katsele oma sõitu sõitma. Kaheksas katse, mis oli kuuenda teine läbimine, oli kohati teeoludelt juba üpris hull. Sellel katsel oli ka nüüd rallijärgselt ajakirjanduses paljuräägitud koht, kust sai üle põllu rada lühendades jätta vahele korralikku pidurdamist nõudvad parem- ja vasakkurvi. Pean tunnistama, et piinlik oli vaadata, kuidas üle põllu läks korralik rada ning kuuldavasti olid sealt enne meid sõitnud üle kõik teised peale Remmaku. Ka meie olime need „lollid“, kes mööda rada sõitsid. Jah, võib-olla saab nüüd öelda, et sinna need 4 sekundit jäidki, igatahes läks Murakas selle katse järel meie ette 10 sekundiga juhtima. Üheksandal püüdsime, kuid 7 kilomeetrit on selleks liiga lühike ning nii need 4 sekundit püüdmatuks jäidki. Aga ei ole hullu midagi, teine koht on väga hea tulemus ning oli väga põnev ja pingeline võidusõit.
Laupäev lõppes Männimäe Külalistemajas autasustamisega, kus lisaks ilusatele ning erilistele seppade käsitööna valminud karikatele anti üle ka Ööklubi Amigo VIP-kaart. Mul nüüd hea töölt otse klubisse minna.
MULGI RALLI VIDEO
Aga tegelikult on ikka nii äge tunne, sest ME OLEME JU EESTI MEISTRID! Ja mul on veeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeel ägedam tunne, sest ma olen ka rahvaralli karikavõitja koos Gerdiga ning ma olen läbi ajaloo esimene Eesti naismeister autorallis. Vot tak! Tehke järgi või ostke ära.
Jah, Saaremaal oleme stardis. Karikat tahaks ikka küsida ning sellises konkurentsis ju lihtsalt tuleb sõita. Hetkel on meie klassis registreerunud 17! meeskonda.
Jah, kui Pärnu rahvaralli toimub, siis oleme Gerdiga seal ka stardis, kuigi vajadust poleks.
Jah, need on tõesti hoopis teised lood :)