Lõpuks ometi! Kõik oli nii, nagu peab ja Kristo Subi- Teele Sepp saavutasid 16.-18. juuli 2010. a peetud Mad-Croc Rally Estonial klassis N3 Honda Civic Type-Ril võidu. Ma ju kirjutasin, et me lähme meistritiitlit kaitsma ja seda me ka tegime :)
Aga nüüd kõigest lähemalt. Hoiatan ette, et tuleb pikk jutt (s*tt jutt), seega, kes ei viitsi lugeda, siis ütlen kohe ära, et mind näete rahvaralli radadel koos Gerdiga 14. augustil ja sportralli radadel koos Kristoga nädal hiljem Raplamaa teedel võidu kihutamas.
Alustan algusest. Kolmapäev.
Saabumine ja mandaat. Mina saabusin Otepääle umbes 18 paiku, kogu linn oli juba ärevil ja mailmama palju ralliautosid vuras ringi. Ööbimiskohta oli juba hommikupoolikul saabunud veel enam ärevil Andrus (Vahi, muidu piloot, aga sel korral kaardilugeja), kes ise muidugi tuima näoga üritas veenda, et ta läheb võistlusele külma kõhuga. Jaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa jaaaaaaaaaaaaaaaaa, ei tasu ikka nii palju ka valetada :) Igatahes vedasime asjad tuppa ja otsustasime linna sööma minna. Minu jaoks oli see viimane söömaaega enne pühapäeva õhtut :) Oti pubis jäätisekokteili juures saabus linna ka meie rallikas koos piloodiga. Ja kuuldavasti hakkas Otepääle lähenema juba 5 tundi teel olnud Tõnu koos Opeliga. Ega Mersul pole naljaasi Opelit järel vedada ja maast-laeni ralliasju täis olla :) Martin, kes saabus Otepääle Tallinnast läbi „tunne oma kodumaad“ reisi, oli ka juba kohale jõudmas. Kaheksa paiku läksime mandaati. No meile anti ikka paberid kätte, aga kuuldavasti olid nii mõnedki sõitjaid neid kella viiest saati oodanud, no lihtsalt ei jõudnud asjad varem kohale. Ütlen ausalt, et nii mõnigi kord jättis rallikorraldus mulje, et oluline ei ole sõit ja sõitjad, vaid kogu see bling-bling ja tilu-lilu, mis kaasneb. Iseenesest kurb. Materjalid kätte saanuna vedasime rallika ööbimiskohta ning üritasime tutvumisautoga ülevaatusele tulla. Ööbisime tegelikult reedeõhtuse 30 km katse peal, seega tuli meil umbes 1 km sõita mööda ja vastu katset. Korraliku rallisõitjana saatsin enda ja teiste eest, kes samas majas ööbisid, ka rallikorraldajatele avalduse, kus palusin luba tutvumisväliseks rajaläbimiseks. Avaldusele ei ole siiani vastust saanud, aga ju siis see luba kuskil anti, sest maha meid ei löödud. Asi seegi. Igatahes hakkasime siis Vidrikelt tutvumisautoga linna poole sõitma ja umbes 300 meetri pärast tuli meile vastu Allan Ilvese treileril võistlusauto. Kuna tee oli kitsas, siis üritasime meie võimalikult tee serva tõmmata, mis lõppes sellega, et me kraavis põhja peale kinni jäime. Korraks peatus ka Allan Ilvese hooldusauto, aga appi ei tulnud sealt keegi ning sõideti edasi. AITÄH teile!!!! Väga sportlik käitumine. Jutumärkides. Eks anname andeks, mis ikka tahta, kui rajalgi kiirust ei ole, rääkimata sellest, et oma seltskonda hätta ei jäeta. Aga siin suured tänud Einar Laipaigule ja tema meeskonnale, kes koheselt appi tõttasid ja meid kraavist välja tõmbasid. SUUR AITÄH! Jutumärkideta! Nii, et plaan näidata ette ka tutvumisauto läks luhta ning keerasime otsa ringi ja läksime hoopis kodus ujuma. Ütlen kohe ära ka selle, et SUUUUUUUUUUUUUUUUUUUR AITÄH kogu meie meeskonna poolt Raul ja Rein Jeetsile, kelle miljonivaatega ja superilusas Vidrike puhkemajas me ööbisime. SOOVITAN! Vaata siit: http//www.vidrike.ee, broneeri kiiresti ja mine naudi suurepärast ümbrust, vaikust, rahu, vannisooja järvevett, rikkalikku hommikusööki ja ülitoredat pererahvast. AITÄH!!!! Sügav kummardus. Aga ülejäänud kolmapäev mööduski vaikselt, käisime ujumas ja chillisime niisama. Öösel millalgi magama, aga mida sa ikka magad, kui õhutemperatuur kuidagi alla 30 langeda ei taha. Minul jäi see öö küll praktiliselt vahele, 1.5 tundi und ehk, aga samas tüüpiline mina, kellel unega juba aastaid probleeme olnud on.
Neljapäev.
Kirjutamine, tehniline ülevaatus ja testikatse. Temperatuur 34 kraadi ja seda loomulikult plusspoolel. Ees ootasid kirjutamist 7 katset ning pikk päev. Hommikul käisime tutvumisautot näitamas, misjärel anti meile tutvumiskaart ja saadeti metsa. Tutvumine oli normaalne, nagu ikka, vahel harva tuli kellestki mööda sõita ja paar korda Tänak endast mööda lasta. Üldiselt läks vahejuhtumiteta. Umbes poole päeval ajal, mil just Sangastes ülesõidul olime, tuli meeletu äikesetorm, vihm oli nii tugev, ei sõita ei näinud ja suured vanad tammed tuulest lookas. Päris raju äike. Kui vihm tasasemaks jäi, sõitsime edasi, kuni õhtul koju jõudsime, mõlemad suht väsinud. Väsinuna muutusin ma katse-katselt üha kurjemaks, kui Kristo julges kuskil legendis kontrollimisel parandusi teha. Palun vabandust! :) Vähemalt ma torisemise saatel need parandused ju sisse viisin, aga noh, ma usun, et Kristo on sellega juba harjunud. Ma olen ju ikkagi naine ja ma virisengi :) Neljapäevast midagi olulist ei meenugi. Oli pikk ja väsitav päev. No näed, selle oleksin päris unustanud, et neljapäeval oli testikatse ning autode tehniline ülevaatus. Esimest korda käisime ka meie testi sõitmas. Aga nagu ikka tüüpiliselt meile, siis jõudsime sinna kaheksa paiku, sõita sai üheksani. Tegime siis rajale kaks korda tiiru peale ja koju tagasi. Polnud kõige hullem, kuigi rada oli lühike ja selleks ajaks rajakate juba praktiliselt läbimatute rööbastega, saime siiski väikese tunde sisse ja lootuse, et see läheb esimese päevana meie jaoks arvesse, mis tähendab, et reedel kohe hoo üles saame. Lisaks muule oli kohutavalt palav. Eriti kui sukk ja kiiver peas. Tekitas masendust küll, sest ees ootasid kolm pikka sõidupäeva. Testikatselt kiirustasime tehnilisele ülevaatusele, et reedel ei peaks kirjutamise vahepeal ära käima. Tehnilise läbisime tõrgeteta, auto ja varustus vastas reeglitele. Tehnilise telgis oli küll pilkane pimedus, kuid taskulampidega mehed said hästi hakkama. Väike koomiline vahejuhtum ka. Nimelt läksime tehnilisse otse testikatselt, mis tähendas, et olime täisvarustuses pesust kiivrisukani. Tehnilises panime kiivrid ja hansid lauale. Tuleb siis ülevaataja ja küsib, et kus riided on, ütlen, et siin, sest seisin ise seal riided seljas. Ülevaataja vastu, et ei ole ju, et pane laua peale. Ma vastu, et ei tahaks nagu ära võtta, et imelik hakkab. Saime kõik naerda. Õhtul jõudsime majja päris hilja, nii 12 paiku, ei jõudnud enam ujumagi minna. Temperatuur oli langenud 29 peale. Jälle üks praktiliselt magamata öö.
Reede.
Kirjutamine ja võidusõidu 1. päev. Kirjutamine läks ladusalt ehk nagu ikka. Kokku läbisime kirjutamise ajal ca 700 km, kulutasime kaks paagitäit kütust ning kirjutasime täis 3 kaustikut (no tegelikult nii palju poleks vaja olnud, aga minul oli iga päev eraldi kaustikus). Ajagraafik oli tehtud täiesti mõistlikult, seega sai ilusti enne sõitu kodus dušši all käia ning puhatagi. Ahjaa, temperatuur endiselt 30 ning ei pilveraasugi. Võistlus ise algas stardipoodiumiga, kus stardijärjekorras üle sõideti ning võistlejaid tutvustati, seejärel väikene hooldus, tankimine ja rajale. Esimese katse stardis, mis algas Käärikult, tabas meid ebameeldiv üllatus. Side tegi trikke. Keerata sai vaid sisse ja väga tasase peale, sest valjemaks keeramisel hakkas side hoopis meile kõrva karjuma. Kuivõrd me avastasime selle juba AKP-s olles ehk 3 minutit enne starti, ei olnud aega enam midagi teha. Lubasin Kristole, et karjun nii kõvasti, kui jaksan ja eks ma siis karjusingi, endal oli hirm küll, et kui ta nüüd kasvõi ühte kurvi kuulma ei peaks, on jama majas ja mis minu häälest üldse saab. Esimene katse oli ju alla 5 kilomeetri, kuid ees ootasid 14 ja 30 kilomeetrine katse. Kurgurohud olid küll kotis kaasas, kuid mida sa enam ravid, kui hääl kadunud. Igatahes saime selle esimese katse siis karjutud ja sõidetud, ühe korra olin küll kõrval veendunud, et ühte vasakut järsku kurvi ta ei kuulnud ja nüüd on võsaring, aga ma polnud lihtsalt harjunud, et nelja tuttuue rehviga ongi pidurdusmaad lühemad ja kurvihoog suurem. Igatahes saime katselt klassis neljanda aja, olime neljakesi- meie, Ojaperv, Murakas ja Abram- 1,5 sekundi sees, mis tähendas, et võistluseta ei anna siin keegi alla ja seda alates esimesest katsest. Teisele katsele tuli läbi tunne omad kodumaad ülesõit, mis viis vahe AKPni Valgas, mille mõttest tänaseni küll keegi päris aru ei saa. Sõitsime lihtsalt läbi inimkoridori, Hardi soovis edu edaspidiseks, lapsed lõid valusaid plakse vastu kätt, saime linnukese ajana kirja ja minek. Pidi seal siis midagi uhket toimuma või toimuski, kui Märtin sinna jõudis? Ei tea. Igatahes veider. Aga meile iseenesest sobis, saime side surkida ning välja mõelda, milles probleem võiks olla. Probleem oli lihtne. Patarei oli tühi. Panin küll neljapäeva õhtul sinna uue Duraceli sisse, aga ju see siis mingi praak või muud sellist oli, igatahes toimis side patareivahetuse järel kuni ralli lõpuni ideaalselt. Jumal tänatud, muidu oleks vist tänagi hääletu. Suures hirmus, et side ja kiivri vaheline vahejupp on katki, palusin Heitil endale uue organiseerida, aga õnneks seda siiski vaja ei läinud. Edasi siis teisele katsele. Läks hästi, saime katsel teise koha. Teise katse stardis pidi konkurentsist loobuma Ojaperve, kelle autol pooltelg purunes, seega jäime esikohta püüdma kolmekesi: meie, Abram ja Murakas. Kolmas katse, mis oli ralli pikim, ei möödunud vahejuhtumiteta. Näiteks suutsime rajal korralikult võssa sõita, tagurdada ja teisedki korrad valle näppida või niisama tsirkust teha. Kui 4 ja 14 kilomeetrise katse suutsime palavusega võideldes rahulikult lõpuni sõita, siis pikal katsel tuli juba näolt higi pühkida, päikese ja tolmu tekitatud nähtamatuses sõita. Nii näiteks ütlesin ma Kristole, et ees on 400 ja parem mahapööre, aga kus mahapööre on, seda ma ei näe. Päike oli madalal ja otse silma. Kui Kristol enne lõppu käsi õige tihedalt näo juurde liikus, tahtsin talle öelda, et ta vastu peaks, sest mul vaid 2 lehekülge lugeda, kuid Lõuna-Eesti legendi ettevuristamisel selliseks lobisemiseks aega ei jää. Üldiselt olid katsed head, paremad kui Võru, see tähendab, et minu jaoks paremad, sest ei aja nii palju oksele J aga rajad läksid ikka väga vara rööpasse ja kui arvestada seda, et meie olime 33 auto, mis rajale läks, siis ei taha mõeldagi, mida E-rühma sõitjad tegema pidid, et autod tervena finišisse tuua. Niimoodi jäid juba teisel katsel raja äärde nii Tõnu-Martin kui Rainer-Andrus. Mõlemal käigukastid laiali, kuid Tõnul-Martinil nii õnnetult, et enam päästa polnud midagi, seega ei saanud ka superrallis jätkata. Meie saime katsed õnnelikult lõpetatud, olime klassis teisel kohal, kaotust Abramile 6 sekundit ning võisime auto parc fermesse jätmise järel koju koti peale suunduda. Head ööd sooviti meile juba kolmanda katse stoppjoonel :) Öö oligi rahulikum ja unisem, temperatuur kukkus päris talveks (AINULT 16 kraadi oli), mis tähendas, et sain end mõnusalt teki all kerra tõmmata ja mõned tunnid magada.
Laupäev.
Võidusõidu 2. päev ja rallipidu. Päev algas mõistlikul ajal, sain 7ni magada, hommikusööki nautida ja see ei loe, et rohkem kui pool klaasi mahla alla ei läinud. Mehed käisid isegi ujumas (loe vannis, sest vesi oli 28 kraadi). Stardiaeg oli meil 10.08. Parc Ferme järel oli väike hooldus ja siis tuli katsele sõita. No igatahes see, kes need ülesõidu ajad pani, ilmselt ei mõelnud, et ausad inimesed tangivad tankimisalas, mitte hoolduspargis ning lisaks markeeriti rehve. Vaevu jõudsime starti, kiivri ja hansi pähepanekuks jäi poolteist minutit, mis on ilmselgelt liiga vähe. Aga selle hooldusalas tankimise kohta- tangiti jah, aga pole minu asi öelda, kes tankisid, sest selleks oleks pidanud olema mõni korraldaja, kes seda kontrollinuks. Korraldajaid ei olnud ju ometi vähe, iga sõitja kohta liikus ringi vähemalt 2 organizer kleepsuga autot, mõni oleks võinud siis hoolduses ka olla ja kontrollida tankimist, lahtise tule kasutamist ja kasvõi seda, mis autod seal seisavad. Meil näiteks oli väga raske oma hooldusplatsile ligi saada, kuivõrd mingid väljamaa mehed olid omad kleebisteta autod vahekoridoridesse parkinud, mis tegi liikumise kordades raskemaks ja kitsamaks. Aga ju siis oli korraldajal muudki teha, midagi olulisemat. Igatahes neljanda (ja kaheksanda ning pühapäeval kümnenda) katse starti jõudmiseks tuli linnavahel kiirust ületada. Aga neljas läks meil hästi- katsevõit ja päris korralik hüpe üle ristmiku. Vaata siit. Vähendasime vahet esikohaga üle 2 sekundi ning suurendasime vahet kolmanda kohaga. Hoog oli üleval ja legend klappis. Viies katse samamoodi, saime katsevõidu, ainult, et siis hakkas jamaks kiskuma, sest Abram katkestas tehniliste probleemide tõttu ning sekund-sekundis sõit oli kadunud. Ka Murakas pidi tehniliste jamade tõttu kõvasti ajas tagasi andma. Teistel meie klassis sõitjatel oli kaotust juba päris palju kogunud, isegi minutitega. Seega sai laupäeva teisest ringist meie põhiülesandeks auto tervelt lõppu tuua ning vahet hoida. Aga aeglasemalt sõita on palju raskem, kui kiiremini… rütm on segi, lugeda ei oska, sõita ei oska. Sõitsime peaaegu iga katse kuhugi valli või mättasse või kraavi. Ühesõnaga täielik piin. Aga lõppu me saime ja klassi liidritena öösel magama läksime, vahe teise koha ees enam kui 9 minutit. Ahjaa, enne kinnisesse parki panekut autot kaaluti. Taiperi võib liigitada kategooriasse tümikad, sest see kaalub 1358 kg :) Ei ole just väga lõbus sellise jurakaga metsa vahel 200 km/h üle trampliinide sõita. Õhtul toimus võistluskeskuse juures rallipidu Koit Toome, selle noorukese Getteri ja Smilersiga. Käisime enne Pühajärvel söömas ja jõudsime platsile kui Smilers oma viimaseid lugusid mängis, seega kontserti väga ei näinudki. Palavusest ja pikast päevast oli mast suhteliselt maas, seega Come Backi poole minemise asemel läksin koju tuttu. Kuna ööks oli jälle talv saabunud, sain juba teist ööd jutti mõned tunnid magada. Tore.
Pühapäev.
Võidusõidu 3. päev, VÕIT ja kodune tähistamine. Pühapäeva hommik oli raske, ei oskagi öelda, kas laupäeva õhtune Pühajärvel söödud pasta või mure autoga lõppujõudmise pärast, aga igatahes veetsin hommiku kõhuvalus vaeveldes ja oksendades. Isegi pimesool valutas :) Öelda ei julgenud kellelegi, pärast sunnivad veel katkestama ka. Mis veel oli hirmus pühapäeva hommiku osas, olid riided. Kolmas päev samade riietega selliste ilmadega. Pesusärgi sain Tõnult, enda oma lihtsalt ei suutnud enam selga panna. Kombe õnneks ei haisenud :) Pühapäevased katsed me aga konkreetselt parkisime rajal, tulemustest 4, 3 ja 2 aeg, ei ühtegi katsevõitu ega head aega. Kõige olulisem oli lihtsalt lõppu jõuda ja see mõte ajas hulluks. Kui Kristo 10. katsel ühes kohas kohe õiget käiku sisse ei saanud, suutsin mina juba kõrval mõelda, et ei saa olla nii, et kast laiali ja me katkestame 10- minutilisest edust vaatamata. Viimase katse lõpus oli nii hea tunne, et oleks tahtnud vist karjuda, kuid vaikisime mõlemad. Ilmselt ei julgenud kumbki meist mõelda, et selle ralli võit on meie. Pealegi tuli veel pikk ülesõit sõita. Enne pidulikku finišipoodiumit anti aega hoolduses atra seada ning mõttega harjuda. Sooviti küll õnne, aga sisetunne oli täiesti rahulik. Polnud veel kohale jõudnud. Ilmselt on mul üldse väga pikad juhtmed, sest isegi poodiumil šampusepudelit lahti saada püüdes ei osanud nagu midagi peale hakata. Ja see, et Kristo kogu minu pudeli sisu omale pähe ja kraevahele sai, on ainult tema enda süü, sest ma ütlesin talle autos enne, et ära mind pritsi, aga sellel ajal, kui mina pudelit lahti üritasin teha, ta siiski pritsis, seega kättemaks oli hea, kuna Kristo pudel oli selleks ajaks juba tühi, kui mina enda oma lahti sain :) Pärast oli tal kindlasti lahe koos herilastega sumiseda :) Poodiumilt kinnisesse parki sõites jõudis lõpuks enam-vähem kohale ka, eks kaasa aitas „keev“ šampus, mis tühjast kõhust otse ajudeni jõudis :) ja kui hoolduspargis pisardavad fännid õnne soovisid, siis tuli endalgi paar korda päris kiiresti neelatada :) LÕPUKS OMETI! Me olime seda nii kaua tahtnud ja soovinud ja me olime selle ära teeninud. Meie kõik: Kristo, mina, mehaanikud, fännid, toetajad, sõbrad, meie perekonnad, meie tuttavad. Suur aitäh teile kõikidele, siiralt ja südamest!
Pühapäeval istusime Viljandis koos fännidega natukene aias ja rääkisime rallijuttu, aga kuivõrd oli olnud pikk nädal ja veel pikem nädalavahetus, siis kamba peale ei suudetud isegi pudelit rummi ära juua. Vähemalt sai võidukarikas õnnistatud!
Neljapäev.
Kirjutamine, tehniline ülevaatus ja testikatse. Temperatuur 34 kraadi ja seda loomulikult plusspoolel. Ees ootasid kirjutamist 7 katset ning pikk päev. Hommikul käisime tutvumisautot näitamas, misjärel anti meile tutvumiskaart ja saadeti metsa. Tutvumine oli normaalne, nagu ikka, vahel harva tuli kellestki mööda sõita ja paar korda Tänak endast mööda lasta. Üldiselt läks vahejuhtumiteta. Umbes poole päeval ajal, mil just Sangastes ülesõidul olime, tuli meeletu äikesetorm, vihm oli nii tugev, ei sõita ei näinud ja suured vanad tammed tuulest lookas. Päris raju äike. Kui vihm tasasemaks jäi, sõitsime edasi, kuni õhtul koju jõudsime, mõlemad suht väsinud. Väsinuna muutusin ma katse-katselt üha kurjemaks, kui Kristo julges kuskil legendis kontrollimisel parandusi teha. Palun vabandust! :) Vähemalt ma torisemise saatel need parandused ju sisse viisin, aga noh, ma usun, et Kristo on sellega juba harjunud. Ma olen ju ikkagi naine ja ma virisengi :) Neljapäevast midagi olulist ei meenugi. Oli pikk ja väsitav päev. No näed, selle oleksin päris unustanud, et neljapäeval oli testikatse ning autode tehniline ülevaatus. Esimest korda käisime ka meie testi sõitmas. Aga nagu ikka tüüpiliselt meile, siis jõudsime sinna kaheksa paiku, sõita sai üheksani. Tegime siis rajale kaks korda tiiru peale ja koju tagasi. Polnud kõige hullem, kuigi rada oli lühike ja selleks ajaks rajakate juba praktiliselt läbimatute rööbastega, saime siiski väikese tunde sisse ja lootuse, et see läheb esimese päevana meie jaoks arvesse, mis tähendab, et reedel kohe hoo üles saame. Lisaks muule oli kohutavalt palav. Eriti kui sukk ja kiiver peas. Tekitas masendust küll, sest ees ootasid kolm pikka sõidupäeva. Testikatselt kiirustasime tehnilisele ülevaatusele, et reedel ei peaks kirjutamise vahepeal ära käima. Tehnilise läbisime tõrgeteta, auto ja varustus vastas reeglitele. Tehnilise telgis oli küll pilkane pimedus, kuid taskulampidega mehed said hästi hakkama. Väike koomiline vahejuhtum ka. Nimelt läksime tehnilisse otse testikatselt, mis tähendas, et olime täisvarustuses pesust kiivrisukani. Tehnilises panime kiivrid ja hansid lauale. Tuleb siis ülevaataja ja küsib, et kus riided on, ütlen, et siin, sest seisin ise seal riided seljas. Ülevaataja vastu, et ei ole ju, et pane laua peale. Ma vastu, et ei tahaks nagu ära võtta, et imelik hakkab. Saime kõik naerda. Õhtul jõudsime majja päris hilja, nii 12 paiku, ei jõudnud enam ujumagi minna. Temperatuur oli langenud 29 peale. Jälle üks praktiliselt magamata öö.
Reede.
Kirjutamine ja võidusõidu 1. päev. Kirjutamine läks ladusalt ehk nagu ikka. Kokku läbisime kirjutamise ajal ca 700 km, kulutasime kaks paagitäit kütust ning kirjutasime täis 3 kaustikut (no tegelikult nii palju poleks vaja olnud, aga minul oli iga päev eraldi kaustikus). Ajagraafik oli tehtud täiesti mõistlikult, seega sai ilusti enne sõitu kodus dušši all käia ning puhatagi. Ahjaa, temperatuur endiselt 30 ning ei pilveraasugi. Võistlus ise algas stardipoodiumiga, kus stardijärjekorras üle sõideti ning võistlejaid tutvustati, seejärel väikene hooldus, tankimine ja rajale. Esimese katse stardis, mis algas Käärikult, tabas meid ebameeldiv üllatus. Side tegi trikke. Keerata sai vaid sisse ja väga tasase peale, sest valjemaks keeramisel hakkas side hoopis meile kõrva karjuma. Kuivõrd me avastasime selle juba AKP-s olles ehk 3 minutit enne starti, ei olnud aega enam midagi teha. Lubasin Kristole, et karjun nii kõvasti, kui jaksan ja eks ma siis karjusingi, endal oli hirm küll, et kui ta nüüd kasvõi ühte kurvi kuulma ei peaks, on jama majas ja mis minu häälest üldse saab. Esimene katse oli ju alla 5 kilomeetri, kuid ees ootasid 14 ja 30 kilomeetrine katse. Kurgurohud olid küll kotis kaasas, kuid mida sa enam ravid, kui hääl kadunud. Igatahes saime selle esimese katse siis karjutud ja sõidetud, ühe korra olin küll kõrval veendunud, et ühte vasakut järsku kurvi ta ei kuulnud ja nüüd on võsaring, aga ma polnud lihtsalt harjunud, et nelja tuttuue rehviga ongi pidurdusmaad lühemad ja kurvihoog suurem. Igatahes saime katselt klassis neljanda aja, olime neljakesi- meie, Ojaperv, Murakas ja Abram- 1,5 sekundi sees, mis tähendas, et võistluseta ei anna siin keegi alla ja seda alates esimesest katsest. Teisele katsele tuli läbi tunne omad kodumaad ülesõit, mis viis vahe AKPni Valgas, mille mõttest tänaseni küll keegi päris aru ei saa. Sõitsime lihtsalt läbi inimkoridori, Hardi soovis edu edaspidiseks, lapsed lõid valusaid plakse vastu kätt, saime linnukese ajana kirja ja minek. Pidi seal siis midagi uhket toimuma või toimuski, kui Märtin sinna jõudis? Ei tea. Igatahes veider. Aga meile iseenesest sobis, saime side surkida ning välja mõelda, milles probleem võiks olla. Probleem oli lihtne. Patarei oli tühi. Panin küll neljapäeva õhtul sinna uue Duraceli sisse, aga ju see siis mingi praak või muud sellist oli, igatahes toimis side patareivahetuse järel kuni ralli lõpuni ideaalselt. Jumal tänatud, muidu oleks vist tänagi hääletu. Suures hirmus, et side ja kiivri vaheline vahejupp on katki, palusin Heitil endale uue organiseerida, aga õnneks seda siiski vaja ei läinud. Edasi siis teisele katsele. Läks hästi, saime katsel teise koha. Teise katse stardis pidi konkurentsist loobuma Ojaperve, kelle autol pooltelg purunes, seega jäime esikohta püüdma kolmekesi: meie, Abram ja Murakas. Kolmas katse, mis oli ralli pikim, ei möödunud vahejuhtumiteta. Näiteks suutsime rajal korralikult võssa sõita, tagurdada ja teisedki korrad valle näppida või niisama tsirkust teha. Kui 4 ja 14 kilomeetrise katse suutsime palavusega võideldes rahulikult lõpuni sõita, siis pikal katsel tuli juba näolt higi pühkida, päikese ja tolmu tekitatud nähtamatuses sõita. Nii näiteks ütlesin ma Kristole, et ees on 400 ja parem mahapööre, aga kus mahapööre on, seda ma ei näe. Päike oli madalal ja otse silma. Kui Kristol enne lõppu käsi õige tihedalt näo juurde liikus, tahtsin talle öelda, et ta vastu peaks, sest mul vaid 2 lehekülge lugeda, kuid Lõuna-Eesti legendi ettevuristamisel selliseks lobisemiseks aega ei jää. Üldiselt olid katsed head, paremad kui Võru, see tähendab, et minu jaoks paremad, sest ei aja nii palju oksele J aga rajad läksid ikka väga vara rööpasse ja kui arvestada seda, et meie olime 33 auto, mis rajale läks, siis ei taha mõeldagi, mida E-rühma sõitjad tegema pidid, et autod tervena finišisse tuua. Niimoodi jäid juba teisel katsel raja äärde nii Tõnu-Martin kui Rainer-Andrus. Mõlemal käigukastid laiali, kuid Tõnul-Martinil nii õnnetult, et enam päästa polnud midagi, seega ei saanud ka superrallis jätkata. Meie saime katsed õnnelikult lõpetatud, olime klassis teisel kohal, kaotust Abramile 6 sekundit ning võisime auto parc fermesse jätmise järel koju koti peale suunduda. Head ööd sooviti meile juba kolmanda katse stoppjoonel :) Öö oligi rahulikum ja unisem, temperatuur kukkus päris talveks (AINULT 16 kraadi oli), mis tähendas, et sain end mõnusalt teki all kerra tõmmata ja mõned tunnid magada.
Laupäev.
Võidusõidu 2. päev ja rallipidu. Päev algas mõistlikul ajal, sain 7ni magada, hommikusööki nautida ja see ei loe, et rohkem kui pool klaasi mahla alla ei läinud. Mehed käisid isegi ujumas (loe vannis, sest vesi oli 28 kraadi). Stardiaeg oli meil 10.08. Parc Ferme järel oli väike hooldus ja siis tuli katsele sõita. No igatahes see, kes need ülesõidu ajad pani, ilmselt ei mõelnud, et ausad inimesed tangivad tankimisalas, mitte hoolduspargis ning lisaks markeeriti rehve. Vaevu jõudsime starti, kiivri ja hansi pähepanekuks jäi poolteist minutit, mis on ilmselgelt liiga vähe. Aga selle hooldusalas tankimise kohta- tangiti jah, aga pole minu asi öelda, kes tankisid, sest selleks oleks pidanud olema mõni korraldaja, kes seda kontrollinuks. Korraldajaid ei olnud ju ometi vähe, iga sõitja kohta liikus ringi vähemalt 2 organizer kleepsuga autot, mõni oleks võinud siis hoolduses ka olla ja kontrollida tankimist, lahtise tule kasutamist ja kasvõi seda, mis autod seal seisavad. Meil näiteks oli väga raske oma hooldusplatsile ligi saada, kuivõrd mingid väljamaa mehed olid omad kleebisteta autod vahekoridoridesse parkinud, mis tegi liikumise kordades raskemaks ja kitsamaks. Aga ju siis oli korraldajal muudki teha, midagi olulisemat. Igatahes neljanda (ja kaheksanda ning pühapäeval kümnenda) katse starti jõudmiseks tuli linnavahel kiirust ületada. Aga neljas läks meil hästi- katsevõit ja päris korralik hüpe üle ristmiku. Vaata siit. Vähendasime vahet esikohaga üle 2 sekundi ning suurendasime vahet kolmanda kohaga. Hoog oli üleval ja legend klappis. Viies katse samamoodi, saime katsevõidu, ainult, et siis hakkas jamaks kiskuma, sest Abram katkestas tehniliste probleemide tõttu ning sekund-sekundis sõit oli kadunud. Ka Murakas pidi tehniliste jamade tõttu kõvasti ajas tagasi andma. Teistel meie klassis sõitjatel oli kaotust juba päris palju kogunud, isegi minutitega. Seega sai laupäeva teisest ringist meie põhiülesandeks auto tervelt lõppu tuua ning vahet hoida. Aga aeglasemalt sõita on palju raskem, kui kiiremini… rütm on segi, lugeda ei oska, sõita ei oska. Sõitsime peaaegu iga katse kuhugi valli või mättasse või kraavi. Ühesõnaga täielik piin. Aga lõppu me saime ja klassi liidritena öösel magama läksime, vahe teise koha ees enam kui 9 minutit. Ahjaa, enne kinnisesse parki panekut autot kaaluti. Taiperi võib liigitada kategooriasse tümikad, sest see kaalub 1358 kg :) Ei ole just väga lõbus sellise jurakaga metsa vahel 200 km/h üle trampliinide sõita. Õhtul toimus võistluskeskuse juures rallipidu Koit Toome, selle noorukese Getteri ja Smilersiga. Käisime enne Pühajärvel söömas ja jõudsime platsile kui Smilers oma viimaseid lugusid mängis, seega kontserti väga ei näinudki. Palavusest ja pikast päevast oli mast suhteliselt maas, seega Come Backi poole minemise asemel läksin koju tuttu. Kuna ööks oli jälle talv saabunud, sain juba teist ööd jutti mõned tunnid magada. Tore.
Pühapäev.
Võidusõidu 3. päev, VÕIT ja kodune tähistamine. Pühapäeva hommik oli raske, ei oskagi öelda, kas laupäeva õhtune Pühajärvel söödud pasta või mure autoga lõppujõudmise pärast, aga igatahes veetsin hommiku kõhuvalus vaeveldes ja oksendades. Isegi pimesool valutas :) Öelda ei julgenud kellelegi, pärast sunnivad veel katkestama ka. Mis veel oli hirmus pühapäeva hommiku osas, olid riided. Kolmas päev samade riietega selliste ilmadega. Pesusärgi sain Tõnult, enda oma lihtsalt ei suutnud enam selga panna. Kombe õnneks ei haisenud :) Pühapäevased katsed me aga konkreetselt parkisime rajal, tulemustest 4, 3 ja 2 aeg, ei ühtegi katsevõitu ega head aega. Kõige olulisem oli lihtsalt lõppu jõuda ja see mõte ajas hulluks. Kui Kristo 10. katsel ühes kohas kohe õiget käiku sisse ei saanud, suutsin mina juba kõrval mõelda, et ei saa olla nii, et kast laiali ja me katkestame 10- minutilisest edust vaatamata. Viimase katse lõpus oli nii hea tunne, et oleks tahtnud vist karjuda, kuid vaikisime mõlemad. Ilmselt ei julgenud kumbki meist mõelda, et selle ralli võit on meie. Pealegi tuli veel pikk ülesõit sõita. Enne pidulikku finišipoodiumit anti aega hoolduses atra seada ning mõttega harjuda. Sooviti küll õnne, aga sisetunne oli täiesti rahulik. Polnud veel kohale jõudnud. Ilmselt on mul üldse väga pikad juhtmed, sest isegi poodiumil šampusepudelit lahti saada püüdes ei osanud nagu midagi peale hakata. Ja see, et Kristo kogu minu pudeli sisu omale pähe ja kraevahele sai, on ainult tema enda süü, sest ma ütlesin talle autos enne, et ära mind pritsi, aga sellel ajal, kui mina pudelit lahti üritasin teha, ta siiski pritsis, seega kättemaks oli hea, kuna Kristo pudel oli selleks ajaks juba tühi, kui mina enda oma lahti sain :) Pärast oli tal kindlasti lahe koos herilastega sumiseda :) Poodiumilt kinnisesse parki sõites jõudis lõpuks enam-vähem kohale ka, eks kaasa aitas „keev“ šampus, mis tühjast kõhust otse ajudeni jõudis :) ja kui hoolduspargis pisardavad fännid õnne soovisid, siis tuli endalgi paar korda päris kiiresti neelatada :) LÕPUKS OMETI! Me olime seda nii kaua tahtnud ja soovinud ja me olime selle ära teeninud. Meie kõik: Kristo, mina, mehaanikud, fännid, toetajad, sõbrad, meie perekonnad, meie tuttavad. Suur aitäh teile kõikidele, siiralt ja südamest!
Pühapäeval istusime Viljandis koos fännidega natukene aias ja rääkisime rallijuttu, aga kuivõrd oli olnud pikk nädal ja veel pikem nädalavahetus, siis kamba peale ei suudetud isegi pudelit rummi ära juua. Vähemalt sai võidukarikas õnnistatud!
Ja otseloomulikult on parim uudis see, et endiselt juhivad meistrisarja arvestust Subi-Sepp Honda Civic Type-Ril. Veel kord suured tänud kõikidele meie Sõpradele suure algustähega ning kohtumiseni Raplas 20. augustil.